Ühiskondlike muutuste tuules on põlvkondadevahelised piirid hägustumas, subkultuurne identiteet pärandatakse edasi ning lapsed ja vanemad käivad samadel pidudel-kontsertidel.

Illustratsioon: Kirke Mari Päll

Nagu ikka, tulevad uuringuideed vahel justkui juhuslikult. Seegi siin sai alguse lausekatkest, mille pillas Brigitta naabrinaine Mari Peegel: „Aga uurige noori – nad kuulavad ka vana punki nagu meie.” Kuulavad või? Nädal hiljem esinesid Raekoja platsil J.M.K.E. ja Vennaskond. Tõepoolest, seal nad olid, täpselt samamoodi riides nagu noored aastal 1996, soundtrack sama, nii et pilku taevasse tõstes tekkis tunne, et aeg ei olegi 25 aastat edasi läinud.

Seeläbi sündiski nii ühise teadusartikli kirjutamise idee kui ka Anita magistritöö vanematest ja lastest, kes jagavad muusikat ja sellega seotud subkultuursust. Ka uurijate paari enda puhul oli kõik paigas: Brigitta on vanemast põlvkonnast ja subkultuurse taustaga, Anita jällegi nooremast ja väljastpoolt subkultuurset kogukonda, kuid ometi suur muusikaarmastaja.

Lokaalsed arengud globaalses kontekstis

Popkultuur on alati iseenda mineviku vastu nõrkust tundnud ja noored kuulanud vana muusikat, on nentinud muusikaajakirjanik Simon Reynolds.[1] Ent sellist asja pole me Eestis varem naljalt näinud, et lapsed ja vanemad käivad samadel pidudel, lapsed suhtlevad vanemate sõpradega ja näevad neis oma subkultuurilisi autoriteete. Selleks lõid soodsad tingimused 1990. aastad ühes taasiseseisvumise ning geograafiliste ja mentaalsete piiride avanemisega. Paralleelselt on paljud 20. sajandi teises pooles tekkinud muusikastiilid siiani aktuaalsed. Mõni ime siis, et 20-aastastel tekib tänu jagatud muusikamaitsele ühtekuuluvustunne näiteks 50-aastastega.

Selle taustal on lisaks globaalsed arengud. Ajalooliselt on subkultuure ja popmuusikat seostatud noortekultuuriga. Subkultuuridest sai aktuaalsem jututeema pärast teist maailmasõda, mil noorus kui elufaas mõistena enam esile kerkis.[2] Ometi on Bourdieu sõnul nooruse ja vanaduse eraldamine meelevaldne ning tekitanud vaidlusi kõikides ühiskondades.[3] Mõelgem kas või sellele, kuidas viimase sajandi jooksul on tõusnud inimeste keskmine eluiga, mis omakorda pikendab elutsükli noorusperioodi, nagu viitab subkultuuride uurija Rupa Huq[4]. Nii ongi noorus sotsiaalne konstruktsioon, mis tasuks tänapäeval ümber mõtestada.

Noortekultuuri nähti pikka aega vastupanuna vanemate seatud väärtustele, justkui subkultuursus oleks noore elus üleminekufaas, misjärel luuakse oma perekond ja loobutakse senistest väärtustest. Ka see vaade on ajaga üha küsitavamaks muutunud, sest aina rohkem inimesi jääb täiskasvanuna oma subkultuursetele väärtustele truuks. Vähe sellest, noortekultuurist on saanud nende pereelu oluline osa.[5] Muusikastiilid, nagu punk, metal või räpp, köidavad igas vanuses inimesi ja publik on muutumas ealiselt aina mitmekesisemaks.[6]

Noortekultuuri nähti pikka aega vastupanuna vanemate seatud väärtustele, justkui subkultuursus oleks noore elus üleminekufaas.

Peresuhted ja muusikamaitse

Kuidas on subkultuursed vanemad sel sajandil oma laste muusikamaitset mõjutanud? Milline on nende jagatud identiteet? Vastuste leidmiseks tegime süvaintervjuud viie vanema ja viie lapsega (nimed muudetud). Kui vanem põlvkond on kasvanud üles Nõukogude Liidus, siis noorem on elanud lõviosa oma teadlikust elust demokraatlikus Eestis.

