Lapse asukohta tuvastada võimaldavaid vahendeid ja mobiilirakendusi reklaamitakse lapsevanematele turvalisuse ja vabaduse sildi all, kuid avalikult pole arutatud, mis võib olla jälgimisseadmete kasutamise negatiivne mõju. Kas minna lihtsalt vooluga kaasa ja jälgida oma lapse tegevust, sest see tekitab kontrollitunnet?

Kõik Eesti tuntuimad telekommunikatsiooni ettevõtted müüvad laste jälgimisvahendeid ja nende juurde käivaid jälgimisteenuseid. Lastele suunatud nutikellasid müüvad ka suured elektroonikatoodete pakkujad, nagu Euronics, Klick, Kaup24 ja Photopoint.

Enamasti on neil nutikelladel palju sarnaseid funktsioone: lapsevanem saab helistada, videokõnesid teha, häälsõnumeid saata, seadistada äratuskella või vaikerežiimi, piirata telefonikontakte, jälgida lapse füüsilist aktiivsust, asukohta ja liikumisajalugu ning aktiveerida GEO-tara. Viimane võimaldab määrata ala, millest väljudes saab vanem teavituse.

Elisa pakub teenust Põnniradar ja Telia lastekella paketti, mis töötavad Xplora nutikellaga. Tele2 müüb lastele suunatud spioonikella Garett, mille juurde kuulub spioonikella pakett. Iroonilisel kombel reklaamib Tele2 spioonikella lausega „Laps tunneb end sellega nagu tõeline spioon!”, justkui unustades, et pakutakse teenust, mille puhul on hoopis laps ise jälgitav ja vanem jälgija ehk spioon.

Iroonilisel kombel reklaamib Tele2 spioonikella lausega „Laps tunneb end sellega nagu tõeline spioon!”, justkui unustades, et pakutakse teenust, mille puhul on hoopis laps ise jälgitav ja vanem jälgija ehk spioon.

Elisa on müünud ka nutikellasid, mis võimaldavad vanemal lapse ümbrust pildistada ja heli kuulata ning saada märguandeid, kui laps eemaldab kella käelt või ületab määratud liikumiskiiruse piirangut. Elisa varem pakutud MyKi nutikella puhul sai lisaks saata lapsele auhinnaks südameid ja neid eemaldada, kui laps on ebasobivalt käitunud. Siinkohal pean tegema kõrvalepõike ja välja tooma, et kasvatuslikult on digivahendi kaudu lapselt südamekese äravõtmine kaheldava väärtusega. See justkui saadab sõnumi, et vanem armastab teda vähem kui varem, ja laps jääb seda emotsiooni teisel pool ekraani üksi läbi elama.

Teema juurde tagasi tulles on lisaks nutikelladele rohkelt mobiilirakendusi, mille eesmärk on lapse asukohta ja tegevust jälgida (näiteks Findmykids, FamiOn, Google Family Link, Microsoft Family Safety, Kidslox, Kids360, Kaspersky Safe Kids, Pingo by Findmykids, Family360, Life360). Eestis müüb Telia teenust Telia Safe, mis võimaldab määrata lapse telefonile ajalisi ja sisulisi piiranguid ning seda positsioneerida.

Hirmu tekitamine ja ärakasutamine

Jälgimistoodete ja -teenuste tutvustusi vaadates jääb silma mitu ühist joont. Tugevaim neist on hirmu tekitamine. Näiteks spioonikella puhul tuuakse esile, et see võimaldab lapsevanemal lapsega alati turvalises ühenduses olla. Tele2 ajaveebist saab lugeda nende turundustöötaja kirjutist, kuidas ta nelja-aastane laps vanaisaga mänguväljakul olles kaduma läks, mis tekitas soovi leida lahendus, mis annaks lapsevanemale tagasi turva- ja kindlustunde.

Elisa sisuturundusartiklis räägitakse, kuidas lapsed kõndisid liiga kaua vanaema juurde, mistõttu vanem hakkas kartma, et nad on uppunud või röövitud. Teises artiklis reklaamitakse kella kui võimalust olla jaanipäeval oma lapse tegemistest teadlik ka juhul, kui ta on sõpradega. Norra laste nutikellade ettevõtte Xplora – kelle tooteid Elisa ja Telia müüvad – asutaja Sten Kirkbak kirjeldab ettevõtte kodulehel, et toode sündis traumeerivast kogemusest, mis oli tingitud ta nelja-aastase lapse kaubanduskeskuses pooleks tunniks ärakadumisest.

