Berliinis elav seksitöötaja jagab enda ja oma kolleegide kogemusi seoses stigmadega, millega nad tööl kokku puutuvad. Kuidas muudaks seksitöö dekriminaliseerimine selle ameti esindajate igapäeva ning üleüldist suhtumist naistesse+ ja vähemustesse? 

Artikkel põhineb minu ja mu kolleegide kogemusel peamiselt Berliini, kuid ka muu maailma seksitöömaastikul. Räägin valgenahalise eurooplasest strippari ja dom-/fetiš-eskordi positsioonilt, seistes kõikide seksitöötajate õiguste ja huvide eest. Elan transmaskuliinse identiteediga, kuid kehastun seksitöö kontekstis naiseks. Tekstis kasutan sõna „naine+”[1] katusterminina, tähistades sellega kõiki, kellel on ühiskonnas kogemus naisena ning kes kannatavad oma feminiinsuse, sootunnuste, soolise identiteedi või välimuse tõttu marginaliseerimise ja misogüünia all.

Ma ei keskendu siin inimkaubandusele ega selle ohvritele, ehkki teema on äärmiselt oluline ning vajab süsteemset ja institutsionaalset lähenemist. Seda teades ja sellega nõustudes on minu meetodiks võidelda patriarhaadi vastu ning vähendada seksitöövastast stigmat ja propagandat, et lõpetada täisealiste, iseseisvalt otsuse langetanud seksitöötajate „päästmine” ning suunata energia hoopis ohvritele, kes seda tõeliselt vajavad.

Seksitöötajate õigused peegeldavad vähemusgruppide õigusi kogu ühiskonnas.

Nagu seisab Euroopa seksitöötajate õiguste liidu kodulehel: „Meie visiooniks on maailm, kus seksitööd tunnustatakse tööna ning kus seksitöötajad saavad elada vägivalla-, sundus-, diskrimineerimis- ja ärakasutamisvabalt.” Kui meie väärtused oleksid paigas, oleks marginaliseeritud kogukondade toetamine, abistamine ja nende eest seismine inimlikkuse eeldusteks. Pikalt püsima jääva süstemaatilise muutuse elluviimiseks on vaja kinnistada võrdsust soosivaid väärtushinnanguid, mida soodustavad näiteks intersektsionaalse feminismi põhimõtted, milles on märgatud iga marginaliseeritud kogukonna õigusi ja vajadusi.

Seksitöötajate õigused peegeldavad vähemusgruppide õigusi kogu ühiskonnas. Ühe marginaliseeritud kogukonna kannatusi ei saa vaadata teiste vähemusgruppide heitlustest eraldi vaakumis.[2] Olgu nendeks siis migrandid, tumedama nahavärviga inimesed, LGBTQIA2S+ või naised+. Privilegeeritumad kipuvad enda võimu negatiivselt ära kasutama, kuna meie ühiskonnakorraldus soosib seda. 

Laske seksitöötajatel rääkida

Radikaalfeministid, kes stigmatiseerivad seksitööd (SWERF ehk sex worker exclusionary radical feminist), näevad seda inimesi ja ühiskonda kahjustava tegevusena. Üks nende argument on, et seksitöötajad lasevad klientidel teha endaga „ükskõik mida”, tekitades meestes[3] arusaama, et naistevastane vägivald on aktsepteeritav. Selline stigma normaliseerib vägivaldsust ja sunnib meid vastutama meeste ebanormaalse käitumise eest. Miks karistame endiselt naisi+, võttes neilt ära vabaduse otsustada enda elu ja keha üle, selle asemel et harida ühiskonda ja võtta vastutusele mehi, kes on verbaalselt ja füüsiliselt vägivaldsed? Tegelikult saadab just see signaali, et mehed pole võimelised olema hoolivad, austavad, õiglased ega oma tegude eest vastutama ning survestavad hoopis meid enda valikuid ümber hindama ja tagajärgedega tegelema. Seksitöötajad on palju väekamad ja kehtestavad enda piire rohkem, kui üldine arusaam seda peegeldab.

Samuti on SWERFile omane väide, et enamik naisi+ on valinud seksitöö ellujäämisstrateegiana finantsprobleemide ületamiseks, olles kogenud minevikus seksuaalset väärkohtlemist. Kui toetuda Euroopa Komisjoni statistikale[4], on iga kolmas naine+ kogenud väärkohtlemist, olgu siis tööl, kodus või tänaval. Miks on naisseksitöötajad ainsad, keda nende töövaliku tõttu kritiseeritakse ja stigmatiseeritakse? Rahateenimine on kapitalistlikus ühiskonnas iga ameti eelduseks. Kõlab jaburalt, et kedagi halvustatakse, kuna finantsprobleemidest vabanemiseks ja nende ennetamiseks tahetakse tööd teha. Asjaolu, et seksitöö, nagu iga teine töö, valitakse mõnikord ellujäämiseks, ei tähenda, et see teeb töö või selle tegija kuidagi räpaseks. 

