„Rahamaa”, Eesti Draamateater. Autor Mehis Pihla, lavastaja Hendrik Toompere jr, helilooja Maria Faust, kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Priidu Adlas, videorežissöör Ove Musting. Mängivad Tõnis Niinemets, Viire Valdma, Gert Raudsep, Markus Luik, Karmo Nigula, