Kuidas lahendada tööalaseid, koolikeskkonnas juhtunud või ka perekondlikke konflikte tõhusamalt ja püsivamalt, kui seda võimaldab karistuskeskne õigussüsteem? Paotame ust taastava õiguse maailma, kus esikohal on kogukondlike suhete ja turvatunde taastamine.

Ühiskonnaellu sugenenud lõhed ja konfliktid on pannud tugevalt proovile meie võime üksteist inimestena mõista ning rahumeelselt ühist ruumi jagada. Süüdlase leidmisele ja karistamisele keskendunud traditsioonilised sekkumismeetodid jätavad aga probleemide tegeliku alge sageli tähelepanuta. Viimaste aastatega Eestis üha enam kõneainet pälvinud taastav lähenemine pakub tavapärase õigusemõistmise kõrval inimestevaheliste ebakõlade ületamiseks alternatiive, mis seavad esikohale poolte kaasatuse, vastutuse võtmise ja kogukondlike suhete taastamise. Lähenemise juured ulatuvad eri pärimuskultuuridesse ja -traditsioonidesse ning see keskendub kahju heastamisele lisaks ka tervemate ja tugevamate suhete loomisele. Selle aluspõhimõtted lähtuvad arusaamast, et konfliktid ja õigusrikkumised ei tähenda pelgalt seaduste vastu eksimist, vaid põhjustavad reaalseid kannatusi ja kahju.

Eestis peamiselt taastava õiguse nime all tuntud taastav lähenemine pole pelgalt meetod või tööriist, vaid eeskätt mõtteviis, millele toetudes läheneda konfliktidele ja õigusrikkumistele.

Kuritöö, karistus ja kahjude heastamine?

Eestis peamiselt taastava õiguse nime all tuntud taastav lähenemine pole pelgalt meetod või tööriist, vaid eeskätt mõtteviis, millele toetudes läheneda konfliktidele ja õigusrikkumistele. Eesmärk on luua vajadustele vastavate dialoogimeetoditega turvaline ruum, kus toimunust puudutatud pooled saavad väljendada oma kogemust ja tundeid ning otsida ühiselt võimalusi edasiliikumiseks ja viise konflikti või süüteoga põhjustatud kahju heastamiseks.

Just viimane ongi taastava lähenemise fookuses, seades esikohale kahjukannataja mõtted, tunded ja vajadused. Väga raskete kuritegude puhul ei saa põhjustatud tagajärgi küll alati heastada, kuid taastav lähenemine on ka selliste juhtumite korral üks võimalus, kuidas kannatanu emotsionaalset heaolu ja tervenemist kogukondlikult toetada. Süüdlase seadusrikkumise eest pelgalt karistamise asemel on taastava lähenemise ülesanne aidata teo toime pannud isikul selle eest vastutust võtta ja mõista selle mõju nii kannatanule kui ka laiemalt ümbritsevatele inimestele. See protsess hõlmab sügavat reflekteerimist ja arutelu, mille käigus on teo toimepanijal võimalik tehtut tunnistada ja otsida viise, kuidas kahju heastada.

Tavapäraselt tuginevad ühiskondlikud õigluskäsitlused süü määramisele ja süüdlase karistamisele. Võrdlemisi kehv teadlikkus taastava lähenemise olemusest ja meie seadusandluses aastaid kasutusel olnud „lepituse” mõiste juurdumine on põhjustanud kriitikat, mille kohaselt võib taastav lähenemine olla „kurjategijate” suhtes liiga leebe. Ometi pole taastava lähenemise eesmärk inimesi omavahel lepitada ning selle meetodite ja põhimõtete rakendamine ei välista karistuse või mõne kohustuse määramist. Vastutuse võtmine oma tegude ja nende tagajärgede eest võib aga olla ainult karistuse kandmisest palju keerulisem, sest see tähendab teo tagajärgede mõistmist, tehtu tunnistamist, kannatanu ees vabandamist ja põhjustatud kahju heastamist. Koos traditsioonilise õigussüsteemiga pakub taastav lähenemine täiendavaid võimalusi konfliktide lahendamiseks ja kahjude hüvitamiseks. 

Väga raskete kuritegude puhul ei saa põhjustatud tagajärgi küll alati heastada, kuid taastav lähenemine on ka selliste juhtumite korral üks võimalus, kuidas kannatanu emotsionaalset heaolu ja tervenemist kogukondlikult toetada.

