Rahvusvaheline tudengielu toob endaga mõistagi kaasa ka uued ja kirevad naabrid. Ühe sellise loteriiga tõmmatud pundiga on nüüd võimalus tutvuda.

Molenstraat 60–76, tuntud ka kui Prins-palace, on Hollandis Haagis püsti pandud üliõpilaspalee. Räägitakse, et kunagi elasid siin kuninga tallipoisid ning see võib täitsa tõele vastata. Loodetuuled toovad praegugi paarisaja meetri kauguselt Koninklijke Stalleni kuninglike hobuste kuninglikku sõnnikulehka. Tudengite seas teatakse seda ka kui sex house’i, aga see on alusetu. Siinne on tolle tallipoistemaja põgus portree.

Kümme tuba, kolm korrust. Peldikuustel kahekümne aasta tagused rongipiletid, André Bretoni luuletused, 2004. aasta EMi jalkakaardid, QR-koodid Viagra tellimiseks ning subkultuuriline kleepsugalerii. Keldris aastakümnete jagu vanu jalgrattaid, millega ei kannata ühel või teisel põhjusel enam sõita. Elutoas üle linna ja aegade kokku kraabitud mööbel. Hiirtest kubisev köök. Ja siis rendiettevõtte rajoonimänedžer, d i s t r i c t  m a n a g e r  Gary – tuntud ka kui koridorinats –, kes üritas esimesed kaks nädalat oma uuel töökohal seda kupatust kontrolli alla saada.

Need on minu naabrid. Et miks neist kirjutada? Müürileht oleks ju võinud lasta mõne hoopis huvitavama juhtumi üles võtta, aga vot saate sellise kaadri: üheksa suvalist noort – poevargad, kväärid, kunstnikud, boheemlased, närilised. Aga kui muud ei ole, siis ehk vähemalt arhetüüpne portree tudengitest sellest suhteliselt ajaloolisest üliõpilaste meeleavalduste perioodist, mis meenutab kuuekümne kaheksandat. Pakub äkki kunagi mõnele arhiivis tuhnivale kultuuriloolasele huvi – kui maailmas veel kultuuri on. Või kui maailm üldse veel alles on. Mida kindlasti alles pole, on need üheksa noort selles ajas, selles majas. Noorus on hukas – see on alati nii olnud ja selle loosungi võtab empiiriliselt omaks ka see isehakanud rahvusteülene delegatsioon. Kui palju on siin midagi üldistatavat või kas nende dekadentlike karakterite taga on midagi, mida varjatakse pelgalt mõne figuuri, mingi vormiga, pole õieti minu otsustada.

Teksti autor – Molenstraat 76 

Esiminastus – palume lavale! Teksti autor on inimene väikese tähega, diletant, ega adu, mida tähendab see, kui vabadust üldse ei ole. Mõtleb, mis saab pärast revolutsiooniesteetikat, ja küsib endalt, kas Graanul Investi kombainide hävitamine oleks moraalselt õigustatud. Kõrgema keskklassi võsuke. Nagu keegi kunagi elegantselt täheldas: gõulden plätteril jälle; näe, võta, ja situ pihku kodus. Tänu sellele on tal valiku privileeg. Kas a) saada doktoriks ja kirjutada kõrgelennulisi analüüse igasugustel kultuurilistel teemadel, hakata kasutama keerulisi sõnu, nagu liminoidne ja intersektsionaalne, põlata ettevõtjaid, tunda mõnu intelligendi kuvandist ja kanda vanu sametist pintsakuid (aga, vabandage, ega kultuur ei ole pidalitõbiste vaimukoloonia!) või b) totaalselt oma kestakesse tõmbuda, käia seenel ja keeta mustikatest moosi. Mõlema valikuga kaasneb kõikehõlmav ärevus omaenese silmakirjalikkusest.

Teksti autor on inimene väikese tähega, diletant, ega adu, mida tähendab see, kui vabadust üldse ei ole.

Rene – Molenstraat 60

On laupäev, kell pole veel üheksa. Majalised äratab leierkast, mille omanikud on oma mehhatroonilise helisaastatootja hommikuseks kontserdiks tänavanurgale veeretanud. Esimesena reageerib tavaliselt Rene, punaste pükstega pikk hollandlane. Tema toast avaneb tänavanurgale palkon, kus ta ebaregulaarsetel tundidel inimesi jälgib. Rene on lihtne mees, aga kirjutab luuletusi fragmenteeritud värsse omavahel kokku liimides nagu üks Bolaño vistseraalrealistidest – ise ütleb, et konkreetsetest asjadest, aga mul pole aimugi, millistest asjadest. Jah, millest kirjutab nii konkreetne mees? Metabolismist? Kakahädast? Aga miks keegi sellest kirjutanud pole? Filosoofid, fenomenoloogid, võtke ette midagi – on aeg. Fenomenoloogiline analüüs, kaemus välja pressivast puuksust. Ehk aitaks seedehäiretest rääkimist normaliseerida; see oleks juba midagi. Rene sööb hommikul mikrouunis soojendatud piima-vee lahusesse segatud kaerahelbeid ning töötab psühhiaatriakliiniku lahjemas osakonnas öövalves, kus saab tundide viisi raamatuid lugeda. Viibib parasjagu ratta seljas kuskil Suurbritannia idarannikul ja otsib elu mõtet.

