„Alfabeedi sünnimaa. Läti kolmanda aastatuhande kontseptuaalse luule esimene valikkogu”, ;paranoia, 2024. Koostanud ja tõlkinud Contra, toimetanud Piret Põldver, kujundanud Tuuli Aule, 144 lk.

Pealkiri (õigemini mõlemad pealkirjad) kõlab erakordselt pidulikult, praktiliselt nagu hümn. „Alfabeedi sünnimaa” viitab muidugi Lätile, mida „Läti kolmanda aastatuhande kontseptuaalse luule esimene valikkogu” veel omakorda kinnitab – andes ühtlasi mõista, et selliseid valikkogusid on veel teistestki aastatuhandetest ja et käesolev pole viimane. Tõepoolest, kui eestlased on harjunud tundma teatavat popslikku uhkust oma täpitähtede ja eriti muidugi õ üle, siis lätlastel on eesti 27 tähele vastu panna tervelt 33 ja meie spetsiifilisele uhkusele – täppidele ja lainele – allkoma, üllkoma ja üllkriips (lisaks on mõlemas keeles saadaval veel tagurpidi katus). Kvantitatiivsest otsast vaadates on läti tähestik seega eesti omast tõenäoliselt võimsam (ja kindlasti suurem) – kuigi küsimus „miks peaks alfabeedi sünnimaal just rohkem (ja mitte nt vähem või sama palju) tähti olema?” minu kui eestlasest analüütiku jaoks muidugi tekib. Nii või teisiti on tegu pähkliga, mille siinkohal meeleldi ortograafidele pureda jätaks.

Tühised 25–30 miljonit

Einārs Pelšsi tekstis „Tööliste hulgas on populaarne kunstiline isetegevus” kurdetakse, et „isetegevuskollektiividest on sel aastal proove alustanud vaid vokaalansambel, / mille ajalugu võib ulatuda 25‒30 miljoni aasta taha” (lk 19) – tähelepanek, millele Kārlis Vērdiņši „Preiļi kontseptualistide grupi lühiajaloos” lisandub väide, et „ei saa välistada, et kontseptualism sündis koos nimetus asulas (võib-olla Preiļis?) tegutseva vokaalansambliga, „mille ajalugu võib ulatuda 25‒30 miljoni aasta taha”, nagu märgib Einārs Pelšs […]” (lk 137). Selline argumentatsioon meenutab mulle kangesti Valdur Mikitat, kes asjaolust, et kusagilt Eesti liiva- vms kivist avastati maailma vanim, ütleme nt miljard aastat (vb vale number, aga ega ma – nii nagu ka Mikita – siin otseselt paleontoloogia eksamit läbida üritagi) vana silm, järeldas sujuvalt seda, et eestlased (kes on ühtlasi vältimatult muidugi ka ürgsoomeugrilased) on kõige otsemat teed eelkirjeldatud kalast pärinev – ning seega kahtlemata nii nägi- kui ka tegijaim – rahvus vms. Mistõttu on Eesti eellainetus – ütleme nt (ei viitsi guugeldada) miljard aastat – märksa muljetavaldavam ja pikem kui Preili (kirjutan edaspidi nii, ei viitsi jamada ka selle allkomaga) kontseptualismi tühised 25–30 miljonit.

Kontseptuaalsus tähistab teatud formaalset operatsiooni – mis tahes teksti või (transponeerimise puhul) konteksti radikaalselt muutvat asendust, olles seega sageli puhtmasinlik ja -formaalne.

Preili on Läti väikelinn, alev vms (6000 elanikku – seda ma guugeldasin). Kuna enamik eksperimentaliste-kontseptualiste nii Eestis kui (selle kogumiku autorite nimede põhjal otsustades) ka Lätis on mehed, on igati sobiv (kuigi mõneti patriarhaalne või vähemalt ahistav), et nad just Preili ümbruses jõlguvad. Nii või teisiti, seal nad on, ja põhisüüdlaseks on selles pealtnäha taaskord Pelšs, kelle loominguga väike grupp luuletajaid 2016. a suvel Preilis tutvumas käis, nagu lühiajaloost (lk 136) selgub – ja mida, nagu samast selgub, vokaalansambli ajaloo kõrval ka üheks Preili kontseptualismi sünnidaatumiks peetakse. Peab ütlema, et Pelšsi looming, nii palju kui seda siin lugeda saab, mulle eriti ei meeldi (sellest edaspidi); lisaks tundub (juhusliku otsingu põhjal) olevat tegu inimesega, kes kannab oma usutavust nagu kuube (samas kui mulle meeldivad sellised nagu ma ise, kellel igasugune usutavus puudub), kuid aktsepteerin teda kui naasugust, mille äärest ta naaseb päevitunult otsekui mere äärest (kuigi tegu pole mitte niivõrd mere kui Alūksne järvega).

