Kuidas tunda end väärtuslikuna maailmas, kus edu mõõtühikuteks on töö ja selle eest saadav tasu? Vastuse sellele võib saada aasta tööturult eemal viibides. 

Sellele, et töö ei peaks mind defineerima, mõtlesin esimest korda koroonakarantiinis. Kes ma oleks, kui mult võetaks läpakas, alati-kukil-tähtajad ja pinge iga päev midagi fantastilist toota? Kõik see muidugi meeldib mu egole, aga küsimus, mis minust kui inimesest sel juhul alles jääks, jäi mind painama. Mis siis muutuks, kui elaksingi prioriseerides „vaba aega” ehk sõpru, lähedasi ja iseennast? Nendest mõtetest arenes minu aastane tööturännak, mille võib laias laastus jagada kuueks faasiks.

Faas 1: eufooria

Esimesed viis kuud möödusid õnnetundes, olin ju selle saatuse ise valinud. Nagu Mati Undi Enn ütles: „Sirutasin jalad välja. Mu pea oli hele ja kerge.” Ootusärevus uue töötupäeva ees pani mind ärkama hommikuti enne kella, kritseldasin kirjutada, osalesin MasterClassi kursustel, hakkasin iga päev trennis käima. Minusse voolas mingi energia, millesarnast ma polnud kogenud alates… lapseeast? Plaanis oli „puhata” vähemalt pool aastat, heal juhul aasta, aga kuna ei võinud kindel olla, kui pikalt see reaalselt õnnestub, siis tundsin tungivat vajadust oma päevad ära sisustada. Niisiis koostasin nimekirju väärtfilmidest ja -raamatutest, mis ootasid avastamist. Aeg ei olnud raha, aeg oli midagi veel väärtuslikumat. See oli kättevõidetud õnn. Hea hariduse saanud postsoveti lapsena tundsin end algul ikkagi veidralt, kui teisipäevahommikul kinno või neljapäeva ennelõunal rappa läksin. Mõne aja möödudes tekkis aga tunne, et see võikski nii olla. Tol perioodil sain ka mitu tööpakkumist, keeldusin rõõmsalt kõigist, sest elu vajas elamist. Laste ja liisinguteta üsna privilegeeritud seisus olles oli mul õnnestunud piisavalt sääste koguda, aga muidugi hakkasin harjumusi tagasihoidlikumaks timmima. Väljas söömised, feel-good-ostud Zarast (kuigi lubasin kiirmoe tarbimise lõpetada), 2,5-kordselt ülemakstud cappuccino’d, kilomeetrised Bolti-sõidud – säärased kulutused leidsid oma loomuliku lõpu. Kui sul pole enam nii ilmatuma kiire, saad endale ise süüa teha ja kaltsukaid kammida, õpid isegi ühistranspordiga liiklemise jälle ära.

Aeg ei olnud raha, aeg oli midagi veel väärtuslikumat. See oli kättevõidetud õnn.

Faas 2: harjumine

Inimene, see harjub kõigega, ka õnnistusega nimega töötus. Alates kuuendast kuust tundus elu tavaline – olin harjunud selle privileegiga mu peos, see ei tekitanud enam elevust. Jätkasin esimeses faasis loodud harjumustega, aga kiretult. Panin ka tähele, et mu tähtsus vähenes, just minu enda silmis. Kui sul pole täiskohaga kontoritööd, kus sind kella peale oodatakse, siis kas sul on õigust liikluses till olla? Ärrituda suvalise seisaku pärast toidupoes? Juua liiga kiiresti ja palju, sest on reedeõhtu ja oled pidanud viis päeva naeratades inimeste tujusid ja tundeid taluma? (Kas need volitused ka täiskohaga tööga kaasnevad, on muidugi omaette küsimus.) Ühtlasi hakkas maailmas toimuv mind rohkem liigutama. Vargamäeandreslik mentaliteet, et õnnetusi võib ju juhtuda, aga ega see töötamist takista, taandus. Kui muidu olin see hommikukohvi kõrvale kohustuslikku uudiste-scroll’i tegev inimene, siis nüüd oli mul aega süvitsi minna ja asjade kohta lugeda. Maailmas toimuv tundus ühtäkki personaalsem – polnud mingit kihti minu ja „pärisasjade” vahel. Tundsin end väiksema ja vähem olulisena. Päris hea tunne tegelikult.