Taastavate praktikate eesmärk on esmajoones pikaajaliste lahenduste leidmine ja kogukonna tervenemine. Karistuse määramine võib küll pakkuda ajutist õiglustunnet, kuid ei pruugi lahendada konflikti algpõhjuseid ega hoida ära uute rikkumiste toimepanemist. Ühtlasi võib kannatanu ühel hetkel avastada, et tal puudub rahu- või kindlustunne, milleni ta traditsioonilise õigussüsteemi abiga jõuda lootis. Põhjus peitub selles, et inimese tegelikud vajadused jäid rahuldamata ning karistamine ei pruugigi olla selleks õige viis. Taolise lähenemise kohaselt on õigluse tagamine dünaamiline protsess, mitte lihtsalt staatilise tulemuse poole püüdlemine. Lisaks võib taastav lähenemine pakkuda kannatanute vaatenurgast rohkem õiglustunnet kui traditsiooniline justiitssüsteem. Kannatanutel on võimalik protsessi käigus oma tundeid ja vajadusi väljendada, saada vastuseid olulistele küsimustele ja osaleda lahenduste leidmises. Tänu sellele saavad nad tunda end ärakuulatuna ja taastada usalduse õigussüsteemi vastu.

Taastava lähenemise filosoofia juured on sügaval humanistlikes väärtustes, mis rõhutavad iga inimese väärikust ja võimet muutuda. Oluline on kõigi poolte – kannatanu, teo toimepanija, teiste mõjutatud inimeste ja ümbritseva kogukonna – kaasatus. Taastava lähenemise kohaselt ongi toimunuga rahu sõlmimine ja turvatunde taastamine karistuse määramisest tõhusamad. Konfliktide lahendamine taastava lähenemise meetoditega aitab tugevdada kogukondlikke sidemeid ja luua ühtsustunnet. Kui kogukond on kaasatud lahenduste leidmisse, suureneb üksteisemõistmine ja usaldus, mis omakorda vähendab konfliktide tekkimise tõenäosust tulevikus.

Karistuse määramine võib küll pakkuda ajutist õiglustunnet, kuid ei pruugi lahendada konflikti algpõhjuseid ega hoida ära uute rikkumiste toimepanemist.

Konfliktide kogukondlik mõõde

Maikuu lõpus toimus Eestis 12. rahvusvaheline taastava õiguse konverents, mille peakorraldaja oli Euroopa taastava õiguse katusorganisatsioon European Forum for Restorative Justice. Konverentsil osales ligi 400 üle maailma kokku tulnud spetsialisti. Eri riikide praktikatesse ja kogemustesse süvenedes oli võimalik taas tõdeda, et taastavat lähenemist saab rakendada väga paljudes valdkondades alates kriminaalõigussüsteemist ja kogukondlikest konfliktidest kuni heaoluni haridussüsteemis ja töökeskkonnas.

Inimestevahelised arusaamatused mõjutavad nimelt alati ka ümbritsevaid sotsiaalseid suhteid. Näiteks võib mõnes organisatsioonis tekkinud meeskonnasisese lahkheli tagajärjel üks või mitu kolleegi pikemaks ajaks töölt kõrvale jääda. See mõjutab ülejäänud tiimi, kes peab võtma nüüd enda kanda kolleegi ülesanded. Eemal viibinud kolleeg aga naaseb ühel hetkel ja see tekitab küsimuse, kuidas suhelda temaga nii üldiselt kui ka konkreetselt seoses toimunuga; mida öelda ja mida pigem vältida. Varasemate suhete ja toetava töökeskkonna taastamise kontekstis on sellisel puhul oluline just see, kuidas me suudame kollektiivis teisi kuulata, nende vajadusi märgata ja teiste jaoks olemas olla.

Mitmetes riikides on seejuures asutusi, mille organisatsioonikultuuri oluliseks osaks on saanud iga hooaja eel aja pühendamine spetsiaalselt sellele, et kõigi mõtted ja vajadused nähtavale tuua. See tagab töötajatele võrdse võimaluse olla kuulatud ja märgatud ning neid puudutavatesse protsessidesse kaasatud. Inglismaal on näiteks haridusasutusi, kus koolinädalat alustatakse ja lõpetatakse taastavate ringidega – nii juhtkonnas, õpetajate vahel kui ka õpilaste osalusel. Taastavaid lähenemisi regulaarselt praktiseerides on inimesed rohkem keskendunud lahenduste leidmisele ja konfliktide või erimeelsuste tekkides on neid kergem lahendada.

Eestis on kasutatud taastavaid lähenemisi mõned aastad peamiselt kriminaalõigussüsteemis, seda ennekõike alaealiste ja/või noorte täiskasvanutega seotud juhtumite puhul. Nende meetodite kasuks otsustamine sõltub aga paljuski spetsialistide teadlikkusest, teadmistest ja isiklikest hoiakutest. Erinevalt näiteks Belgiast ei tutvustata Eestis kriminaalõigussüsteemi sattudes automaatselt taastava õiguse olemust ega mainita õigust kasutada lähenemisega seotud võimalusi. Eelistuslikult võikski taastav lähenemine olla kriminaalõigussüsteemi osa, aidates juba menetluse ajal kahjusid hüvitada ja turvatunnet taastada.

