Võidutekstide puhul said otsustavaks kaasakiskuvus, katsetusjulgus, isikupära ja meeldejäävus.

Kaader Eeva Mägi dokumentaalfilmist „Lembri Uudu”

Kui mõtlesime toimetuses tänavuse filmikriitikute konkursi fookusteemat, ei läinud eriti palju aega, enne kui jõudsime eesti dokumentaalfilmini. Ühelt poolt kannustas Ülo Tambeki ja Toomas Kirdelahe 1968. aasta (esiti ärakeelatud) filmist „Talupojad” kõlama jäänud lause: „Kogu aeg ja olu oli teiseks saanud, ilma et keegi õieti oleks teadnud, millal, miks või kuidas.” Sellesse tsitaati on koondatud dokumentaalide ja nendest kirjutamise olulisuse võti. Teisalt pani see ülesanne nii mind ennast kui ilmselt ka filmikriitikaga katsetajat surfama meie dokumentaalfilmivaramus ja filmidega lähemaltki tutvust tegema. Seal on nii mõndagi!

Filmi pikkuspiirangu heitsime kohe kõrvale ja jäin pärast konkursi väljakuulutamist äraootavale seisukohale. Kui tähtaeg oli kukkunud ja oma postkasti avasin, leidsin sealt üle kahekümne suleproovi arvustuse. Ilmnes, et filmivalik oli saanud üllatavalt tundmatu – nõukaaegsetest tööstusfilmidest reisisarjadeni, eksperimentaaldokist probleemfilmini. Naljakal kombel laekus ka näiteks kolm peldikuteemaliste filmide arvustust, kaks neist Peeter Toominga 1991. aasta lühidokumentaali „Peldik” ja üks Madis Reimundi sel aastal „Eesti lugude” sarjas ilmunud filmi „Sitta kanti” kohta. Esile ujusid ka Margit Lillaki „Südamering” ja Martti Helde värske dokumentaal „Vara küps”, millest kummastki laekus lausa kaks kirjatükki.

Nagu oli juba eos teada, pidi siiski valima tööde seast välja kõigest kolm ja žürii maitse ei olnudki nii sarnane, kui oleks arvanud. Žüriikolmikusse kuulusid lisaks minule eelmise aasta suleproovi võitja Piia Õunpuu ja tänavune aasta filmiajakirjanik Johannes Lõhmus. Arutelude, minikaitsekõnede ning paremiku uuesti ja uuesti läbilugemise järel selgus siiski hääletamise teel kolm lemmikut, neid saate kohe-kohe ka lugeda! Võib öelda, et võidutekstide puhul said otsustavaks kaasakiskuvus, katsetusjulgus, isikupära ja meeldejäävus. Väga häid töid oli muidugi ka väljajäänute hulgas ja nagu üks žüriiliige osutas, siis olgu see kui klišee tahes, aga tahaks julgustada osalenuid edasi kirjutama!

Tänan kõiki, kes otsustasid filmikriitikuna kätt proovida. Suur aitäh ka žüriile, kes võttis aja, et arvustustesse süveneda, nende üle arutada ning parimad välja valida. Samuti kummardus ja tänu Eesti Filmi Instituudile, Kino Sõprusele ja Elektriteatrile ning PÖFFile õla alla panemise eest. Ei saa unustada ka Eesti Kultuurkapitali, aitäh-aitäh-aitäh!

Helena Aadli, žürii esinaine

I koht

Pecunia non olet 

„Sitta kanti” (Eesti, 2024), 28 min. „Eesti lugude” 21. hooaja 1. osa. Režissöör ja operaator Madis Reimund, monteerija Patrick Antonjuk, toimetaja Kristo Elias, produtsendid Kristo Elias ja Madis Reimund, helilooja Rein Fuks. Masterplaan OÜ. 

Erkki Sven Margna

Ole sina saks või ole sina setu,

ära sina ääre peale situ!

Ole sa eesti või vene mees –

pea perse augu sees![1]

Kaader filmist „Sitta kanti”

Vanuigi küsitakse inimestelt sageli, mida nad noorele iseendale soovitaksid – kui saaksid ajas tagasi minna. Enamasti leitakse, et investeeriti liigselt töösse ja liiga vähe lähedastega koos veedetud aega. Kardetavasti on vähe neid, kes surivoodil leiavad, et oleks pidanud elu jooksul rohkem kempsus käima. Põhjendamatult – loomulike vajaduste rahuldamine on surma ja maksude kõrval inimese loos midagi kindlat, liigendades meditatiivse refräänina elu tipp- ja madalhetkede vaheldumist. Elu on see, mis juhtub kempsuskäikude vahel. Tõsta fekaalitöö tegijad aujärjele ja vändata neist dokumentaalteos tundub selles kontekstis loogiline ja alaekspluateeritud idee.