Faas 3: comedown

Saabus seitsmes ja ühtlasi aasta raskeim kuu. Eufooriapilvelt kukkumine oli karm. Järsku näis, et pikk festival on läbi ja kõik lähevad usinalt kooli või tööle. Kuhu oli minul minna? Tundsin ennast kasutult ega osanud midagi peale hakata, keha surises pidevalt ärevast energiast. Sellisest, mis äratab hommikul enne kella, aga ei lase samas midagi konkreetset ette võtta, lihtsalt grillisin sütel. Selles faasis küsisin endalt pea iga päev, miks oli vaja see teekond ette võtta, kui nüüd end nii tunnen. Vaatasin töökuulutusi ja kuulasin maad, aga midagi huvipakkuvat ei leidnud. Abstraktsus ajas närvi, mul oli vaja midagi konkreetset – niisiis püüdsin seda energiat korteriehitusse suunata. Enamik entukaga alustatud remondiprojekte lõppes aga meeleheitepisarais YouTube’ist või Perekooli Foorumist vastuseid otsides. Kogu see maailma avarus, mida enne tundnud olin, koondus järsku sellesama pisikese korteri lae alla – kui ma liistude panemisega hakkama ei saa, siis millega üldse elus saan?

Mäletan üht tumedamal hetkel saadud häälsõnumit: „Paula, kas sa tõesti tahtsid seda tööd või tahtsid kellegi heakskiitu?”

Suureks toeks – tegelikult kogu aasta vältel, aga eriti just siis – olid kaasteelised, kes ühel või teisel põhjusel samal ajal töötud olid. Kes oli varem Stuttgartis arhitekt, kes Pariisi moemajas disainer – üksi, ent ühiselt olime astunud defineerimata seisusesse. Iganädalased FaceTime’id ja häälsõnumid aitasid jagada rõõme ja saada üle minikriisidest, eelkõige pakkusid aga tuge ja teadmist, et kuskil on sõber käimas sama rada. Väga lahe oli kogeda, et kui tööteemad vestlustest ära langevad, lähevad jutuajamised tagasi sinna, kus need meil teismelistena olid: mida praegu loed, mida sööd, mis kontserdile lähed, kelleks suurena saada tahad? Tõmbasime nii arhitekti kui ka disaineriga, kellega juhtumisi kõik koos noorena ujumas käisime, töötuse puhul paralleele ujumistrenniga: millegi uue, sh tööta olemise õppimine on nagu trenn, kohati ebameeldiv, ent vajalik, et omandada tehnika ja saavutada oskus asja nautida. Mäletan üht tumedamal hetkel saadud häälsõnumit: „Paula, kas sa tõesti tahtsid seda tööd või tahtsid kellegi heakskiitu?” See jäi mulle meelde, sest küsimus oli tabav ja vastus tugevalt küsimuse teise poole suunas kaldu.

Faas 4: leppimine

Ungari psühholoog Mihály Csíkszentmihályi on öelnud, et rõõmu võib leida kuskilt igavuse ja ärevuse piirilt. Ühel päeval ärgates tundsin ka mina, et süütunne on läbi põetud ja saan lõpuks rahulikult olla. Istuda hommikul, kohvitass peos, ja mõelda mitte sellele, mida mul õhtul tänase päeva kohta ette oleks näidata, vaid sellele, mida ma tegelikult teha tahaksin. Vaid väärtteostest koosnev „kvaliteedidieet” oli end ammendanud ega tundunud enam loomulik. Niisiis pöördusin lihtsate asjade juurde. Paljudel päevadel istusingi diivanil teki sees ja lugesin krimkasid või vaatasin sarja. Eskapism oma tubases võtmes. Oli kergendus, et kolmas faas sai läbitud, aga ega mul suurt himu midagi teha polnud. Üldiselt väljusin kodust ainult selleks, et poodi või trenni minna. Neljas faas oli  selle aasta sündmustevaeseim periood, ent kasvatas mind enim. Peamiselt just seda, kuidas iseendaga lihtsalt istuda ja seejuures end mitte süüdi tunda. Kuidagi tekkis rahu ja kuskilt tuli vaikus – tundmus, et kogu vaba ruumi pole vaja täita asjalikkuse või lõbuga. Seeläbi tundsin endas kasvamas mingeid nähtamatuid kannatlikkuse lihaseid, mille olemasolust mul aimugi polnud.

Ühel päeval ärgates tundsin, et süütunne on läbi põetud ja saan lõpuks rahulikult olla. Istuda hommikul, kohvitass peos, ja mitte mõelda sellele, mida mul õhtul tänase päeva kohta ette oleks näidata.

Faas 5: uus tuhin

Olles tunnetanud neid lihaseid, mis lasid mul end tegevuse või heakskiiduta väärtuslikuna tunda, mõtlesin, et enda kohta õpitud küll, vast aitab. Leidsin esimese töökuulutuse, mis mul silma särama pani. Olin kantud tuhinast ja värske elu võimalikkusest. Visualiseerisin end uude linna, sellele ametikohale, tõesti tahtsin seda. Nägin toda tööd kui perfektset lõppmängu oma „vaheajale”. Aga nagu saatusel tihti tavaks, seda tööd ma ei saanud. Suur pettumus. Tagasi vaadates on raske öelda, kas olin rohkem armunud töösse või ideesse sellest. Järgnes periood, kui kammisin üsna meelevaldselt LinkedIni, püüdes leida midagi, mis mind sama palju kõnetaks. Vanemate kommentaarid stiilis „ajad on kehvad, sa ei saa nii valiv olla” raputasin maha ja sammusin edasi. Läks mitu kuud, kuniks avastasin pakkumise, mis mind jälle sütitas. Tegin läbi viis kandideerimisringi ja saades vaid positiivset tagasisidet, kujutasin end juba järgmisesse linna. Vaatasin kortereid, manasin ja manifesteerisin kõva häälega. See pidi olema see.