Siinkohal on sobilik teha ka eristus kontseptuaalse ja eksperimentaalse kirjanduse, kunsti, luule jne vahel. Igasugune kontseptualism on eksperimentaalne, aga mitte igasugune eksperimentaalsus pole kontseptualistlik või kontseptuaalne. Eksperimentaalse tulemuseni võib jõuda ka täiesti kontseptsioonivabalt, nagu jumal juhatab või (veelgi üldisemalt) oma parema – kuid ka halvema, keskmise jne – äranägemise järgi, samas kui kontseptuaalsus tähistab teatud formaalset operatsiooni – mis tahes teksti või (transponeerimise puhul) konteksti radikaalselt muutvat asendust, olles seega sageli puhtmasinlik ja -formaalne, niisiis – Kenneth Goldsmithi „mitteloova kirjutamise” (lk 140, kuigi mitte ainult selle) tähenduses – ka mitteloov.

Ebahuvitavat, -inspireerivat ja mitteloomingulist – programmiliselt kontseptuaalset, sisuliselt mõttetut – materjali on siin palju, vb isegi suurem osa.

Mitteloovad vs. inspireerivad

Nt Krišjānis Zeļģise luuletus „KARTULID”, kus sõnade asemel on kartulisortide loend, on masinlik, igav ja mitteloov; sama võib öelda Pelšsi luuletuste „FIFA” (FIFA liikmesriikide akronüümide loend), „1.35 Facebook” (FB sõprade staatuste – magab / ei maga – loend kl 1.35?), Elvīra Bloma tõenäoliselt FB videote (kus saab kuulata WiFit ja musta auku) kommentaarilõimedest ja telefonist kustutatud piltide kirjelduste loenditest moodustatud luuletuste, Kārlis Vērdiņši MS Wordi muudatuste aktsepteerimise menüüvalikute tekstidest koostatud luuletuste jms kohta. Sellist ebahuvitavat, -inspireerivat ja mitteloomingulist – programmiliselt kontseptuaalset, sisuliselt mõttetut – materjali on siin palju, vb isegi suurem osa.

Kuid on ka seda, mis inspireeris. Nt Bloma luuletusest „Siin saab kuulata rahustavaid kajakahääli” (lk 36–37) koostasin kaks radio edit’it ja Anna Auziņa poeemist „Identiteet” (lk 22–27) sellise: „52. Tolstoi. Kirjutage: elulugu lühidalt on sünd, armastus ja surm. / 109. Kõik võeti pioneeriks, välja arvatud Ēriks Jurevskis. / 118. Keldris elasid konnad. / 134. Õpetaja Vasermanest sai Jēgermane.” Ajakirja Latvju Teksti auhinda selle eest (erinevalt originaalist – vt lk 138) ilmselt ei saaks, aga žüriiliikmed tavaliselt ongi kirjaoskamatud barbarid, kes kaastööde lugemise asemel mõõdavad nende pikkust. Vajalikke lauseid ja lõike leidsin ka Raimonds Ķirķise, Artis Ostupsi, Arvis Vigulsi tekstidest ja Auziņa kalendrilehtedele projitseeritud, osaliselt käsikirjalisest „Teadvusest”, samas kui Žebersi kokkupanemisjuhenditest koostatud koomiksid, Ivars Šteinbergsi laiahaardelised, lakoonilised ja täpsed kirjanduse, kunsti, filosoofia, filmi ja muusika ajalood ning Vigulsi alkohoolsete kokteilide retseptid Johannese ilmutusraamatu apokalüptiliste ja sürrealistlike visioonide saatel moodustavad selle kogumiku tipu nagu ka Vērdiņši tegelikkusele viitav saatesõna „Preiļi kontseptualistide grupi lühiajalugu”.

Šteinbergsi lakoonilised ja täpsed kirjanduse, kunsti, filosoofia, filmi ja muusika ajalood ning Vigulsi alkohoolsete kokteilide retseptid Johannese ilmutusraamatu apokalüptiliste visioonide saatel moodustavad kogumiku tipu.

Olles selle kõik mitte ainult läbi lugenud, vaid ka töötanud, jäi kummitama üks (tegelikult neli): ku(ida)s on Eesti(s)? Nii sihipärast 1970–80ndate vaimus kirjanduslikku kontseptualismi siin (õnneks) vist kunagi olnud pole, samas kui eksperimentaalsus, mida juba 70ndatel väisas meie suur unustatud esisürrealist Toomas Liiv, pääses pildile 90ndatel (14NÜ, Kivisildnik, Sinijärv, Saluri), millele nullindatel lisandusid (ja mida osalt asendasid) Mikita, Vihik ja eksp ning 10ndatel Kiwa kunstiprojekt/kirjastus ;paranoia. Kui Lätis see konkreetne, oma olemuselt juba pea poole sajandi tagune asi mingil arusaamatul põhjusel just praegu mullitab ja keeb, siis eesti eksperimentaalkirjanduses on viimased kümme aastat valitsenud justkui programmiline vaikus – viimane kogumik „0lematute raamatute antoloogia” (2014) oli ühtlasi ;paranoia esimene raamat (üksikuid skeene seisukohast vähem olulisi teoseid on muidugi ilmunud ka hiljem). Nüüd aga, Läti kontseptuaalse rünnaku terastormides tundub, et oleks jälle aeg…

Erkki Luuk on… ja ennäe —— ilmsüüta neitsi jääb lapseootele, ja muneb muna, ja paneb sellele nime, ja nimeks saab immaanuel, ja immaanuelist koorub muutuja.