Kui olin esimest korda Jeruusalemmast pärit palestiinlastega suhelnud, avasin Google’i otsingumootori, et linna kohta rohkem teada saada. Esialgu tundus kõik lihtne ja loogiline – Jeruusalemm on „Iisraeli pealinn”. Kuid mida rohkem lugesin ja palestiinlastega läbi käisin, seda enam koorus lahti olukord, mida Iisraeli propaganda ja Lääne meedia on aastaid matta proovinud.

Palestiinlasi kajastatakse uudistes siiani numbritena – nad on inimkilbid, tsiviilisikud, hukkunud ja nii edasi. Näiteks iisraellastest pantvangide vabastamisest rääkides tuuakse välja nimed ja vanused, samas kui palestiinlased on lihtsalt „number hukkunuid”. Olen üsnagi kindel, et kui iga eestlane vestleks tund aega mõne palestiinlasega, näeks ta olukorda täiesti teisiti. Aga miks? Miks suudab nii suur osa ühiskonnast endiselt õigustada Iisraeli tegevust, sh laste ja noorte tapmist, pommitamist, kodude ja tervete linnade hävitamist, inimeste elusalt põletamist, vägistamist, pidevat alandamist? Miks ei ole palestiinlaste elud meie eludega võrdsed? Selleks et mõista, kuidas oleme praegusesse olukorda jõudnud, teen kiire hüppe Palestiina ja Iisraeli lähiajalukku.

Verega sündinud juudiriik

1917. aastal otsustas sel ajal Palestiina alasid okupeerinud Suurbritannia toetada sinna juudi rahva riigi loomist. Suurbritannia tegi kõik endast oleneva, et aidata sionistidel koloniseerida Palestiina maad juutide enamuse saavutamiseks. 1947. aasta lõpus võttis ÜRO vastu resolutsiooni laiendada sionistide valdusi Palestiina aladel pea kümme korda.

Kui Palestiina juhid resolutsiooni tagasi lükkasid, alustasid sionistid palestiinlaste territooriumilt väljasaatmist ja kuulutasid 1948. aasta mais välja Iisraeli riigi. Tapeti 15 000 palestiinlast ning hävitati rohkem kui 500 küla ja linna. Iisraeli korraldatud etniline puhastus mõjutas rohkem kui 70% palestiinlastest, kes kihutati oma kodudest välja, misjärel neist said pagulased. Praegu on maailmas laiali pea kuus miljonit Palestiina pagulast. Paljudel neist on alles oma kodu võtmed, kuid neil ei ole endiselt lubatud koduriiki naasta.

Olen üsnagi kindel, et kui iga eestlane vestleks tund aega mõne palestiinlasega, näeks ta olukorda täiesti teisiti.

1967. aastal okupeeris Iisrael kogu ajaloolise Palestiina. Jätkates 1948. aastal alustatud etnilist puhastust, ajasid sionistid pea 750 000 palestiinlast nende kodumaalt välja. Pärast kuuepäevast tapatalgut jäid okupeeritud Palestiina alad Jordani läänekaldal ja Gaza sektoris julgeoleku ettekäändel Iisraeli armee kontrolli alla. Sealset elu kirjeldab pidev sõjaväe kohalolu – liikumise piiramine ja alandamine relvastatud kontrollpunktides ning perekondi lahutav eraldussein.

1990ndate alguses toimunud Oslo protsess, mille eesmärk oli anda Palestiina valitsusele kontroll oma maa üle, tõi justkui lahenduse, kuid reaalsuses said palestiinlased sellega vaid väga piiratud autonoomsuse ja inimõiguste rikkumine jätkus. Oslo kokkulepetega ei kaasnenud enamikule palestiinlastest koju naasmise ega enesemääramise õigust. Need ei näinud ette ka ühegi illegaalse Iisraeli asunduse eemaldamist.[1]

Terrorism või enesekaitse?

Selle rahva ajaloos on palju mõtlemapanevat, kuid minu arvates on kõige olulisem mõista, et need inimesed ei ole saanud elada vabalt, nende elus ei ole olnud rahu. Igal okupeeritud Palestiina alal kehtivad eri reeglid, kuid kõige ekstreemsem neist on Gaza. Pärast Oslo kokkulepet moodustas Iisrael Gaza ümber sõjalise tsooni ning kellelgi ei ole lubatud sisse ega välja liikuda. Iisrael hävitas Gaza lennujaama ning kontrollib Gazasse jõudvat vett ja elektrit, Gaza õhuruumi, juurdepääsu merele, televisioonivõrku ja paljut muud. Ka näiteks vihmavee kogumine on palestiinlastele keelatud, kuna vihmavesi „kuulub Iisraelile”. Gazasse ei ole lubatud sisse tuua järgmisi asju: küpsised ja maiustused, pillid, makaronid, tibud, eri maitseained, ajalehed, mänguasjad, kirjutusvahendid jne. Viimased 16 aastat, ka enne 7. oktoobrit, on Iisrael regulaarselt Gaza sektorit pommitanud. Inimesed elavad pidevas hirmus ja neil on vaevu piisavalt ressursse, et elus püsida. Rääkimata päriselt elamisest. Seega võib öelda, et põhimõtteliselt on tegu koonduslaagriga.