Rene sööb hommikul mikrouunis soojendatud piima-vee lahusesse segatud kaerahelbeid ning töötab psühhiaatriakliiniku lahjemas osakonnas öövalves

David – Molenstraat 62

Renest on alles ainult koridorides kummitavad punased püksid ja leierkast üürgab endiselt. Avaneb Rene toast trepikoja poole jääv uks. Y’all wanna do something ‘bout that shit? Järgneb hollandi puukingade klõbin, mis langeb mööda kivitreppi tänavaukse poole. See on siis David; näeb välja nagu San Diego Mohamed Salah – aga mitte jalgpallur, vaid fotograaf, kelle viimane näitus oli antropomorfsetest loomadest lasteraamatutes või midagi sellist. On näha, et vaevleb pidevalt küsimusega: mis nendest minu näitustest kasu on? À la et ma pean, mida, nägema… nägema ebavõrdsust ja siis mida? Selle jäädvustama, üles pildistama? Raporteerima? Et siis inimesed saaksid lugeda, et on ebavõrdsus, ebavõrdsus on. Numbrites on, graafikutes on – kasvab –, metafoorides on, metonüümiliselt on, avaldub selles väikeses poisis sellel pildil siin näituse avamisel, kus ta nii hädine välja näeb, et siis saaksid paljud ohhetada ja korra sügavalt sisse-välja hingata (selline on kaastunne, kui sureb vanatädi, kelle nime sa ei mäleta) ja siis aasiapärast vegan-nuudlisuppi süüa. Igal juhul. David astub uksest välja ning teiselt poolt tänavat teeb talle tervituseks kraapsu naaberkohviku omanik, kes on meiega sõbralik (ma ei tea, kas selle pärast, et me talt pühapäeviti porgandikooki ostaksime, või selle pärast, et ta on lihtsalt tore halli peaga vanamees). Leierkastiorkester pakib pillid kokku ja läheb ka teisi nädalast väsinud kodanikke tüütama. David seisab nüüd tänaval nagu hiir keset tühja lauda ja kratsib kubet, mis tal alatihti jalgpallist valutab.

Evelyn – Molenstraat 64

Evelyn on ägeduse epitoom. Kolis sisse ja värvis esimese asjana oma toa roosaks. Pookie, can I bum a ciggie? Yes, pookie, võid küll. Kirjutab armastusluulet ja laulab eeterlikest tunnetest. Niivõrd talendikas inimene, et mul hakkab alati natuke piinlik, kui proovin temaga ta loomingust rääkida. Kuningliku kunstikooli kaunite kunstide osakonnas on üldse nii ekstsentrilised isikud, et mul tekib nende ees alati eksistentsiaalne kriis. Või tunne, nagu oleksin mõni muuseumieksponaat – vaadake, milline banaalne kodanik! Ja siis on alati natuke piinlik nagu tookord, kui üks teatud onu mind teiste onude ees sauna eesruumis pepust näpistas. Nipsti! (Mul olid jalas ainult sokid.) Mehed, mõelge hetkeks – sellist piinlikkust peavad naised vist pidevalt tundma. Sveta Grigorjevat ma igal juhul sellest hetkest saati ei karda ja laseksin Virginie Despentesil ennast pegg’ida: baise moi – õrnalt või tugevalt? Aga Evelyn on armas ja me leiame alati ühise keele, kui on vaja köögis hiirte väljaheiteid koristada. Viimasel ajal on hakanud üks meie pisikestest närilistest šartröösirohelisi pabulaid maha jätma ja Evelyn tahtis loomaarstile helistada.

Evelyn on ägeduse epitoom. Kolis sisse ja värvis esimese asjana oma toa roosaks.

Danilo – Molenstraat 66

Ärkan ühel hommikul, ajan end voodist välja ja keedan kohvi. Lähen tuletõrjeredeli ülemisele platvormile, mis avaneb fassaaditagusesse majaderägastikku. Mõne hetke pärast ilmub redelilt Danilo pea – pläru juba hambus – nagu mutt mullast ja nõuab ka kruusi. Iiri-itaalia segu – korralik temperament. Ma pole talt kunagi küsinud, aga hollywoodlike eelarvamuste teenistuses pakun, et kaks-kolm põlvkonda tagasi oli vähemalt üks perekonnaliige kuskil USA idarannikul kuritegelike jõukude struktuurides. Danilo pole kurjategija, hoopis muusik-poeet. Õhtuti videvikukumas võib õnnelikul kombel lahtisest aknast kuulda, kuidas ta mõnda King Krule’i riffi harjutab, vaadata linnakontuuri ja lasta end uppuda mõnda pseudomelanhoolsesse mõttesse. 