Madis Reimund on noor (ent juba 2018. aastal parimaks teleoperaatoriks valitud) raplakas, kelle kirg on luua paeluvaid visuaalseid maailmu. Raplast pärinemine ei ole siinkohal teisejärguline – Raplamaa Sõnumites ilmus möödunud aasta lõpus põhjapanev reportaaž maakonna kemmergute hetkeseisust, kus rindereporter konstateeris vajadust avaliku käimla järele, mis tooks erasektori domineeritud käimlaskeenesse omavalitsuslikku kergendust. On mõistetav, et sedavõrd pulbitseva kempsukultuuriga linna patrioot kannab vetsuküsimust hinges ka kunstiväljal teotsedes ja dokumentalistikakirge realiseerides.

„Eesti lugude” sarja 21. hooaja avalöögina mõjub „Sitta kanti” nagu sõõm värskendavat õhku kevadise põllu veerel. Dokfilm portreteerib fekaalivedaja Erkki, välikäimlate rentija Toomase ning reoveejaama eksperdi Andra töö- ja argielu. Režissöör avab kemmergus peauksest käima harjunud vaatajale käimlaäri telgitaguseid, lubab piiluda akside vahele ja garderoobigi. Kui ummistunud reoveetorust leitakse piimapakk, mürsk ja mängukaru, jäetakse siiski vaataja hinnata, kas leiud kõnelevad kollektiivse kempsuskäija kultuuritusest või erakordsest seedetraktist.

Fekaalitöö võib asjasse pühendamatuile paista häbiväärne ja räpane, kuid kirg ja rõõmsameelsus, mida loo peategelased Madis Reimundi poeetilise operaatoritöö vahendusel kiirgavad, mõjub nakatavalt. Olemuslikult ebaglamuurne tööjärg ei anna portreteerituile põhjust olla nukker ja blaseerunud, otse vastupidi – ametist räägitakse siira ja eluterve otsekohesusega. Erkki, Toomas ja Andra on värvikad karakterid, kelle ladus kõnepruuk ja muretu olek on režissöörile taevane kingitus, millest hurmava lõppteose loomine on vaid vormistamise küsimus. Vormistus on eeskujulik – nopped peategelaste töö- ja eraelust on hästi valitud, ladus narratiiv hoiab vaatajat enda kütkeis lööva lõpukaadrini.

Erkki Sven Margna. Foto: Vallo Kruuser

„Sitta kanti” õlalt võetud visuaal, millesse on põimitud staatilised looduskaadrid, mõjub helgelt ja on filmi ekskrementaalse ainesega haaravas esteetilises konfliktis. Nihestust võimendab filmi helikeel, kui virtsajõgede vahel ja käimlaridade kohal kõlab meditatiivne klassikaline muusika. Madis Reimund on oma kreedoks sõnastanud valgusetaotluse: valgus loob meeleolu ja meeleolu loob emotsioone. Kemmerg pole olemuslikult valgusküllane paik, kuid potitagust maailma valgustab Reimundi dokumentaal seda eredamalt.

„Eesti lugude” sarja eesmärk on pildistada üles ajahetk meie ühises loos, mida tulevikus ajastu kroonikana tarvitada, eelduseks teemad, mis on Eesti ühiskonnas aktuaalsed, evivad tugevaid karaktereid ja selget narratiivi. „Sitta kanti” on stiilipuhas sooritus, milles kajastatu aktuaalsus ajas ei hävi. Meid ja tulevasi põlvi ühendab teadmine, et kempsuskäik on nagu surm: kui peab minema, siis peab.

[1] Rahvalik värss, Venda Sõelsepp „Kolõma – kole maa”, lk 294. EKSA, 2021.

Erkki Sven Margna jahib inspireerivaid kultuurikogemusi, kasvatab Hiiumaal küüslauku ja püüab laiskusest võitu saada. 

II koht

Dokumentaalfilm, mis räägib silmadega 

„Johannes Lauristin 1899–1941” (Eesti, 1972), 21 min. Režissöör Valeria Anderson, produtsent Boris Järn, stsenarist Ene Hion, operaator Harri Martinson, monteerija Kersti Külvand, helilooja Heino Jürisalu. Tallinnfilm. 

Krismar Rosin

Pinev muusika. Kõle vangla. See oli riik, millele kuulus sunnitöö rekord. Esikoht maailmas, jutustab valu täis, öösel joonud, hommikul tudisev karastunud mehehääl. Algab Valeria Andersoni dokk.