Jälgimistoote reklaamimiseks kasutatakse peamiselt hirmu tekitamist ja vastandamist – kui sa rakendust ei kasuta, oled halb ja hoolimatu lapsevanem.

Mainitud turunduslikus sisus võib täheldada lapsevanemate kogetud hirmu lapse kadumise pärast. Ettevõtted kasutavad ära lapsevanema soovi (või isegi instinkti) oma järeltulijat kaitsta. Ka rakenduse Life360 uurijad on välja toonud, et jälgimistoote reklaamimiseks kasutatakse peamiselt hirmu tekitamist ja vastandamist – kui sa rakendust ei kasuta, oled halb ja hoolimatu lapsevanem. Rakenduse kasutajale pakutakse võltsturvatunnet, et lapse asukohta teades on laps ohtude eest kaitstud.[1] Nendest näidetest nähtub, et hirmu külvamisel põhinevad reklaamid on laialdaselt levinud ja need pole ainuomased Eesti ettevõtetele.

Pakume turvalisust ja vabadust!

Laste jälgimisteenuste reklaamimiseks on kasutatud eelkõige positiivseid väärtusi, nagu turvalisus ja vabadus. Näide Tele2 toote reklaamist: „Garett Kids Twin nutikell pakub teie lapsele rohkem iseseisvust, pakkudes teile samalajal meelerahu.” Telia jälgimisteenusega Telia Safe ning nende lastekellaga „saad määrata lapsele ohutuid alasid” ja „seadistada turvatsoone”. Nii loovad teenusepakkujad kuvandi, et tehnoloogilisi vahendeid kasutades on meid ümbritsev keskkond lapsele ohutum ning lapse tegemisi jälgides on tal vabadus turvaliselt maailma avastada.

Muidugi ei mainita, et see vabadus tähendab teistest vabadustest ilmajäämist. Näiteks saab laps liikuda vaid vanema määratud „turvalisel” alal ja kaob õigus privaatsusele. Arusaadavalt on piirid siinkohal hägused, sest raske on määrata, mis ulatuses võib lapsevanem oma lapse õiguseid piirata, toetudes argumendile, et seda tehakse soovist ja kohustusest kaitsta last väliste ohtude eest.

Mul on tulnud tõdeda, et liigse kontrolli ja piiride seadmise asemel peaksin hoopis andma lapsele edasi teadmisi, kuidas ta saaks ise nii-öelda ebaturvalistes olukordades reageerida või neid ennetada.

Nii unustatakse justkui lapse tunded ja kogemused seoses keskkonnaga ning kuidas need kujunevad. Teadlased Pille Runnel ja Ehti Järv toovad välja, et laste nägemust linnakeskkonnast mõjutab tihti see, mida nad näevad meedias ja popkultuuris. Näiteks kui lastel paluti joonistada linnas valitsevaid ohte, oli mitmel pildil kujutatud pangaröövi, kuigi statistiliselt võttes on vähetõenäoline, et lapsed on seda ise kogenud.[2] Siit saab astuda ka sammu edasi ja mõelda, kas see, mida lapsevanemad kardavad – laste äraröövimine ja -kadumine –, on miski, mis võib lapsega tõenäoliselt juhtuda, või on see kunstlikult tekitatud hirm, mis on tingitud näiteks reklaamides, telesarjades ja filmides kujutatust, mida mainitud ettevõtted nüüd võimendavad. Mäletan isegi, kuidas linnalapsena oli mul lapsepõlves suur hirm metsa ees, sest igaõhtuseks kaaslaseks olid vendade Grimmide muinasjutud, mis rääkisid pahalastest, kes end metsas peidavad.

Jälgimise normaliseerumine

Seitse aastat tagasi tuli Elisa välja teenusega Elisa Lemmikloom, millega saab oma lemmiklooma asukohta jälgida. Henrik Roonemaa arvas toona, et Elisa reklaamib jälgimisseadet vaid lemmikloomade kontekstis, sest tõenäoliselt ei soovita võtta moraalset ja seaduslikku vastutust selle eest, mis võib kaasneda inimeste jälgimisega. Vaid aasta hiljem tuli Elisa välja teenusega Põnniradar. Kuue aasta jooksul pole toimunud mingit avalikku arutelu ning vaid üksikud teadlased on välja toonud, et jälgimisvahendite kasutamine on tingitud lapsevanemate hirmust ja ärevusest ning tekitab omakorda ärevust ja usaldamatust peresuhetes. Käsitlemata on jäänud see, kui eetiline või seaduslik laste jälgimine on.

