Õhk, põhjavesi, põlevkivi, fosforiit, marjad, seened – see on looduse ühisvara, mille kasutamist reguleerivad nii kirja pandud kui ka kirjutamata seadused. Viimased kujunevad välja kogukondlikest tavadest, mis lähtuvad kasuahnuse asemel loodushoiust.

Ameerika ökoloog Garrett Hardin tõi 1968. aastal välja, et kui paljudel inimestel on piiramatu juurdepääs piiratud väärtuslikele ressurssidele, siis nad hakkavad neid üle kasutama ja võivad nende väärtuse täielikult hävitada. Meie sõnastaksime selle väite ümber: kohalik kogukond on ühisvarast teadlik ning oskab seda vaikimisi omaks võetud reeglite alusel mõistlikult kasutada ja hoida. Ületarbimine tekib üksnes siis, kui kaob side kohaliku maaga ega tajuta enam oma tegude kaugemale ulatuvaid tagajärgi.

Looduse ühisvara seadusandluses

Eesti keele seletav sõnaraamat defineerib „loodusvara” järgmiselt: „inimese ning ühiskonna eksisteerimiseks ja tootmistegevuseks vajalik looduskeskkonna komponent, loodusrikkus. Taastuvad, taastumatud loodusvarad.” „Ühisvara” aga nii: „ühine vara. Loodus kui inimkonna ühisvara.” Looduse ühisvara on seega kõik see, mis meid looduskeskkonnas ümbritseb ja on vajalik meie eksistentsiks.

Seadusandluse tasandil on looduse ühisvara kasutamise reguleerimisest saanud omaette suund ning 2007. aastal loodud SA Keskkonnaõiguse Keskus tegelebki puhtalt loodust ja keskkonda puudutavate juriidiliste probleemidega. Tervikuna on keskkonnaõigus meil suhteliselt noor, sest see hakkas arenema alles pärast Nõukogude okupatsiooni lõppu.

Riik on kehtestanud, et teatav osa looduse ühisvaradest on kasutajatele tasulised ja teised tasuta. Näiteks määratleb keskkonnatasude seadus tasud pinna- ja põhjavee kasutamisele, kalapüügile, jahipidamisele ja tuuleenergiast elektrienergia tootmisele. Samuti öeldakse, et maapõuest kaevandatavad varad kuuluvad Eesti riigile ja kasutajad peavad maksma fosforiidi, põlevkivi, turba, savi, dolomiidi, kruusa, liiva, lubjakivi ja muude aluskorrast võetavate ehituskivide eest. Lisaks on määratletud, kes on kalapüügitasust vabastatud: lapsed (alla 16-aastased), pensionärid, õigusvastaselt represseeritud isikud, represseerituga võrdsustatud isikud, osalise või puuduva töövõimega isikud ja puudega isikud. Keskkonnaseadustiku üldosa seadus lubab aga korjata endale tasuta kõikjalt (kui maa omanik ei ole määranud teisiti) vabalt kasvavaid marju, seeni, pähkleid, mahalangenud oksi ja muid sarnaseid loodussaadusi.

Ületarbimine tekib üksnes siis, kui kaob side kohaliku maaga ega tajuta enam oma tegude kaugemale ulatuvaid tagajärgi.

Näpuga järge ajades on aga regulatsioonid aeg-ajalt üksteisega vastuolus. Näiteks Struuga kaitseala määruses on §4 kohaselt kõigil lubatud korjata seal marju ja seeni, aga §5 ütleb kohe, et kaitsealal on loodusvarade kasutamine keelatud. Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaarides on sõnastatud, et loodusvara on ka õhk. Seega võib jääda mulje, et kaitsealal ei tohiks inimene ka hingata. See näitab, et reguleerimise ja keelamise käigus võivad ununeda üpris loomulikud tõed. „Looduskaitse kaugeneb loodusest,” on kirjutanud bioloog Triin Reitalu, osutades asjaolule, et „suur osa looduskaitsetöötajatest on taandunud kontoriametnikeks, kellel päriselt loodusesse asja enam ei ole”.

Looduse kasutamine kasuahnuseta

Oleme küsitlenud inimesi aastaid seoses looduse ühisvara (ravimtaimed, marjad, seened jne) kasutamisega ja fikseerinud selle laiema konteksti. Nii Saaremaal, Setumaal kui ka Virumaal tehtud intervjuudest loeb hõlpsasti välja kohaliku kogukonna sõnastamata, kuid tõhusad looduse hoidmise põhimõtted. Illustreerime seda kahe näitega.

Paar aastat tagasi tegime Kihnus etnobioloogilisi välitöid ja oleme avaldanud saadud tulemuste põhjal hulga teadusartikleid. Selgus, et saarel eirati kehtivaid õigusakte – loodusest korjati toiduks linnumune. Linnurikastelt laidudelt munade korjamine on komme, mida on pärandatud edasi põlvest põlve. Seal on säilinud siiani ka jääkoskla ehk „Kihnu kana” nn poolkodustamise traditsioon. Partlasele ehitatakse pesakaste, mis pannakse üles oma õuele, et kaitsta jääkosklat röövloomade eest ja soodustada linnu pesitsemist. Vastutasuks võetakse kurnast mune.