Kuidas tutvustada karakterit? Iga neljas istus vanglas. Tema istus siin kambris. Vaatajas pulbitseb ootusärevus. Kes see mees on? Sarimõrvar? Rets? Vägistaja? Ei – ENSV poliitik Johannes Lauristin, keda meenutab eksabikaasa Olga Lauristin. Olga ehitas juba noorest saati kommunismi, istus selle eest vabariigi ajal ka vangis, ning tõdes 100-aastasena, et „mälu vajaks remonti, aga mälusid ei remondita”[1].

Kaader filmist „Johannes Lauristin 1899–1941”

Vaatajas tekib ääretult põnev visuaalne dissonants. Olga püüab uhkusega rääkida abikaasa Lauristini välimusest, aga tema silmades on mingi valu, häbi, saladus. Mõjusamaks muutub ebakõla siis, kui Olga Lauristin kirjeldab abikaasa silmi. Nad võisid olla soojad ja kõnelevad, aga ka väga karmid. Olga enda silmad peegeldavad valu, heitlust, näitlejalikkust.

Seda huvitavam on fakt, et Olga lõi vangis istudes kaasa teatriringis, mängis „Libahundis” Margust. Margus kui jõuetu, selgrootu, ebaõiglusele mitte vastu astuv karakter iseloomustab hästi ka Olga-suguseid revolutsionääre, kes ei julgenud Tiinat kui vabadust ihkavat karakterit, s.t Eesti Vabariiki toetada.

Filmi kestel mängivad Olga silmad Margust edasi, välja arvatud siis, kui ideeline kommunist loob müüti – abikaasa kinnistas vangimajas oma teoreetilisi teadmisi ja õppis ja õppis. Samas, Arnold Veimer[2] suudab südamerahuga rääkida õigustavat poliitjuttu, tema hoiakus ja väljaütlemistes on valitud sõnu, aga mitte varjatud süütunnet. Olga puhul me aga ei saagi täpselt aru, mida ta varjab, peidab, kardab, kahetseb. Ka Hendrik Allik[3] püüab naeruga pinget leevendada, vembutab, kiidab, pajatab justkui muuseas Lauristini eluteest, aga mida aeg edasi, seda enam hakkavad ka tema silmad saladusi peitma.

Huvitava võttena mõjub lavastaja valik jutustada lugu piltide vaatamise kaudu. Kellegi näpud vahetavad Lauristinist pilte, mängib sünge puhkpill – ei unelemisele, heietamisele, unistele kaadritele. Pinge kasvab, ootame ärevalt. Valu täis meeshääl kõneleb merest ja okastraadist. Visuaalselt hiilib Patarei. Olga räägib Johannes Lauristini vanglast pääsemisest. Järsku lõikab vahele võbisev teetass, mis – enne kukkumist kuristikku – saavutab kellegi käe abiga tasakaalu. Pinge, valed, etendus. Kelle närvid ei pidanud vastu?

Krismar Rosin. Foto: erakogu

Hendrik Allik loeb Johannese kirja kamraadile, milles ta kurdab, et on aastaid linnuna puuris elanud. Taamal säravad fookusest väljas Olga ja tema pääsukesepross. (Kuidas reageerivad ta silmad Alliku etteloetule?) Kas see on kujundlikkus, et peategelase ja intervjueeritavate tegelik soov oli fookusest väljas?

Kui Olga Lauristin räägib isa surmast, poetub pisar – ta on alasti, kaitsetu, päris tema ise. Sellele lisaks lajatatakse lõpus helgusega, näidates Lauristini lapselapsi. Olga ehitas kommunismi üles, tema tütar Marju lammutas selle. Lapselaps asus kapos – ametis, mis ta vangi pani – töötama.[1]

Kui filmi lõpus näidatakse Johannes Lauristini ennast rahva ees terroristlikku propagandat agiteerimas, vaatan teda eellugu arvestades kahetiste tunnetega. Meiega on manipuleeritud. Meie hirme, kartuseid, igavlemist on püütud mõjutada tabava režii ja kuulipildujalikult täpse stsenaariumikunstiga. Kas me näeme teda koletisena? Türanni? Armastaja? Päästja või hulluna?

Kas sellel pääsukesel oli tähendus? Paus… Samal ajal on Venemaale küüditatud juba tuhandeid[4] ukraina lapsi ning Eestis valmistatakse tasapisi ette Balti kaitsevööndit.


[1] Erelt, P. 2019. 100aastane Olga Lauristin: „Minu ideaal on kommunismus”. – Eesti Ekspress, 09.05.

[2] Kunagine NSV Liidu Ülemnõukogu saadik.

[3] ENSV poliitik ja Olga Lauristini viimane abikaasa.

[4] Arvud varieeruvad eri allikates, childrenofwar.gov.ua/en.

Krismar Rosin on filmitudeng, kelle keskmine hinne on alla igasugust arvestust. Muus elus esindab kaitseinvesteeringuid pressis ja püüab kasvatada porokutsikat.