Esimese teemana kerkis intervjuudest esile see, kuidas muusikaeelistused põlvkondade vahel ristusid ja edasi kandusid. Välja tuli selge põlvkondlik erinevus. Vanemate lapsepõlvekodudes kuulati pigem peavoolumuusikat ning subkultuurse/alternatiivse muusika juurde jõudsid nad ise teismeeas. Nagu meenutas Peeter: „Muusikat kuulati ja mu kõik need tädid ja ema ja õde mängisid akordioni, lõõtsa või mida iganes ja lauldi kodus kogu aeg, […] aga noh, eks nad olid siuksed „Läänemere lained” ja „Kägu kukub”.”

Noorem põlvkond kuulis küll lapsepõlvekodus vanemate alternatiivset lemmikmuusikat, ent eelistas sellele esialgu peavooluartiste, nagu Ace of Base, Lana Del Rey, NSYNC või Backstreet Boys. Arusaamani, et just vanemate muusika võiks neid ennastki kõnetada, jõudsid nad teismeeas. Seni pidas nii mõnigi neist seda muusikat pigem tüütuks. Näiteks ütles Gerda: „Ma alati pidasin seda [muusikat] oma vanemate territooriumiks, et minul ei ole sinna asja. Aga tiinekana jõudis pärale, et see on väga hea muusika.”

Põhjuseks ei ole ainuüksi see, et lapsepõlvekodus kõlas pidevalt subkultuurne muusika, mis nüüd lastes nostalgiat tekitab. Lapsevanemad ise ei ole täiskasvanueas oma noorpõlve identiteeti hüljanud, vaid on selle pereellu kaasa toonud. Lapsed omakorda ei tunne enam vajadust vanemate maitse-eelistustele vastanduda, vaid joonduvadki subkultuurset kuuluvust valides vanemate järgi. On ju demokraatlikus Eestis vähem sotsiaalseid norme, kuidas keskealine inimene peaks käituma ja välja nägema. Ühtlasi leidsid paljud osalejad, et tänapäevane kasvatusstiil on lapsekesksem, mistõttu vanemad ja lapsed paiknevad sarnasemas väärtusruumis.

Subkultuursus ei ole enam ammu pelgalt linnaruumipõhine ja virtuaalne (avalik) ruum võimaldab kergesti (põlvkondlikke) piire ületada.

Muusika levik ja selle muutumine

Teine oluline teema oli muusika leviku ja kättesaadavuse muutumine ajas. Kust siis Nõukogude Eestis muusikat leiti? Näiteks mõnest Eesti raadiosaatest, Soome Radiomafiast või tsensuurivabast Soome TVst. Teinekord vahetati muusikat Tartus Peetri kiriku lähedal täikal ja Tallinna plaaditurul või sõideti hoopis Riiga. Õnnelikumad said värskeid plaadisaadetisi ka Läänes elavatelt sugulastelt. Erki narratiiv näitlikustas ilmekalt keerulist ligipääsu muusikale ning selle vähesegi materjali suurt väärtust:

„Meil endal [vennaga] raha ei olnud ja meie peres ei peetud vajalikuks magnetofoni osta, aga me hakkasime pinda käima. Ja lõpuks saime hästi primitiivse monofoonilise kassettmaki, mis oli nagu kohutavalt suur diktofon. […] Ja siis me hakkasime raadiost salvestama [Tõnis] Erilaiu saatest ja ükskord vend otsis välja Luxembourgi raadio. Kohe salvestasime Eurythmicsit, mis kõlas nagu väga alternatiivne noise. Pärast vend ütles, et tegelikult Eurythmics ei kõla nii, lihtsalt see, mis meile lindi peale jäi, oli läbi segaja ja mingi hakkimise. Nii et Luxembourgi raadioga meil väga ei jopanud. Igal juhul hakkasime kuulama aktiivselt keskööprogrammi, mida tegi Helgi Erilaid, ja igal laupäevaõhtul lasti eetrisse Koit Raudsepp, kes tegi heavy metal’i pooltundi. Praegu tundub, et pool tundi on nii väike aeg, aga põhikooli lõpus…”

1991. aastal kadus Nõukogude Liidu lagunedes popkultuuri tsensuur, mis suurendas märgatavalt uue muusika hankimise võimalusi. Järgmine suur murdepunkt tuli sajandivahetusel, mil ühiskond astus tehnoloogiliste revolutsioonide ajastusse ning muusika ühes muusikateemalise suhtlusega sai piirideta kättesaadavaks. Nii kasvas noorem põlvkond üles, kogemata muusika defitsiiti. Tänapäeval pole aga laste ja vanemate muusikatarbimises erilist erinevust – mõlemad leiavad seda peamiselt internetist. Lisaks muusikale toob internet inimesed ka üksteisele lähemale. Subkultuursus ei ole enam ammu pelgalt linnaruumipõhine ja virtuaalne (avalik) ruum võimaldab kergesti (põlvkondlikke) piire ületada.