Selles on mingi vabadus – teenida raha millegagi, mis sind absoluutselt ei defineeri.

Faas 6: normaalsus uus

Ja siis – ei. Vastus kurvastas, muidugi, aga selleks hetkeks oli nahk piisavalt paks ja uhkust piisavalt vähe, et mitte nutma jääda. Olgu öeldud, et sellele eelnes mitmeid vastu pükse saamisi seoses tööpakkumistega, mis mind isegi ei kõnetanud. Nagu oleks läinud deidile, kuhu nii väga minna ei tahtnudki, ja siis korvi saanud. Natuke trotsist, aga suuremalt jaolt kihust kohe midagi teha otsustasin, et lähen lattu tööle. Läksingi. Koostasin tellimusi ja ladusin kaste. Õhtuks olin väsinud ja lisaks oli mul visuaalne tõestus, et midagi on tehtud – kastid olid virnas. Ka minu disainerist sõber, kes varem moelavadele riideid disainis, läks nüüd tööle kampsuneid voltima. Selles on mingi vabadus – teenida raha millegagi, mis sind absoluutselt ei defineeri. Et ajugümnastikat jaguks, läksin UX/UI-disaini õppima. Otsustasin, et ootan ära, kuniks tuleb see õige (töö), seniks teengi asju, mis ei seo. Kui aasta alguses pidasin vajalikuks oma staatust pidevalt põhjendada („Praegu puhkan, sest…”), siis selleks ajaks vastasin inimestele lihtsalt, et olen töötu või et töötan laos. Selle peale ei küsitud rohkem midagi. Veider ja vabastav kogemus ühteaegu.

Tagasivaade

Mõned kuud hiljem on mul selle üle hea meel, et need palgatööd, mida tahtsin, mind ei tahtnud. See sundis iseendaga rahu tegema ja otsima väärtust mujalt kui tööst. Ühtlasi tõukas see jõuga salasoovi suunas, mis oli mu hinges kaua istunud: hakata vabakutseliseks. Aasta alguses poleks mul selleks kaugeltki piisavalt kannatust olnud, aastaga olin aga kannatlikkuse lihaseid tuntavalt pikemaks venitanud.

Esimest korda elus panin tähele päeva, mil puud mu akna taga roheliseks läksid.

See aasta näitas mulle, et inimese töö ei pea olema tema identiteet. Sa võid teha seda, mis sulle rõõmu pakub, ja teenida raha täiesti teises valdkonnas. Wim Wendersi möödunud aasta film „Täiuslikud päevad” illustreerib seda mõtet ilusasti. Peategelane, melomaan Hiroyama, elab oma elu lihtsalt, ent rituaalselt. Teenides elatist Tōkyō tualette puhastades, veedab ta kogu ülejäänud aja pühendunult muusikat kuulates, fotosid tehes ja oma taimede eest hoolitsedes. Hiroyama elu jälgides ei tule pähegi teda vetsukoristajaks tituleerida. Ta on melomaan, fotograaf ja/või taimetark, kes teenib raha koristamisega.

Tolle aastaga õppisin, et püsivat väärtustunnet tekitab minus aeg sõprade, pere ja iseendaga. Töö võib seda toetada, aga ei pea. Esimest korda elus panin tähele päeva, mil puud mu akna taga roheliseks läksid. Kõlab küll klišeena, aga märkasin nina üles tõsta ja kirsiõisi nuusutada. Leidsin, et mulle meeldib olla see sõber, kellele helistatakse, kui on vaja nädal aega koera ja kodu hoida. Meeldib olla see tütar, kes käib emaga lõunal ja kuulab haiglasupi kõrvale tema sõgedaid arstilugusid. Ja mulle meeldib olla tüdruksõber, kes pole suurem asi kokk, aga teeb sünnipäevaks tordi. Olla inimene, kel on aega – midagi uut. Ma ei ütle, et enam ma kunagi palgatööle ei lähe, aga oskuse rahulikult olla ja elus olemisest rõõmu tunda võtan endaga kaasa. Ja kui peaks tollele aastale Google Review jätma, siis kirjutaksin: „Sisekaemust, lapselikke rõõme ja endast ülesaamisi täis aeg. 8,5/10. Soovitan.”

Paula-Stina Tasane on elukutseline copywriter ja vabakutseline juurdleja.