Seksitöötajad tunnevad mehi, nende kavatsusi, mõttemaailma ja vajadusi väga hästi, sest oleme nii paljude meestega vestelnud ja neid tundma õppinud. Kui meid ei kaasata feministlikesse ja laiematesse aruteludesse, kannatab iseenesestmõistetavalt ka nende kvaliteet. Selle asemel et levitada artikleid sellest, kuidas seksitöö võrdub inimkaubandusega ning on alati traumeeriv ja kahjustav, võiks hoopis vestelda seksitöötajatega, kes on selle ametiga rahul – lasta neil endil lugusid rääkida. Privilegeeritumad võiksid kasutada enda positsiooni, et luua koos meiega platvorme, mis harivad, arendavad ühiskondlikku mõistmist ja aktsepteerimist, ning organisatsioone, kuhu seksitöötajad saavad vajaduse korral toe ja kaitse saamiseks pöörduda.  

Seksitöötajate õiguste eest seismisel on positiivne mõju ühiskonnale, sest toimub rikkuse ümberjagamine, mille käigus mehed maksavad naistele+ õiglast tasu.

Meeste tõeline pale?

Stripparina näen meeste seda külge, mis tuleb välja punaste laternate all – kus tundub, et reaalset elu ei eksisteeri. Ma mõistan seda tunnet, sest minagi kaotan vahetuse ajaks sideme n-ö päris maailmaga. See punane ruum pakub vahel kosutavat tuge, et mõneks ajaks murede eest varjuda. Kahjuks näevad paljud mehed seda võimalusena, et naise+ kehaga vägivaldselt ja lugupidamatult ümber käia.

Backstage’is räägivad stripparid tihti headest ja halbadest kogemustest, kuid kõlama jääb ikka: „Ma armastan seda tööd, aga vihkan neid mehi.” Me teame, et probleem ei ole töös endas, vaid selles, kuidas mehed meiega ringi käivad. Ei ole me ka sellist käitumist kuidagi ise endale kaela toonud, paigutades end kohta, kus käivad ainult nõmedad mehed. Stripikat külastab peamiselt täiesti tavaline 20–50-aastane stamptööd tegev keskklassi tüüp. Meie kliendiks on seesama kutt, kellele peeglist otsa vaatad, tänaval vastu jalutad, keda Tinderis vasakule ja paremale swipe’id. Sageli küsivad kliendid, kas stripikas käib palju veidrikke, mõistmata, et nad ise kehastavadki seda „veidrikku”, kelle kohta uurivad. Sinna jõudvad kutid arvavad, et nad on kuidagi paremad kui kõik teised sealsed mehed, tahtmata näha, et nemad ongi need, kes on misogüünia, seksismi ja naistevastase vägivalla põhjustajateks.

Naisi+ üle maailma seksualiseeritakse ja objektistatakse iga päev eri tööpostidel, tänavatel, ühistranspordis, kassajärjekorras, kohvikus, klubis, kodus, jõusaalis, s.t täiesti mitteseksikates situatsioonides, näperdamise, kommentaaride, vilistamise või pilkudega. Seksitöötajad loovad küll keskkonna, kus nad lubavad end seksualiseerida ja objektistada, kuid nende enda seatud tingimustel. Järsku on dünaamika muutunud – mehed peavad naistele+ maksma, et saada luba neid seksualiseerida, ja see annab meile enda keha üle autonoomia. Aga kui monetiseerime midagi, mida mehed eeldavad tasuta, muutub see nende jaoks problemaatiliseks.

