Kindel on see, et hea naaber on tingimata üks äärmiselt väärt leiutis.

Mul juhtus eelmisel suvel nii, et lõin endal akent pestes silma siniseks. Kõlab nagu väljamõeldud lugu, aga jumalparaku ei ole. Järgmisel päeval oli vaja minna peenele vastuvõtule, aga endal silm puhta sinine. Mis sa ikka teed sellises olukorras, mina näiteks helistasin otsejoones naabrile. Naaber on õnneks (au)hinnatud grimmikunstnik, kes mind kohe hea meelega väärt nõu ja tarvilike meigivahenditega varustas, vastuvõtul sai käidud, selfidki tehtud. Kui ülemöödunud aastal sõpradega keset road trip’i (õnneks veel Harjumaal) avastasime, et autot pole võimalik lukustada, helistasin pikemalt mõtlemata teisele naabrile, kes just autode parandamisega tegelebki (ja on hiljem meid muljetavaldava kannatlikkusega auto tervishoiu küsimustes ka keset muusikafestivali telefonitsi juhendanud), mure sai murtud napilt mõne tunniga.

Üks mu sõber arvas kunagi, et meie Põhja-Tallinna hoovielust tuleks kirjutada näidend. Päris teatraale meil küll pole, aga kui läheks (dok)filmi tegemiseks, oleks operaator kohe omast käest võtta. Otseselt juriidilist abi pole õnneks veel tarvis läinud, aga ikka ju hea teada, et kohe kui läheks, tarvitseks hüva nõu taotlemiseks vaid sammud trepist alla seada. Arhitektid ja muidu tublid mehed aitavad riiulid ja nagid seina ning toetavad nõu ja jõuga väiksematel remonditöödel. Minu äraolekul saab kass kenasti toidetud ja medikeeritud. Ise saan küll vastu pakkuda vaid raamatuid ja lugemissoovitusi, vahel mõne sibula või muna või lasta sisse katla-, elektri- jm mehi, kui teisi kodus pole.

„Taanlased ütlevad, et parem hea naaber kui kaugel elav sõber,” kirjutavad siin lehes Kristiina Ribelus ja Hedi-Liis Toome. Ma ei tea, kas see on lõpuni tõsi, aga kindel on see, et hea naaber on tingimata üks äärmiselt väärt leiutis. Mõistagi ei defineeri head naabrit esmajärjekorras just see, missuguseid professionaalseid pädevusi ta oma elukoha ümbruses n-ö lauale toob, vaid kõige tähtsam on ikka, et tegemist oleks toredate ja meeldivate inimestega, kes oskavad teistega arvestada. Ja kuidagi on juhtunud nii, et naabritega on minul isiklikult küll eluaeg pea eranditult vedanud.

Seda, et mina ja teised õnnelikud ei pruugiks niisugust olukorda iseenesestmõistetavalt võtta, ilmestab aga vist näiteks asjaolu, et kui mõni päeva- või nädalaleht või televiisor lahti teha, leiame sealt ühtelugu artikleid ja saateid naabrite tülidest (leiab neid küll ka minu raamaturiiulist, mis siin öeldagi). Ekspress summeeris politseiga päädinud jagelused hiljuti nõnda: „Politsei saab iga päev teateid naabrite tülide kohta. Politsei kutsutakse välja, kui naabri voodi krigiseb öösiti liiga valjult. Või kui ühiskoridorist on naaber pihta pannud kingapaela(!). Tihti kutsutakse politsei appi ka siis, kui pahategu pole politsei rida – rõdul suitsetamine või toidutegemise lõhnad, mis korterisse tulevad.”

Eks oleks lihtne mul siit oma Pelgu-Bullerbyst abstraktselt heietada, et oleme ikka kõik sõbrad ja ärme ometi kakle, aga loomulikult tean minagi hästi, et meie igapäevane elukeskkond, veel enamgi, meie kodu ongi väga tundlik koht ja teema. Kui tajud, et keegi pidevalt häirib või lagastab, lärmab või on lihtsalt hoolimatu, paneb see pea paratamatult reageerima, tüli püsides ja vindudes toob see aga meist parimateski arvatavasti viimaks välja halvima. Eriti juhul kui tegemist pole üüripinnaga, on ka lihtsalt ärakolimise lahendus neis olukordades keeruline. Pole kindlasti juhus, et paljuski just naabrite tülidele keskendunud telesaated, nagu „Märgatud Eestis”, „Pealtnägija” ja ka juba hingusele läinud nähtused „Võsareporterini” välja, meil ikka nõnda populaarsed on olnud. Järelikult teema kõnetab piisavalt paljusid.

Sellest lehenumbrist jätsime naabritevahelised olmetülid siiski pea kogu täiega kõrvale, on neist kuuldud kah, selle asemel saab lugeda näiteks Ave Habakuke artiklit korteriühistu potentsiaalist demokraatiatrennina, Mia Rohumaa käsitlust kooselutsemise väljakutsetest ja hüvedest, Gregor Mändma tegelaste galeriid Hofkwartieri üliõpilaspaleest Hollandis, Mudlumi meenutusi kodupoodidest, Helena Juhi sissevaadet Facebooki asumigruppide maailma jne jne.Loodetavasti leiab siit küllaga suvist inspiratsiooni ja mõtteainest, kuidas olla ise hea naaber, kuidas märgata teisi ja kuidas muuta maailma enda vahetus ümbruses natuke ilusamaks, eriti kuna vahel võib tunduda, et meist kaugemale jääva muutmiseks – või näiteks me riigipiiri taga varitseva suurema „naabri” ohjeldamiseks – jäävad me käed üksikisikutena liiga lühikeseks. Euroopa Parlamendi valimistel oma hääle andmine on muidugi täpselt üks neist väikestest ja samas suurtest asjadest, mida demokraatias sel puhul ära teha saame. Loodan, et see on Müürilehe lugejatel juba ka sooritatud!