Ehkki kellegi jaoks võib kodupood olla ka Ülemiste keskus, olid (on?) selleks enamasti väikesed keldripoed. Meenuvad talongid, kooperatiivikraam ja defkaglamuur; kodupoodide kvintessents Pääskülas; Paide, Merivälja, Kassisaba, Pelgu ja Muhu kauplused. Ja viimaks muidugi tarbimiskäitumist mõjutav moodne (tasuta) kullervedu.

Alustuseks natuke midagi rubriigist „nostalgiline Paide”. Eks kogu see kodupoodide loetelu saab olema magus-mõru, sest enamasti on nad nüüdseks ju kadunud. Muidugi võib kodupood olla ka Ülemiste keskus või mõni teine suur kaubahall, aga tüüpiliselt olid (ja on) need siiski pisikesed, peamiselt alkoholile spetsialiseerunud poed vähese toidukaubalisandiga.

Salduse pood Paides millalgi 70ndate teisel poolel. Mälu on mul nii kauge aja suhtes ikka kahtlaselt ähmaseks muutunud. Justkui oleks olnud kortermaja, mille alumine korrus oli poeks ehitatud, suured vitriinaknad, aga mis ometi küll seal aknal väljas oli? Ei miskit, arvan ma, lihtsalt sai poodi sisse kiigata, näha riiuleid makaronipakkide ja mahlapurkidega. Akna pool justkui oleksid olnudki mahlad, spetsiifiliselt mainiksin ära kasemahla, müüdi kolmeliitrises purgis. Palju asju müüdi kolmeliitrises purgis, kust muidu perenaised oleks saanud purke, kuhu oma saadusi sisse teha. Muhus on aidas korralik kolmeliitriste kollektsioon. Sinna tehti õunamahla ja seda keegi poest ei ostnud. Minu huviorbiidis oli muidugi kommiriiul, see sai iga kord üle vaadatud, ega pole imekombel müüki tulnud plastmasstopsis India pähkleid šokolaadis. Põhimõtteliselt kõige parem asi, mis poest oli võimalik saada, aga tõenäoliselt juhtus seda kord mitme aasta kohta. Hernekommid olid seevastu alati olemas, mingil ajal hakkasid nad hernekommi sisse panema merekapsast, enne seda valget terasüdamikku oli pruun kiht kapsalehti, seda võiks nimetada varajaseks tervisetooteks. Kõrsikud ja maisipulgad, mõlema puhul oli parim osa see, mis karbi põhja jäi, soolaterakesed ja üleni paksult tuhksuhkrusse uppunud maisikepikesed. Veel võis huvi pakkuda limonaad, kõik muu jääb minu vaateväljalt kõrvale, kuigi mind saadeti päris kindlasti poodi piima, hapukoore ja muude sarnaste proosaliste asjade järele. Kahtlustan, et sinna ajajärku jäi ka kurikuulus maisileib – kui vilja oli nii vähe, et normaalset leiba teha ei saanud, hakati tegema mingeid erilisi aganapätse, mäletan seda jõledat maitset, konkreetselt olid seal mingid tüükad sees.

Palju asju müüdi kolmeliitrises purgis, kust muidu perenaised oleks saanud purke, kuhu oma saadusi sisse teha.

Mitte kuigi palju kaugemal asus linnakese põhipood – Paide kauplus-restoran, mis oli oma aja kohta väga moodne ehitis ja ilmselt kõigis arhitektuuriajalugudes ära mainitud. Ja ega tal ei olnudki midagi viga, vaadake pilti – überšikk! Seal olid olemas kõik vajalikud asjad, mis ajastut iseloomustavad: kolmnurksed mahlakoonused, jäätisekokteiliaparaat, kõrval lahtisel terrassil toimus vahvlijäätise müük. Kuivjäässe pakitud jäätisekastid tossasid soojal suvepäeval vägevalt! Ega sedagi imet ei juhtunud sageli, aga kui juhtus, teadis varsti terve linn ja kõik olid nagu üks mees pikas sabas platsis. Müüjad muudkui sahmisid, mu meelest oli neid seal kaks, üks haaras kühvliga kastist jäätist ja toppis selle torbikusse, teine kaalus ja kasseeris raha sisse. Vahepeal solberdati kühvlit veekausis. Kui vahvleid ei olnud, pakiti jäätis papptopside sisse, aga no see polnud hoopiski see.