„Sa oled liiga tark, et strippar olla”

Seksitöö ei hõlma vaid seksuaalsete kvaliteetide edastamist, selles on nii palju nüansse, mida see, kes seksitööd ei tee, ei oska ette kujutada. Suhtlus- ja müügioskus, ajajuhtimine, kiire otsuste langetamine, stressitaluvus, prioriteetide seadmine, empaatia, koostöö, keskendumisvõime ja enesekindlus, mis on paljudel teistelgi aladel hinnatud, vajalikud ja nõutud oskused. Kui neid kvaliteete praktiseeritakse aga seksitöös, nähakse neid väljastpoolt ebaolulistena. Paljud stripika kliendid ütlevad mulle, et olen selle töö jaoks liiga hea/tark/ilus ja peaksin oma eluga midagi paremat tegema, näiteks müügitööd. See on omamoodi naljakas, sest tegelikult ma teengi seda, teenides sealjuures palju paremini kui selles idufirmas, kuhu need tüübid sooviks mind miinimumpalga eest tööle värvata, et mu aastatega kogunenud oskusi ja teadmisi ekspluateerida. Mõned küsivad minult, mis tööd ma teen, mis on arusaamatu, sest istun pesuväel nende kõrval ja nad maksavad mulle selle eest. Nad arvavad, et see on hobi ja tegelen sellega lõbu pärast, tasuta. Seegi on peegeldus, et meie tööd ei nähta päris tööna. Ma müün enda aega, seltskonda, seksikat energiat, tähelepanu, puudutusi, lähedust, midagi erilist, mida igapäevaelus kogeda ei saa. 

Soolise palgalõhe tõttu töötavad Euroopa naised+ 45 päeva aastas tasustamata. Seksitöö alal on meil võimalik teenida kordades rohkem kui meestel. Meil on võim enda elu, seksuaalsuse, sissetuleku ja vaba aja üle. Me loome endale finantsilise vabaduse seksuaalse eneseväljenduse kaudu, olles professionaalselt litsakad. Seksitöötajate õiguste eest seismisel on positiivne mõju ühiskonnale, sest toimub rikkuse ümberjagamine, mille käigus mehed maksavad naistele+ õiglast tasu.

Me soovime, et seksitöötajaid nähtaks teiste töötavate inimestega võrdsetena ning meile kõigile oleks tagatud tervislikud ja turvalised töötingimused.

Seksitöö on töö

Me soovime, et seksitöötajaid nähtaks teiste töötavate inimestega võrdsetena ning meile kõigile oleks tagatud tervislikud ja turvalised töötingimused. Seksitöö dekriminaliseerimine võimaldab luua meid kaitsvad seadused, et tagatud oleksid kõige põhilisemad põhiseaduslikud inimõigused, lubades täisealistel nõusoleku korral seksiteenuseid osta ja müüa. Üks positiivne dekriminaliseerimise näide pärineb Uus-Meremaalt, kus on alates 2003. aastast seksitöötajatele laialdaselt õigused tagatud, sh õigus palgale, kaitsele, puhkusepäevadele, lõunapausile, lepingule ja tervishoiule, toimetades vabakutselisena või tööandja palgal, ilma et riik nende autonoomiasse sekkuks. Mitmed Uus-Meremaal töötanud kolleegid kinnitavad, et seal saab töötada kaitstult ja väärtustatult ning ka meesklientuuri suhtumine on austavam. Saksamaal on seksitöö legaliseeritud ja see lubab küll tegutseda, kuid kohati kehtivad meile alandavad ja karmid seadused, mis loovad olukorra, kus meil puudub täielik autonoomia seoses enda keha ja tööga, kuna riik reguleerib meie eluala nagu ei ühtki teist. Näiteks peavad prostituudid taotlema tööloa, mille uuendamine hõlmab iga ühe-kahe aasta tagant vestlust sotsiaaltöötajaga, kes teeb kõik endast oleneva, et meid sellest tööst välja rääkida. Neil, kellel luba puudub, ei ole vägivalda kogedes õigust politsei või juriidilisele kaitsele, sest vägivallatseja asemel saaks karistada illegaalselt töötav seksitöötaja. Samuti saavad kolmandad pooled, näiteks bordelliomanikud, võimupositsiooni, mis suurendab seksitöötajate ekspluateerimist.[5]

Seksitöö eksisteerib igas ühiskonnas, olgu see legaliseeritud, dekriminaliseeritud või kriminaliseeritud. Dekriminaliseerimine on ainus mudel, mis kaitseb kõiki seksitöötajaid, tagades meile õigused ja vabaduse. Riikides, kus seksitöö on legaliseeritud, reguleeritakse seda üle ning meie tööd ei nähta siiski teiste ametitega võrdsena. Kriminaliseerimine loob aga meestele viljaka pinnase vägistamiskultuuri arendamiseks, sest nende kahjustaval tegevusel puudub institutsionaalne karistus ning seksitöötajatel õigus kaitsele. Seksitöötajaid alandatakse nende õiguste piiramise või äravõtmisega, meid nähakse pigem kriminaalide kui töötavate inimestena. Oleks vastuvõetamatu, kui näiteks insenerilt või klienditeenindajalt võetaks ära õigus pöörduda politseisse, kui neid on tööl rünnatud, saada arstiabi, kui nad on haiged, või minna tööle, kui neil on vaja sissetulekut. Kui seksitööd aktsepteeritaks institutsionaalsel tasandil tööna, muutuks ka ühiskonna suhtumine seksitöötajatesse ja seeläbi ka naistesse+, sest neil, kellel on õigused, on võim. 