Välitööde käigus sai selgeks, et kogukonna kirjutamata reeglina ei käsitletud looduse ühisvara kui lõputut ressurssi ja rikastumise allikat. Mune hoopis jagati, kui neid oli rohkem, kui endal vaja läks. Jagamine tugevdab kogukonnas sidemeid, sest alati on väetimaid, keda aidata. Kõrvaltvaatajale võib selline linnumunade kogumine tunduda loodust hävitav. Kihnus aga kuulsime ütlust, et kui sa pole lindude eest hoolitsenud, siis mune koguda ei tohi. See on justkui kahepoolne tehing loodusega. Lisaks veelinnumunadele jagasid kalurid kogukonnas kala ja kütid hülgeliha.

Looduse ühisvara kogukonnas jagamine on levinud ka teistes Põhjala piirkonna kogukondades. Ka seal on säilinud siiani loodusest linnumunade korjamise traditsioon, mõnel pool kehtivad sellele kohalikud reeglid. Teadaolevalt pole ükski linnupopulatsioon selle tõttu hävinud. Eesti aladel on linnumunade toiduks korjamine tuhandeid aastaid vana tava.

Kogukondadele tuleks anda õigus hoida looduse ühisvara oma äranägemise järgi vastavalt kogukonnasisestele kokkulepetele, seda ise tasuta kasutada ning saada osa tulust, mida riik selle müügist teenib.

Ühe teise teadusprojekti käigus tegime eelmisel aastal intervjuusid väikeses ja keskmises mahus tegutsevate mesinike seas, et kaardistada nende kohalikku ökoloogilist teadmist. Põltsamaal ulatuvad mesinike kogukonna traditsioonid teise maailmasõja eelsesse aega ning kogenumad annavad teadmisi ja kutse-eetikat algajatele edasi. Omavahel lepitakse suuliselt kokku, kus asub kellegi mesilaste korjemaa, kui lähedale võib oma mesilasi teise mesiniku tarudele panna jne. Kirjutamata reeglitest peetakse kinni.

Mida viljakamad on mullad, seda rohkem saab taimedelt mett. Seetõttu on hakanud Põltsamaa liigirikaste korjealade vastu viimastel aastatel huvi tundma piirkonnast kaugemal paiknevad Lõuna-Eesti suurmesinikud, kes on toonud Põltsamaa valda sadade kaupa oma mesitarusid. Nägime oma silmaga, kuidas Põltsamaa mesinike mesipuude vahetusse lähedusse olid pandud uued 40–50 tarust koosnevad mesilasperede grupid. Kohalike meesaak langes seetõttu 30–40 protsenti. Lisaks toimusid tarudevahelised vargused, kuna väga palju mesilasi tahab süüa ja kui õisi napib, rüüstavad suurmesinike mesilased läheduses olevate kuni viie mesipuuga hobimesinike tarusid. Mesinikud kurtsid, et kutse-eetika on kadunud ja asendunud rahaahnusega. Mainitud õigusaktides pole nimetatud „mesilaste korjemaad” ühisvarana, seega seaduse silmis oli tegu JOKK-juhtumiga. Kogukonna reeglitest lähtudes on see aga üleastumine kohalikest ühisvara kasutamise kokkulepetest.

Seadusandlus vs. kohalik teadmine

Leiame, et kuna meie loodus on aastasadadega inimtegevusega niivõrd ulatuslikult läbi põimunud, peaks seadusandjad kuulama kohalikke kogukondi ja aktsepteerima nende teadmisi oma keskkonnast, sest see hoiab ja on hoidnud siiani säilinud elurikkust. Kogukonnapõhise looduskaitse autoriteetne eestkõneleja Fikret Berkes rõhutab oma viimases põhjalikus raamatus, et piirangute seadmise asemel tuleks anda kogukondadele õigus hoida looduse ühisvara oma äranägemise järgi vastavalt kogukonnasisestele kokkulepetele, seda ise tasuta kasutada ning saada osa tulust, mida riik selle müügist teenib.[1] 

Võime tõdeda, et looduse ühisvara ei tähenda, justkui see kuuluks kõigile ühtemoodi, sest see on jagunenud nähtamatute seoste ja sidemetega kohaliku kogukonna liikmete vahel. Teadustööga seni dokumenteeritu ei kata isegi murdosa kohalikest teadmistest, mille juurde kuulub õrna tasakaalu hoidmine looduse jätkusuutlikkuse ja inimtegevuse vahel. Seda mõistes peaksime õppima rohkem usaldama kohalikke kogukondi, et lasta neil kujundada suhteid ümbritseva loodusega vastavalt kohalikele tavadele ja kokkulepetele.

[1] Berkes, F. 2021. Advanced Introduction to Community-Based Conservation. 

Raivo Kalle on etnobioloog, kes elab Põltsamaa vallas ja on käinud ka väljaspool valda looduse ühisvara tarbimas.

Renata Sõukand on etnobotaanika professor Veneetsias, kes on käinud looduse ühisvara tarbimas ka väljaspool Eestit.