Mida poest veel sai? Niinimetatud loomakartuleid – mullakänkraseid pabulaid, mis ärakoorimisel osutusid seest peaaegu üleni sinisteks. Kartulikoorimine oli ikka julm töö, tihtipeale ei jäänud sealt söömiseks suurt midagi alles. Tähtis toiduaine oli odratang, see tegi supid paksuks ja kleepuvalt halliks. Lihast oli enamasti saada supikonti ja poolikut seapead, aga ükskord, jumala eest!, oli poes müügil rokfoori juust.

90ndad – keldripoodide hiilgeaeg

Nüüd tuleb kiigata juba Tallinna poodide poole ja neist olen ma teisal üksjagu pajatanud, aga olgu veelkord ära märgitud: Merivälja mäepealne pood, mis oli kindlasti väiksem kui eelnimetatud Paide kauplused ja kust minu mälu korjab välja ainuüksi kohukesed ja 10-kopkased kotletid. Kahtlemata oli igas poes müügil ka midagi muud, näiteks suitsutursk või kohvisai, Turistieine või Ekstra küpsis. Läbi aeti peaasjalikult baastoiduainetega, nagu jahu, suhkur, manna, munad, piim jne. Nendest tuli midagi kokku keevitada. Ega inimesed ilmaasjata oma tagaaias broilereid ei kasvatanud – lihaga ei olnud priisata. Searasv! Kohtasin vana head searasva kui toodet üle aastakümnete Coopi e-poes, aga see teenus pandi Muhus õige varsti kinni, ei püsinud konkurentsis. Kartuleid praeti searasvaga, margariin käis küpsetiste sisse. Kohe lööb seda margariinilõhna ninna, määrisin sellega vahvlirauda ja lärtsatasin baastoiduainetest kokkusegatud tainast vahele.

 Läbi aeti peaasjalikult baastoiduainetega, nagu jahu, suhkur, manna, munad, piim jne. Nendest tuli midagi kokku keevitada.

Oleme jõudnud nii umbes 90ndatesse, mida võiks nimetada kodu- ning keldripoodide hiilgeajaks. Minu toonase elupaiga ümbruses oli selliseid poode viis, kõik poole kilomeetri raadiuses. Kohe maja kõrval oli Mai pood, mis kauples odava peedi ja odava plasttopsides viinaga, aga olemas oli ka külmkirst jäätistele ja võib-olla mingi jupp vorsti. Või siis jällegi vorsti ei olnud. Natuke eemal, umbes Wismari haigla kõrval asus keldripood, kus müüdi taas jäätist, šokolaadi, kohvi, küpsiseid ja loomulikult odavat peeti ja odavat viina.

Põhipood oli Kassisaba pood, sealt sai lisaks alkohoolsetele jookidele siiski ka midagi süüa osta. Mingil ajal tekkis sinna pirukalett ja igasugu nipsasjakesi eksponeeriv vitriin, kust on pärit ühed mu kenad tassid, kaunistatud viktoriaanliku ajastu daamidega, need tundusid tollal ebamaiselt kaunid. Veel oli klaasi taga kapis Vanderbilti luigega lõhnaõli ja muud sellist uue maailma hukutavat ahvatlust. Süüa siiski pigem ei olnud. Nende poodidega tuli tegemist teha ka sel nn talongiajal, kus kõike, alates seebist ja hambapastast, lõpetades saiapätsi ja piimapudeliga, sai talongide eest. Mul justkui oleks ähmaselt meeles, et vanapaberi äraviimise eest sai ka mingit defkat, seepi näiteks. Seevastu sigines õige varsti üle linna kolossaalne putkandus – süüa midagi ei olnud, aga igat marki suitsu sai igast putkast ja surrogaatjoogid, nagu Struguras ja Royali piiritus Mehukattiga, lühendasid rahvastiku oodatavat eluiga ikka mõnuga. Üksvahe olid Viru tänaval ka putkad püsti. Üle ühe olid need suitsuputkad ja nende vahel õilmitses vasttärganud kooperatiivide toodang – päris õudsed asjad, erkroosad kõpskingad, nahalappidest märsid ja muu selline. 

Õige varsti sigines üle linna kolossaalne putkandus – süüa midagi ei olnud, aga igat marki suitsu sai igast putkast ja surrogaatjoogid, nagu Struguras ja Royali piiritus Mehukattiga, lühendasid rahvastiku oodatavat eluiga ikka mõnuga.