Ka kontserte saab vabas Eestis külastada võrreldamatult rohkem kui Nõukogude ajal, mis omakorda lähendab nii peresid kui ka fännikogukondi. Muide, ühise muusikalise maitse leidmisel võiski olla pöördepunktiks kontserdikogemus. Leena ema Olga jagas mälestust: „Tulime koju pärast [Depeche Mode’i] kontserti ja raadios hakkas mängima Spice Girls. Ma ütlesin: „Leena, kuule, Spice Girls.” Ta ütles: „Mis asja, ei!” Ja ma sain aru – nii, enam Spice Girls ei huvita. Siis hakkasid tulema nahkpüksid jne.” Leena täiendas seda oma intervjuus:

„No Spice Girlsil oli siis „Viva Forever” väga teemas laul. Kuni ma sattusin Tartus Depeche Mode’i kontserdile aastal 1998. 2. september – siiamaani on meeles. […] Kui ma seal kontserdil poleks käinud, ma polekski kuulama hakanud. Aga siis ma olin 12-aastane ja see klikk käis väga ära. Nägin kogu seda rahvamassi, kes fännasid ja nautisid, ja see energia, mis sealt tuli, oli ikka… […] Pärast seda ma kohe samal päeval ütlesin emale, et mina enam Spice Girlsi ei kuula.”

Ühise lemmikmuusikaga seostus ka ühine maailmavaade. Erki ja tema tütre Laura puhul oli selge, kui sarnaselt nad muusikat ideologiseerivad. Nagu Erki toonitas: kui bändi sõnum tekitab tõsise tõrke, siis ta seda ei kuula, isegi kui muusika ise teda paelub. Sama rõhutas Helmi: „Noh, minu maailmavaade näiteks ei ühti Till Lindemanni [ansambli Rammstein solist] omaga. Mulle meeldib ta muusika, aga ma ei lähe ta kontserdile, ta ei meeldi mulle, mulle ei meeldi tema sõnum. […] See on ikkagi selline tõsine asi, see on minu vaate vastane.”

Subkultuuri kuulumise ja kitsamalt fänluse puhul toonitati üksteisemõistmist, mis tekib, kohtudes teiste fännidega, kes on justkui valitud pere.

Subkultuursus ja emotsionaalne heaolu

Viimane oluline teema oli subkultuursuse seos emotsionaalse heaoluga. Kõigil oli muusikaga sügavalt isiklik suhe. Muusikaliselt seostati subkultuursust nii armastusega mõne muusikastiili vastu – elektrooniline muusika, gothic rock, punk, postpunk, hard rock, metal jne – kui ka mõne konkreetse bändi fännamisega. Alternatiivse muusika armastusega käis kaasas ka isiklik teisesuse kogemus. Vanematel ulatus see sageli lapsepõlve ja juhtis neid valima muusikat, mis toetas seda tunnet positiivselt ja aitas oma identiteeti määratleda. Nooremas põlvkonnas väljendas teisesuse kogemus aga ka kestvalt lähedast suhet oma vanemaga.

Subkultuuri kuulumise ja kitsamalt fänluse puhul toonitati üksteisemõistmist ja n-ö küünarnukitunnet, mis tekib, kohtudes teiste fännidega, kes on justkui valitud pere. Samas tõstsid kõnelejad esile negatiivseid hoiakuid väljastpoolt nii minevikus kui ka tänapäeval. Välja tuli mitut tüüpi kriitikat. Kuna tavaliselt on subkultuursuse silmapaistvaim aspekt riietus, on kõrvalised isikud subkultuurses (visuaalses) eneseväljenduses ohtu näinud. Lisaks on intervjueeritud kogenud halvustamist või naeruvääristamist nii töö- kui ka koolikeskkonnas. Toimunud on isegi füüsilisi rünnakuid linnaruumis, nagu meenutas Anneliis:

„Kui kunagi olid korsetid, platvormsaapad, suured kleidid, meigid, siis bussis hästi palju vaadati, hästi palju pildistati. Siis hästi paljud mehed on tulnud lähedale, teinud nilbeid kommentaare. Kui ma olin kunagi suhtes ühe inimesega, siis näiteks talle on mitu korda kallale tuldud selle pärast, ja me oleme ise ka olnud ebameeldivas olukorras, […] meid eelnevalt jälitati, tuldi kaasa, lasti kella, tuldi korterisse ja hakati lihtsalt kaklema.”