Seda kõike arvesse võttes on palestiinlaste vastuhakk okupatsioonile mõistetav. Gaza elanikel oli kaks valikut. Nad kas surevad aeglaselt Iisraeli hävitava okupatsiooni ja blokaadi all või võideldes ja lootuses, et nende lastel saab olema päris oma elu. 

Gaza elanikel oli kaks valikut. Nad kas surevad aeglaselt Iisraeli hävitava okupatsiooni ja blokaadi all või võideldes ja lootuses, et nende lastel saab olema päris oma elu.

Siinkohal on sionistide argumendiks enamasti vajadus ja õigus ennast kaitsta. Alates 7. oktoobrist, kui Hamas tappis Iisraeli rünnates 1139 inimest, on paljud nõus Iisraeli ja tema liitlaste seisukohaga, et Hamas tuleb hävitada, maksku see kui tahes palju inimelusid. Praeguseks on teadaolevalt tapetud vähemalt 37 202 Gaza tsiviilisikut, vigastatud vähemalt 84 932 ning üle 10 000 on teadmata kadunud. Numbrid kasvavad iga päevaga.[2]

Okupeeritud piirkondadel on rahvusvahelise õiguse järgi õigus vastupanuks ja oma ajaloolise riigi okupatsiooni alt vabastamiseks. Pärast mitmeid rahumeelseid proteste oli Gazas valitseva Hamasi ainus variant relvastatud vastupanu. Kusjuures vastupidi sellele, mida meedia ja Iisraeli propaganda tahavad meid uskuma panna, ei ole Iisraelil õigust ennast kaitsta. Okupeerival jõul ei ole õigust ennast kaitsta. Lahendus ja tee rahuni on okupatsiooni lõpetamine ning maa tagastamine seal elanud rahvale.

Lõpetame genotsiidi toetamise

Isegi kui enesekaitse ja vastupanu korraks kõrvale jätta, on ilmselge, et Gazas toimuv on genotsiid. Genotsiidi definitsioon on inimeste massiline hävitamine rassilistel, rahvuslikel, usulistel vm põhjustel. Kui vaadata numbreid, pilte ja videoid Gazast, on selge, et Iisraeli ainus eesmärk on viia lõpuni ammu alustatud etniline puhastus. 7. oktoober ei ole kaugeltki piisav vabandus kümnete tuhandete palestiinlaste tapmiseks ja kogu Gaza sektoris elu halvamiseks. Ka Iisraeli liidrid on ise väga selgelt välja öelnud, et nende eesmärk on olnud ning on ka nüüd oma riik palestiinlastest puhastada.

Tapetud palestiinlaste arvude peitmine, pehmendavate sõnade kasutamine ja lääneriikide soov hoida sõprussuhteid Iisraeliga suruvad meid tasa, kuid kindlalt genotsiidi toetama.

Palestiinlased on sündinud maailma, mis ei näe neid teiste inimestega võrdväärsetena. Sarnase saatusega rahvusi võib leida ajaloost teisigi, kuid praegu on kogu ülejäänud maailmal olemas teadmine ja info seoses toimuvaga. Tapetud palestiinlaste arvude peitmine, pehmendavate sõnade kasutamine ja lääneriikide soov hoida sõprussuhteid Iisraeliga suruvad meid tasa, kuid kindlalt genotsiidi toetama. Meie ainus viis inimesteks jääda on toetada palestiinlasi ja kummutada sionistlik propaganda.

Võitlus vaba Palestiina nimel on võitlus inimlikkuse ja kõikide vähemusgruppide võrdsuse eest ning võitlus rassismi ja kapitalistlike süsteemide vastu, mis toovad kasu ainult väikesele osale ühiskonnast. Kuni maailmas ei valitse õiglus, ei valitse õiglus ka Eestis. Võrdse maailma reeglid peavad kehtima kõikidele olenemata nende positsioonist maakeral, nahavärvist või religioonist. Seega kaitskem palestiinlaste õigusi sama kindlalt, nagu me kaitseme meie endi õigusi.

[1] Khalidi, R. 2020. Hundred Years’ War on Palestine.
[2] Kasutan siin esimese araabia maade iseseisva meediaväljaande Al Jazeera andmeid, kuna see on üks väheseid allikaid, mida uuendatakse iga päev, ning erinevalt Iisraeli väljaannetest ei ole nende huvides numbreid kallutada.

Mariann Jüriorg on hariduselt filmikunstnik ja igapäevaelus avastab maailma.