Tehnika tänaval oli joogipood vähese toidulisandiga, praeguse nimega Ülle, aga see nimi oli tal vist enne ka. Kõige karmim pood oli täiesti nimetu, asus Paldiski maanteel mingite puulobudike taga hoovi peal, see maja oleks nagu siis juba osaliselt põlenud olnud, uksel käis seespool ees massiivne raudvõre. Alkoholi sai sealt kätte ka kell viis hommikul, võret sulle siis lahti ei tehtud, aga topiti soovitud pudel läbi varbade pihku. See võib kuuluda juba müstifikatsiooni valda, aga kas Paldiski maanteel ei olnud ühes paekivist majas ka mingisugune lihakarn? Kus plekist letis vedelesid üksildased tükeldatud käntsakad, kõõluste ja kontidega? Võib-olla nägin ma seda unes.

Kooperatiivide toodang ja defkaglamuur

Järgmiseks suundume Pelguranda ja võtame käsile Minski poe. Minski pood erines teistest poodidest oma kaubavalikuga – juhtkonnal olid ilmsesti Vene suunal head suhted ja seal oli nii konservinduses kui ka tööstuskaupade poole peal müügil põnev sortiment. Tööstuskaupade osakond oli otsast otsani täis emailnõusid, kahtlasi linikuid, mänguasju, vaase, serviise, kilinaid ja kulinaid, need olid pea eranditult slaaviliku dekooriga. Kui ma mõtlen, et need asjad on ilmselt kuskil kodudes ikka veel alles, siis hakkab pea ringi käima. Vahel tabab selline kummaline äratundmine kuskilt aknast mööda kõndides – aknal on väljas iluasjad ja sa mäletad täpselt, et neid eriskummalisi tooteid müüsid toonased kooperatiivid, näiteks mingid iseäranis koledad keraamilised vaasid, mis nägid välja nagu männikoor, või papjeemašeest kassid, keda käis kolm tükki üksteise sisse nagu matrjoška.

Minski poes oli hea kulinaarialett ja minu lemmik sealt letist Mimoosi salat – munapudi, kalakonserv, kartul, porgand kihiti laotud ja kastmega üle valatud. Libero mähkmed, mis olid mega kallid võrreldes praeguse ajaga, põhimõtteliselt kulla hinnaga, mäletan, et igasugu katsikulistelt nõuti toona vaid seda, et nad kingiksid mähkmeid.

Teisel pool teed bussipeatuse juures oli juurikapood. Juurikapoed olid ainsad poed, kus mu meelest ei müüdud alkoholi. Nad lõhnasid mulla ja hapukapsaste järele.

Pilt poleks täielik ilma Kajaka turuta. See koosnes paljudest putkadest, kust sai osta kõike juuksevärvist kuni Antipohmelini tablettideni, rääkimata tõmbenumbrist parim-enne-kaupade müügipunktist, mille ees vonkles alati saba.

Juurikapoed olid ainsad poed, kus mu meelest ei müüdud alkoholi. Nad lõhnasid mulla ja hapukapsaste järele.

Olen Pelgus elanud kolmes elupaigas, osad neist rannas, osad linnas, ja kuigi Minski pood jäi põhipoeks, oli kodule kõige lähemal hilisemal ajal Kolde pood, mida pidas kaukaasia tõugu perekond. Vaheldumisi ja paarikaupa olid leti taga ema, isa, poeg ja tütar, kes rääkisid omavahel tundmatus keeles. Pood oli tüüpiline alkopood, kust sai osta jäätist, küpsist, kommi, konserveeritud tooteid ja ilmselt ka leiba-saia ning piima. Natsa eemal oli teine täpselt sama masti pood, selle erandiga, et sinna jõudmiseks pidi minema trepist üles. Et siis selline kõrge sokliga maja, kus pood asus nurga peal esimesel korrusel, pikk kitsas soolikas jäätisekirstu ja kilgendavate pudelirividega. Veel üks eripära oli sellel poel: letil oli korv puuviljadega, s.t sealt sai osta midagi värsket, viinamarju või apelsine.

Kodupoodide kvintessents oli muidugi Pääsküla pood, mida nüüd enam hea hulga aastaid ei ole. Plekist kuut seisab nukralt tühjalt ja ta seinad täituvad aina enam grafitiga. Pääsküla poe põhikunded olid kohalikud elanikud ja kohalikud ehitajad. Õieti on mul tunne, et iga poe põhikunded on tegelikult ehitajad, et ainult nende pärast on välja mõeldud selline asi nagu soe lett. Kust neid nii palju ilmub, mida nad ehitavad? Kõigil saja taskuga tunked seljas, lahkuvad poest, suur limonaad kaenla all ja sooja toidu karbid käes. Selliseid näen ma just igal pool, kohas, kus poode napib, rüüstavad nad Olerexi või Circle K-d. Näituseks Magdaleena haigla juures pole üldse toidupoode ja nii on juba hommikul kell kümme Olerex lagedaks tehtud. Pole putru, pole saiakesi, ehitajad on kõik nahka pannud.