Pean tunnistama, et kuna mu enda laps läks hiljuti kooli ehk tema liikumisväli ja iseseisvus suurenesid, olen pidanud ka ise mitu korda peeglisse vaatama, mõeldes, kas olen kehtestanud lapsele turvalist keskkonda soovides mingeid reegleid või piire. Mul on tulnud tõdeda, et liigse kontrolli ja piiride seadmise asemel peaksin hoopis andma lapsele edasi teadmisi, kuidas ta saaks ise nii-öelda ebaturvalistes olukordades reageerida või neid ennetada. Viimane võtab muidugi kahjuks palju rohkem aega kui lapsele jälgimisseadme kinnitamine või tema seadmete üle pideva kontrolli omamine.

Kuid mis saab siis, kui hakkame võtma normaalsusena seda, et ühel pereliikmel on turvalisuse tagamise sildi all võim jälgida teise käimisi? Kui digi- ja pärismaailmas jälgitavad lapsed üles kasvavad, siis kas nende jaoks on ka intiimsuhtes partneri jälgimine tavapärane viis näidata hoolivust, tekitada turvatunnet ja anda partnerile vabadust? Miks mitte, kui neid armastavad ja neist hoolivad vanemad sama tegid… Sedasi lähenedes ei tundugi teise üle kontrolli omamine nii halb. Võib aga ka teistpidi vaadata, kuidas selline jälgimine aitab teise inimese üle kontrolli ja võimu saavutada.

Kui digi- ja pärismaailmas jälgitavad lapsed üles kasvavad, siis kas nende jaoks on ka intiimsuhtes partneri jälgimine tavapärane viis näidata hoolivust, tekitada turvatunnet ja anda partnerile vabadust?

Vägivalla uurijad leiavad, et tehnoloogiliste vahendite kasutamine lähisuhtevägivallas on ajas suurenenud ning sellele on omane kõikjalolek ehk jälgija tekitab seadmete abiga jälgitavas tunde, et ta saadab teda kõikjal.[3] Kui vaadata laste jälgimiseks mõeldud vahendeid, siis just seda võimalust need pakuvadki – kontroll on pidev ja vajaduse korral saab ühendust võtta ka siis, kui laps pole selleks ise soovi avaldanud. Üks vägivallale iseloomulik tunnus on ka isoleerimine[8], mida laste jälgimisvahendid võimaldavad nii füüsiliste piiride seadmise kui ka muu maailmaga kontakti astumise piiramisega (piirangud eri veebisaitidele, rakendustele, telefonikontaktidele).

Ma ei taha siinkohal öelda, et kõik lapsevanemad, kes oma last kuidagi piiravad, kasutavad nende peal vägivalda. Pigem kutsun mõtlema sellele, kas laste pidev elektrooniline jälgimine võib jälgimist normaliseerida, nii et see kandub tulevikus edasi ka intiimsuhetesse. Kas oleme valmis andma tehnoloogiale üle vastutuse meie laste turvalisuse eest, kui saame vastutasuks ühiskonna, kus lähedaste jälgimine päris- ja digimaailmas on tavapärane praktika? Äkki tasuks keskenduda korra sellele, mida sisendavad meile ettevõtete reklaamid – kas see ikka peegeldab reaalset maailma või kasutatakse osavalt ära inimlikke nõrkusi, et müüa teenuseid, mille kasutamise võimalikest varjatud kõrvalmõjudest lastele ja ühiskonnale laiemalt ei räägita?

[1] Simpson, B. 2014. Tracking children, constructing fear: GPS and the manufacture of family safety. – Information Communications Technology Law, nr 23 (3), lk 273–285; Hasinoff, A. 2017. Where Are You? Location Tracking and the Promise of Child Safety. – Television & New Media, nr 18 (6), lk 496–512.
[2] Runnel, P.; Järv, E. 2014. Children in the City: Imagining Urban Spaces. – Playgrounds and Battlefields. Critical Perspectives of Social Engagement (toim. Martinez, F.; Slabina, K.), lk 425–439. TLÜ Kirjastus.
[3] Woodlock, D. 2017. The Abuse of Technology in Domestic Violence and Stalking. – Violence Against Women, nr 33 (5), lk 584–602.

Mona Sõukand on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekava magistrant, kes väljaspool õppeaega tegeleb e-riigi arendamisega ja valutab südant (digi)turvalisuse teemal.