Polina – Molenstraat 68

Polina ajab keskmise heteroseksuaalse valge mehe luksuma. I’m not your fucking darling. Tähelepanu, võtan tissid paljaks! – ei tea, kas öeldud tähelepanu äratamiseks või hoiatuseks –, kõlab sealtsamast alt majaderägastikust, kus ta koos Julyga kevade esimesi päikesekiiri ekstraheerib. Polina tegeleb asjadega, mille peale mõned pedagoogid ütlevad, et no nii ikka ei saa (needsamad professöörid, kes ütlevad justkui neutraalse tähelepanekuna, et Palestiinast ja kliimast on saanud identiteediküsimused – ja teie, härra professor, tahaks sellisel juhul küsida, teie seisukohad sünnivad faktidest sama naturaalselt nagu hapnik fotosünteesist, jah?). Viimasel ajal paistab, et meie elutoast on saanud Haagi kväärikollektiivide epitsenter. Hiljuti korraldas Polina kolmapäeval maja kolmandal korrusel lesbireivi – hommikul saabus ületeenaabritelt (sigalahe geipaar, muide!) kiri: Me ei taha midagi öelda, aga kuidas siis niimoodi kolmapäeval… Kui Polinalt kell üks öösel kõne tuleb, on vaja ilmselt minna paari kvartali kaugusele tänavalt leitud diivanit koju tassima. 

Polina tegeleb asjadega, mille peale mõned pedagoogid ütlevad, et no nii ikka ei saa.

July – Molenstraat 70

July kuulub sellesse üha mitmemõttelisemasse seltskonda, keda kutsutakse vasakpoolseteks, ning tegeleb vist nõidustega. Tahab juba kolmandat aastat ökokommuuniga liituda või metsa elama minna, aga sotsiaalsed struktuurid nõuavad kõrgharidust. Ma vihkan seda linna, Gregor, ma ei taha enam… Ma tahan olla lihtsalt… fungi. Täna hommikul võtab esimeste kevadkiirte all koos Polinaga päikest. Polina crush’ib Julyt ning viimane on sellest täiesti teadlik. July ja Polina tavaline hommik: 

Polina: Morning, bitch.

July: Good morning, my love!

Järgnevad kohv, aktiportreede pildistamine, jalutuskäik kohalikku Albert Heijni poeketti. Edasine läheb nagu ühes The Slitsi loos:

Put the cheddar in the pocket

Put the rest under the jacket

Ten quid for the lot 

We pay fuck all

Babylonian won’t lose much

And we’ll have dinner tonight

Iseenesestki selge, et varastatakse ainult suurettevõtetelt, mitte inimestelt või väikeettevõtjatelt. Poevarguste kõrval on muidu väga kohusetundlik naine. Võiks öelda, et selle majapidamise ema. Või klassijuhataja. Ühesõnaga, on asjadega kursis. Üleeile, näiteks, rääkis, kuidas Hollandi valitsus survestab tagatubade kaudu Haagi kuninglikku kunstikooli – mis üllatas mõned nädalad tagasi vist kogu Hollandi üliõpilaskonda, lõpetades Iisraeli ülikoolidega koostöö – Jeruusalemmaga suhteid taastama. Või vastasel juhul lõpetatakse ülikooli riiklik rahastamine. Et esimesena kuulsite siit, eks. Selline on Iisraeli lobitöö jõud ja võimsa Lääne-Euroopa riigi jälk kahepalgelisus.

July tahab juba kolmandat aastat ökokommuuniga liituda või metsa elama minna, aga sotsiaalsed struktuurid nõuavad kõrgharidust.

Mateja – Molenstraat 72

Matejat pole. Ta on kogu aeg kuskil ära. Tean vaid nii palju, et tal on ukse ees vägev kandilise ninaga kingade kollektsioon.

Atefeh – Molenstraat 74

Atefeh kolis paar aastat tagasi Iraanist Haagi rõivadisaineriks õppima. Esimesed neli kuud tegi narkootikume ja käis pidudel ja tegi kõiki muid asju, mida tema kodumaal teha ei lasta. Sellest ajast, kui Iraanis inflatsioon lakke pani, on ta hõivatud õppimisega ning omal hinge sees hoidmisega. Tal on huvitav garderoob – eksklusiivselt mingisuguses industriaal-depressiivses toonis must. Sai kaks päeva tagasi teada, et meie maja kõrval on park.

Lõpetuseks mõned postantropotsentrilised elanikud.

• Juba mainitud kodanik hiir, perekonnaga.

• Naabri kass dialektilises kooskõlas kodanik hiirega.
• Koer Ari. Elab koos Daniloga toas numbriga 66 ja figureerib teisel korrusel. Üldiselt ei salli mehi ja on maailma esimene koer-feminist. Leitud ühest Rumeenia varjupaigast.
• Elutoa nurkadesse kogunenud eluvormid, mille määratlemisega läheb teadlastel veel aega.

Gregor Mändma jaoks on oksake hambus moodsuse atribuut.