Aga Pääsküla pood hellitas kohalikud ära. Seal võis hea õnne korral laduda korvi täis mitte ainult 50, vaid suisa 70 prossa allahinnatud toidukaupa. Mis minu kodus tähendas seda, et sügavkülm oli umbselt täis laotud suvalist jura – igasugu allahinnatud lihalisi, kanalisi, vorstilisi, need kõik muutusid pärast kuid sügavkülmas lamamist küll toiduks, aga juba sissesoolatud, marineeritud ja maitsestatud kaup läheb niiviisi hoiustades veel soolasemaks, marineeritumaks ja maitsestatumaks, õigupoolest täitsa vastikuks. Ei soovita inimestel raha kokkuhoiu huvides kogu allahinnatud sortimenti poest koju tassida.

Õieti on mul tunne, et iga poe põhikunded on tegelikult ehitajad, et ainult nende pärast on välja mõeldud selline asi nagu soe lett.

Poed nagu poed ikka

Muidu pood nagu pood ikka, sai teise üle kõvasti nurisetud, aga nüüd tagantjärgi mõeldes oli ikka hea küll lihtsalt üle raudtee lipata ja miskit süüa haarata. Praegu kodupoodi kui niisugust ei ole, kui mitte pidada kodupoeks Olerexi, kus kõik asjad on poole kallimad kui päris poes, liiter piima maksab seal 1.55. Piima ma sealt ostmas käin, sest piim on asi, milleta kohvijoodik ei ela päevagi. Ülejäänud poode on nagu kirjusid koeri – aga kõik nad on mõne rongi- või bussipeatuse kaugusel, või siis mõnusamat sorti jalutuskäik sinna ja kottidega koormatult bussiga tagasi. Talvel muidugi mõnusamat sorti jalutuskäike eriti ei esine, kui kõik on kiilasjääs või meetripaksuse lume all. Kõige esimesse ringi jäävad Mini-Rimi (endine Säästukas), kohe ta vastas teisel pool teed Mini-Maxima, sealt veel peatuse jagu edasi väike Selver, kas nad ei kutsu seda Kodu-Selveriks? Autoinimestele veel edasi on Laagri suurem Rimi ja Maksimarket ehk Coop, Nõmme poole minnes jälle üks Maxima, Kivimäe oma, ja siis Hiiu Rimi, mis on suhteliselt masendav pood. Väljast suur ja punane, sees pole seal justkui mitte midagi, pole seal juba aasta otsa käinud ka. Millegipärast oli Hiiu Rimi mu koroonaaja pood, hakkasin aga jala astuma, seljakott seljas, sinna on selline kenamat sorti tee raudtee äärest kõmpida mändide all.

Muhus oli kunagi lähimaks poeks Piiri pood, mida ammuks enam ei ole, sealt sai eluks vajaliku absoluutse miinimumi, s.t mingit konservi, makaroni, no ühesõnaga nõukaaja külapood, nii väikest kaubavalikut on tänapäeva inimesel raske ette kujutada, aga sinna mindi ka ometi, nimekiri taskus, ja tuldi tagasi, kotid rattasangades kõlkumas. Vahepeal oli poeke Viirakülas, see oli ikka jälle nati lähemal kui Liiva nn suurde poodi minna. Mingil väga lühikesel perioodil oli toidukaupade müügipunkt ka Koguvas, mitte iga päev, aga vist paar korda nädalas. No need on kõik igiammused ajad. Praegu ei pea inimene üldse poodi minema, ta tellib endale kaubad kulleriga, ja et saada tasuta kojuvedu, tellib ta alati mingit ülearust staffi lisaks – sahver on täis nuustikuid, köögipaberirulle, kärbselinte, pesupulbrit on ka kolme aasta jagu ees. Naela otsas ripuvad koera närimiskondid, ühesõnaga, peale hariliku ja vajaliku toidukraami, mis maksab näiteks 47.28, läheb ja tuulab inimene läbi ka kõiksugu muud jaotised ning sokutab oma e-ostukorvi veel 18 euro jagu võrdlemisi tarbetut kraami – kuni jee!, tasuta kojuvedu.

Inimesed võiks kuidagi patareide pealt käima panna, see toiduga jantimine on nii tüütu. 

Mudlum on allakäinud literaat, keda lähikondsed süüdistavad etableerumises.