Näiteks toimus mõne aasta eest ühes väikeses kogukonnas põhikooliõpilaste vahel kaklus, mille uurimiseks alustas politsei menetlust. Juhtum jõudis konfliktivahendajateni alles pool aastat hiljem, mis on väga pikk aeg juba täiskasvanute jaoks, rääkimata siis teismelistest. Toimunust mõjutatud lapsevanemad pidid kogema vahepealsel perioodil omajagu pettumust, viha, teadmatust, hirmu noorte kättemaksu ees ning paljusid muid emotsioone, mis lahenesid alles järgnenud konfliktivahendusprotsessi lõpus.

Noortevahelised konfliktid mõjutavad lisaks neile endale ka nende vanemaid, klassi- ja koolikaaslasi ning teisi ümbritsevaid inimesi. Võimalikult vara taastavat lähenemist rakendades saab aga kaasata juba eos palju suuremat mõjutatute ringi kui kriminaalõigussüsteemi meetoditega. Taastavad ringid ja nõupidamised võimaldavad kõigil, kes on toimunuga seotud, rääkida ja olla kuulatud, teades, et konflikt on juba lahenduse leidnud või sinnapoole teel. Toimunut turvalises ruumis läbi töötades tugevnevad kogukondlikud sidemed ja taastub turvatunne ning saadud kogemuse najal osatakse lahendada tulevikus tekkida võivaid konflikte rahumeelselt ja koostööd tehes.

Taastav lähenemine võib mõjuda esmapilgul karistusõiguslikust sekkumisest leebemana, kuid võimaldab tegelikult sügavamat ja põhjalikumat, kahju heastamisele ja kogukondliku toimimise taastamisele keskendunud õigusemõistmist.

Suhete taastamise väljakutsed ja võimalused

Taastava lähenemise senisest laiem kasutuselevõtt eeldab kultuurilist ja institutsionaalset muutust, mis võib aga toimuda aeglaselt ja olla keeruline. Paljud organisatsioonid ja kogukonnad on harjunud traditsioonilise karistusõigusliku lähenemisega, mistõttu võidakse taastavat lähenemist esmalt tõrjuda või vähemalt selle kasulikkust kahtluse alla seada.

Lisaks eeldab taastava lähenemise edukas kaasamine sellega tegelejate koolitamist ja pidevat toetamist. Kogenud vahendajate puudus piirab lähenemise laiemat levikut. Protsess tervikuna võib olla nii kannatanu, teo toimepanija kui ka vahendajate jaoks keeruline ja emotsionaalselt kurnav. Seetõttu nõuab taastava lähenemise tugisüsteemi ülesehitamine, säilitamine ja arendamine omajagu aega ja ressursse. Vajadus on ka näiteks (huvi)hariduses ja kriminaalõiguse valdkonnas töötavate inimeste koolitussüsteemi järele, et nad suudaksid konfliktidele kiiresti reageerida ja võimalikult vara toetavaid lahendusi pakkuda.

Taastav lähenemine võib mõjuda esmapilgul karistusõiguslikust sekkumisest leebemana, kuid võimaldab tegelikult sügavamat ja põhjalikumat, kahju heastamisele ja kogukondliku toimimise taastamisele keskendunud õigusemõistmist. Kui vajalikud ressursid ja koolitused on kättesaadavad ning neid kasutatakse õigesti, on tegemist väga tõhusa meetmega, mis aitab toimunuga seotutel ühise keeleni jõuda. Lähenemine rõhutab tähelepanelikult kuulamist ja mõista püüdmist – pooli julgustatakse oma tundeid ja kogemusi väljendama, samal ajal kui teised kuulavad kõnelejat katkestamata.

See aitab jõuda parema üksteisemõistmiseni, mis on sageli konfliktilahenduse üks võtmekomponent. Ühiselt otsitakse jagatud eesmärki ja lahendusi, mis vastaksid kõigi poolte vajadustele. Osalejaid julgustatakse oma tegude eest vastutust võtma ja mõtlema nende mõjude üle. See aitab mõtestada oma individuaalset rolli toimunus ja leida viise, kuidas lahendusse panustada. Tänu struktureeritud vestlusele ja juhendamisele õpivad osalejad tulevikus paremini konflikte vältima ning neid vajaduse korral tõhusamalt lahendama.

Loe taastava õiguse võimaluste kohta lähemalt:

palunabi.ee/et/taastav-oigus

sotsiaalkindlustusamet.ee/taastavoigus

just.ee/kuritegevus-ja-selle-ennetus/ohvrite-toetamine/kahjude-heastamine-ja-taastav-oigus

Annegrete Johanson on MTÜ RuaCrew taastava õiguse koolitaja ja konfliktivahendaja ning European Forum for Restorative Justice’i juhatuse liige.

Ander Peedumäe on graafiline disainer ja disainiõpetaja, kes leiab inspiratsiooni vanadest koomiksitest ja retromängudest.