Juba sel nädalal esietendub EMTA black boxis noore lavastaja Astra Irene Susi muusikateatri tükk „Vankumatu”. Laval on mitmekülgselt andekas ja eriilmeline seltskond, näiteks astuvad teiste seas üles Alana Proosa, Anne Türnpu, Florian Wahl ja Ms. Elsa, etendajate ümber kohtab Terje Ojaveri teoseid ja Karl Christoph Rebase kostüüme. Kohtume Astra Irenega mai lõpus, et pisut protsessi sisse piiluda.

Lõpetasid 2023. aastal EMTAs heliloomingu eriala ja tänavu lavakunstikoolis näitleja oma. Esiteks, kuidas sa neid kahte asja korraga oled jõudnud teha?

Ma alustasin muusikaakadeemias heliloomingu õppimist 2017. aastal ja olin sel ajal ka Berliinis vahetuses. Seal olles tundsin, et kasvasin puhtast heliloomingust üle – hakkasin oma teoseid teatraalsemaks tegema ja inimesi laval seadma. Berliinis oli ühes koolis koos midagi lavaka, muusikaakadeemia ja EKA sarnast. Seal mulle tunduski, et tahan saada teatrimaailmast rohkem aru ja läksin seejärel lavakasse mõeldes, et mul on vaja muusika ja teater kuidagi ühendada.

Aga kuidas näitleja ja heliloomingu eriala sinu jaoks kokku kõlavad?

Kõlavad väga erinevalt kokku kusjuures. Ma eeldasin, et muusikal ja näitekunstil on vähemalt õppevormis rohkem ühisosasid, aga ei ole. Heliloomingus tundsin, et olen iseseisev looja ja juba kusagile jõudnud, aga näitlemises pidin algusesse minema, sest ma ei olnud peale paari performance’i midagi varem teinud.

Üritad oma lavastusega luua tugevamat koostööd ja lävimist muusika- ja etenduskunsti valdkonna professionaalide vahel. Soovid võrdsustada muusikute, etendajate ja kunstnike rolle püüdes neid kõiki laval hierarhiatest vabastada. Missugused need hierarhiad sinu silmis on?

Mul on tunne, et isegi, kui tahetakse teha kaasaegsemat teost, kus on muusikud ja näitlejad, siis ikkagi üks teeb oma rolli ja teine oma. Aga ma kasutan kõiki inimesi kui etendajaid, kui ühiskeha – me teeme kõike koos. Saksamaal on päris palju muusikateatrit, aga isegi seal on tükis tihtipeale muusikud ühes nurgas ja etendajad teises, nii ei sünni aga midagi kolmandat.

Avastasin ka, et proovikultuur on nii teistsugune: näitlejad on harjunud hoopis teistsuguse raamistusega kui muusikud. Muusikul on kindel noot, ta tuleb kohale, mängitakse koos, veidi korrigeeritakse üht-teist; teatris aga katsetatakse, leitakse koos. Ka eri muusikastiilide esindajad tulevad lavalise improvisatsiooniga erinevalt kaasa. Neid kahte ühildada on olnud põnev.

Kuna kõik osapooled on oma mugavusstsoonist väljas, on see ruum kõigile midagi uut. Pärast esimest proovipäeva vestlesin inimestega – me jõudsime sinna, kus tajusime, kuidas me koos töötame ja mis on vajalik, et leida seda „midagi kolmandat”, sest lavastuste puhul on tihtipeale proovigraafikud seitse tundi päevas, aga juba muusikute töörütm on nii erinev.

Esimene mõte lavastuse kohta lugedes oli, et see on julge tükk debüütlavastuseks võtta. Kuidas see esmane taotlus või algimpulss on protsessi käigus muutunud? 

See ongi julge. Ma olen eelmisest kevadest alates ajanud seda asja. Pöördusin kõigepealt nende inimeste poole, kes olid mu esimene valik ja nad tulidki, mis oli imeline! Mul oli tunne, et kõigepealt tuleb unistada suurelt ja siis minna väiksemaks. Ma olen lavastusse kutsunud inimesed, kes on suured loojanatuurid ja isiksused, ma ei püüa neid allutada. Praegu on suurim raskuspunkt see, kuidas säilitada kunstniku autonoomsust, aga samal ajal panna see teise vormi teenistusse.

Enne, kui hakkasime prooviprotsessiga pihta, oli mitmeid individuaalseid kohtumisi. Kuna teadsin, et mul on vähe aega, pidid materjal ja kindlad asjad, millega katsetada, valmis olema. Kõigile on olnud enne proovide algust enam-vähem teada, mis rolli nad kannavad. Ma ei ole sada protsenti kindel, mis sellest saab – see on jälgimise ja vaatamise teekond.

Laval on väga palju erineva taustaga inimesi, kuidas sa need erinevused ühendad? 