Seda negatiivset tähelepanu seostas vanem põlvkond otseselt Nõukogude ajast jäänud hoiakutega, mistõttu suurem osa ühiskonnast mingis vanuses enam teatavaid käitumisstrateegiaid ei salli. Näiteks Helmi meenutas, kuidas talle on öeldud, et tema vanuses peaks palju „rahulikumalt” käituma. Sellegipoolest leidsid kõik, et kuigi nad tajuvad siiani aeg-ajalt naeruvääristavat suhtumist, on ühiskond läinud märkimisväärselt sallivamaks.

Mida me siis teada saime? Seda, et põlvkondlikud piirid tõepoolest hajuvad. Lapsed ei tunne enam vajadust oma vanemate maitsele vastanduda, vaid pigem joonduvad loomulikult nende järgi. Selle põhjuseks on selgelt ühiskondlikud muutused, tänu millele on lapsed ja vanemad sarnases väärtusruumis. Ja kuigi vahepeal räägiti palju postsubkultuursest ajajärgust, ei lase vanemad siiski subkultuursusel surra, normaliseerides seda ka laste jaoks. Samal ajal on demokraatlikus Eestis vähenenud vananemise stigma ja hägustunud nooruse mõiste. Seega, kui Nõukogude ajal peeti loomulikuks, et inimene hülgab täiskasvanuks saades n-ö noorte väärtused, siis tänapäeval on loomulik, et subkultuurne muusikafänlus ja sellega seostuv elustiil jäävad inimestega terveks eluks.Ja mida me ise kirjutades õppisime? „Mäletan, kuidas püüdsin kunagi oma 10-aastasele pojale Nirvanat lasta, tema aga olla teinud mu selja taga liigutuse, nagu peksaks pead vastu seina,” ütleb Brigitta, „mine tea, äkki ikkagi on lootust, et ühel hetkel ta avastab, et minu muusika ei olegi nii nõme.” „Mina jällegi mäletan, kuidas isa mulle lapsena edutult oma plaadikogu tutvustada püüdis, samal ajal kui mina Miley Cyruse ja Rihanna CDsid mangusin. Nüüd olen ise selle kogu omanik ja avastan huviga järjest uusi artiste ja põnevat muusikat. Nii et ära kaota lootust!” vastab Anita.

Pikemat analüüsi loe Anita Maasalu magistritööst

Laste ja nende vanemate ühised lemmiklood:

Jana ja GerdaErki ja LauraHelmi ja AnneliisPeeter ja Annika
Visage „The Damned Don’t Cry” (1982)Joy Division „I Remember Nothing” (1979)David Bowie „Heroes” (1977)Led Zeppelin „Kashmir” (1975)
The Normal „Warm Leatherette” (1978)Siouxsie and the Banshees „Arabian Knights” (1981)Depeche Mode „In Your Room” (1993)Pink Floyd „Hey You” (1979)
Depeche Mode „Blasphemous Rumours” (1984)Bauhaus „She’s in Parties” (1983)Nick Cave „Skeleton Tree” (2016)
Erasure „Chains of Love” (1988)

[1] Reynolds, S. 2011. Retromania: Pop Culture’s Addiction to Its Own Past. 
[2] Haenfler, R. 2013. Subcultures: The Basics.
[3] Bourdieu, P. 1984. Distinction.
[4] Huq, R. 2007. Beyond Subculture, Pop, Youth, and Identity in Postcolonial World.
[5] Hodkinson, P. 2013. Family and Parenthood in an Ageing „Youth” Culture: A Collective Embrace of Dominant Adulthood?
[6] Nowak, R.; Bennett, A. 2022. Music Sociology: Value, Technology, and Identity. 

Brigitta Davidjants ja Anita Maasalu on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias tegutsevad muusikateadlased, kes uurivad subkultuursust ja fänlust ning põlvkondlikkuse rolli alternatiivmuusikaelus.

Kirke Mari Päll on hingestatud hedonist ja kunstnik.