Arvatakse, et kui seksitöö on kriminaliseeritud ja keelatud, siis naistevastane vägivald väheneb või kaob. Ei mõelda sellele, et seksitöötaja ei ole süüdi, kui teda rünnatakse, nagu ei ole tänaval lühikest seelikut kandev noor tüdruk süüdi, kui teda ahistatakse, või naine+ süüdi, kui abikaasa teda kodus peksab. Süüdi on need mehed, kes otsustavad rünnata, vägistada, ahistada, mõrvata. Nende väärtushinnangud ning suhtumine naistesse+ (k.a feminiinsusesse, õrnusesse, nõrgematesse) on väärastunud ning sellega tuleb baastasandil tegeleda. Meestel on julgust seksitöötajaid rünnata, kui nad teavad, et pääsevad karistuseta. Ameerikas tehtud uuringu kohaselt vägistaks kolmandik meestest naisi+, kui karistust ei järgneks. Kuna igapäevaelus on naistevastane vägivald karistatav, siis ahistatakse seksitöötajaid, kui riigis puudub konkreetne süsteem nende toetamiseks ja nende õigusi ei nähta inimõigustena. Nii nagu mehed näevad seksitöötajaid, näevad nad ka mitte seksitööd tegevaid naisi+ kogu ühiskonnas. Naiste+ õigusi kaitsvad seadused ei tähenda, et meeste väärtushinnangud seetõttu meid toetaksid. See on meeste tegemata töö, millega peab tegelema nüüd ja kohe.

Kuidas toetada seksitöötajaid?

Meil kõigil on vastutus ja kohustus kaitsta neid, kellel on vähem õigusi, privileege ja võimalusi. Kui hakkame märkama enda ümber toimetavate inimeste kannatusi, saame enda keelekasutuse ja käitumisega paljutki muuta. Seksitöötaja teenuseid kasutades maksa meie määratud summa ilma kauplemiseta, hoia meid, nagu hoiaksid enda kõige kallimat vara, küsi enne puudutamist nõusolekut, austa meie seatud piire, ära jõllita rõvetsevalt, ole lugupidav ja näe, mis väärtust me sulle pakkuda saame. Seksitöö ei ole meie hobi, ära lähene meile eeldusega, et saad midagi tasuta või kohtad enda tulevast tüdruksõpra. Väljend „keha müümine” on kahjustav, luues kujutluse, et seksuaalsuse eest raha küsimine tähendab, et anname endast tükke ära, mis jätab meist järele vaid skeleti. Post ja kõrged platvormkingad on meie töövahendid, mida võite postitantsu harrastajatena laenata, aga palun austage selle praktika päritolu ja neid, kes ei saa sellest Instagrami postitusi teha, sest meie ametiga käib kaasas stigma ja oht end avalikult seksitöötajana presenteerida. Samuti tuleneb seksikas ja slutty sotsiaalmeedia sisu seksitöötajate esteetikast. Meil on hea meel, et litsakus on in, aga ehk saaksite vahel postitada ka mõne seksitööpoliitilise story. Organiseerides üritust, kuhu on kaasatud postitants, palka seksitöötaja esinema – kasuta enda privileegi ja paku meile platvormi. Kui kritiseerid seksitöötajaid, siis mõtle hetkeks, kas on midagi, mille oled meilt üle võtnud, tundes nüüd, et see kuulub sulle?

[1] Kasutan plussmärki ingliskeelsete terminite „women+” ja „womxn” eeskujul, et tähendus oleks laiahaardelisem ning hõlmaks ka transnaisi, mittebinaarseid ja sooneutraalseid inimesi.
[2] Natri, J. 2021. Diverse, resilient, powerful, intersectional activism tool kit for sex workers and allies. – European Sex Workers’ Rights Alliance, 12.05.
[3] Sõna „mees” viitab kogu artiklis paiksoolisele heteromehele.
[4] Vähemusi pole valimisse arvatud.
[5] What About Legalization of Prostitution? – Decriminalize Sex Work.

Starr on Berliinis elav transmaskuliinne post-gender cutie, intersektsionaalne feminist, seksitöötaja, tantsukunstnik, postitantsu ja fitnessi eratreener.