Osadel inimestel puudub teatrilava kogemus, aga kõigil on lavakogemus. Me alustasime proovides sellega, et tegime grupina tööd. Esimese nädala me kulutasime sellele, et me saaksime kõik omavahel kokku. Praegu on see vilja kandnud, et me ei tormanud kohe midagi tegema, vaid võtsime selle ruumi, et luua keskkond. On huvitav inimesi kokku tuua ja näha, mida nad saavad üksteisele anda.

Kuidas sa enda rolli lavastajana tajud?

Mul oli lugu olemas ja olen selle väljendusviisi, kuidas see ilmneb, teinud läbi konkreetse inimesega, kes seda mängib. Olen igaühele andnud oma rolli, aga lugu ise on minu aretatud ja tekitatud. Hetkel on see puruneva muna staadiumis ja lõplikud tähendusväljad on veel hoomamatud. Me kasutame näiteks Anne Türnpuga eesti helletusi, mis on nagu karjase kutsed.

Kui palju põhineb see lugu Hans Christian Anderseni „Vankumatul tinasõduril”? 

Seal jutustuses on vankumatu tinasõdur ja tantsija, keda tinasõdur vaatab. Kogu loo kaar läheb läbi selle, et tinasõdur usub, et tantsija, see teine inimene, on nagu tema. Ta käib isegi rentslist läbi, aga ta saab kõigest üle tänu sellele usule – see viib teda edasi. Aga tegelikult toimub kogu asi tema peas, ta ei saa tantsijalt midagi vastu ja sellest on tehtud armastuslugu. See kõik põhineb ainult tinasõduri arvamusel, seda teist, ihaldusobjekti poolt ei ole kordagi sisse toodud. Mind huvitas, kui palju me suudame oma peas asju välja mõelda.

Aga mida see õhulosside peas tegemine või ettekujutamine sinu jaoks tähendab? Miks see mõte sind kõnetab?

Kasvõi lavastuse tegemine on õhulossi-mõtlemine. Lõpuks see realiseerub, aga see on pikka aega lihtsalt minu sees, mul ei ole mitte midagi käegakatsutavat. Mulle tohutult meeldib unistada ja mõnikord saan väljamõeldisest sama palju kui reaalselt situatsioonilt. Muidugi peab neid mõlemaid olema! Kasvõis siis, kui armastad kedagi, on väga suur osa sellest ootus ja inimesest mõtlemine. Teadmine sellest tundest aitab edasi minna. Ja see tunne võib olla sama suur, kui seda teist inimest ei ole.

Mida sa tahaksid kommunikeerida selle lavastusega?

Ilmselt seda, kui raske on teha suure trupiga vabakutselisena midagi head. Ma ei saa maksta inimestele väärilist tasu. Ja ma olen mõelnud selle peale, et kui teed midagi vabakutselisena, mis ei ole osa repertuaariteatrist, siis tuleb hetk, mis seab piiranguid, hästi kiiresti kätte. Ideed saavad automaatselt cut’i, sest lihtsalt ei ole ressursse. 

Olles olnud muusika- ja teatriringkonnas, siis on tunne, et paljud kohad on suletud, sinna ei saa sisse. Üksteise oma ruumi või kaasa kutsumine on välismaal palju normaalsem. Mulle tundub, et varasemalt on need ruumid, kus inimesed said kohtuda, olemas olnud – ma ei pea silmas professionaalseid keskkondi. Tunnen nendest ruumidest puudust. Kui võtta meie praeguse aja etenduskunstnikud, kel läheb hästi, siis need on need, kes tegutsevad professionaalsetel piiraladel, näiteks Epner-Kangro-Ulfsak trio. Nad on kõik erinevatest kohtadest ja kui nad kokku jõudsid, sündis sellest midagi uut… Aga nad pidid kuskil kokku juhtuma. Võib-olla oleks see juhtunud varem, kui selleks oleks olnud ruum.

Mis sa nende ruumide all silmas pead?

Kasvõi kohti, kus väljas käia! Praegu ma tunnen, et meil on ainult Burger Box. See on ainuke paik, kus saab mitteinstitutsionaalses keskkonnas kohtuda. Mulle tundub, et varasemalt käidi rohkem koos. See, mis sa päeval kunstnikuna tegid ei tähendanud, et sa õhtul oled ainult oma valdkonna inimestega koos.

Saatetekstis on mainitud, et „isegi tegevusetusest saab kõige suurem tegu”. Üksikindiviidi tasandil – missugune nüüdisajal tegemata jäetud tegu on ühiskondlikult suurima jäljega?

Kellegi abikäest mööda vaatamine, selle märkamata jätmine.

Etendused toimuvad 15.–19. juunil EMTA black boxis, lisainfo ja piletid müügil siin.