III koht

Peldik – üks sitaks hea koht
„Peldik” (Eesti, 1991), 10 min. Režissöör Peeter Tooming, operaator Peeter Ülevain, monteerija Irja Müür. Tallinnfilm.

Marie Unt

Kaader filmist „Peldik”

Aga kas ikka on?

Eesti Kroonika ringvaade „Peldik” seab probleemiks käimlate olukorra riigis. On aasta 1991. Soovime kultuuriliselt olla osa Euroopast. Olukord ühiskasutatavates käimlates on aga niivõrd hull, et kultuursetele inimestele mõjub see lausa eksootiliselt. Eestlane on olukorraga harjunud ega saa arugi, et külalisele välismaalt on sobimatu Eesti peldikuid näidata.

Filmi tegijateks on režissöör Peeter Tooming ja operaator Peeter Ülevain – siinkohal oleks paslik öelda „pasapeetrid”. Tooming oli seisukohal, et filmi teeb režissöör ainuisikuliselt, Ülevainu nägemus sellega muidugi ei ühtinud, kuid teoreetiline erimeelsus ei takistanud neil koos ütlemata pulli filmi tegemast. Kuigi „Peldik” räägib just nimelt peldikutest, mitte tualettidest ega WCdest, on filmi kirjeldamiseks üks parimaid sõnu „poeetiline”. Film algab ja lõpeb temaatilise luuletusega, mis on osa muinasjutulist õhkkonda loovast raamjutustusest: lugu mehest, kes püüab rongijaamas tualetti minna, kuid leiab eest kõlbmatu peldiku, misjärel ta varustab end kummikute, gaasimaski ja muu vajalikuga ning teeb uue katse, kuid langeb vaatamata ettevaatusabinõudele peldiku ohvriks ja sureb.

Nii „Peldiku” operaatori- kui ka montaažitöö on dünaamilised ja mängulised. Kasutatakse käsikaamerat, pidevas liikumises on nii operaator ise kui ka kaadris olevad objektid. Dünaamiliste juppide vahele on pistetud staatilised intervjuud, mis siiski ei tõmba tempot liialt maha, kuna toidavad külluslikult vaataja kujutlusvõimet. Näiteks räägib armas vanatädi sellest, kuidas ta maanteeäärses peldikus auku kukkus ning pidi seejärel üleni roojaselt 42 kilomeetrit bussiga koju sõitma. Aga ka kehvema kujutlusvõimega vaatajaid ei jäeta hätta, sest eri temperatuuriga junne näidatakse ohtralt.

Marie Unt. Foto: Natali Mällo

Montaaži võib kirjeldada ka kui naljakalt perversset. Tehakse toredaid kõrvutusi, näiteks hüppab kaamera kakajunnilt Tartu Ülikooli peahoone fassaadile, justkui ütlemaks, et suutmatus peldikut tualetiks muuta pisendab teisi ühiskondlikke edusamme. Visuaali kommenteeriv diktor loeb oma mesise häälega iroonilist teksti, edastamaks arusaama, kui tüdinud on kombeline inimene, kes on sunnitud taluma taolist peldikukultuuri. 10-minutilise filmi lõpuks on vaatamata huumorile tõesti peldikutest kopp ees. Ära on nähtud igat sorti augud, hunnikud, pruunid vorstikesed. Mida aga pole, on prill-lauad ja potiharjad. 1997. aastal Tallinna lennujaama käimlas toimunud Lennart Meri Jaapani visiidi järgse pressikonverentsi ülesvõttes on juba prill-lauda näha… aga peldik on siiski jäänud peldikuks.

Aastal 2024 tundume olevat osa Euroopast. Olukord filmis mõjus mulle, 21. sajandi lapsele tõesti eksootiliselt. Filmi vaadates tekkisid peas paralleelid reisidega tänapäeva Indiasse ja Pakistani, kus enese kergendamine osutus igapäevaseks stressiallikaks. Eks see, milliseid filme tehakse, näitab, milline on elu. Vaevalt oleks 1990ndate Eestis keegi unistanudki säärasest filmist nagu Wim Wendersi „Täiuslikud päevad”, milles iga Tōkyō tualett on väike arhitektuuriline ime ning neis koristajana töötav Hirayama leiab sellest tööst enda jaoks midagi rahustavat ja isegi nauditavat. Eestis tehti tualetifilmi asemel peldikufilm.

„Peldik” on noore silma jaoks huvitav tagasivaade 1990ndate alguse Eestisse ning samas ka väike koks õlale, et kuule, mis on Eesti praegused visiitkaardid maailmale ja millised neist meile piinlikkust valmistaksid? 

Marie Unt otsib rahastust tarkusehammaste väljatõmbamiseks. Avatud tööpakkumistele: untmarie@gmail.com.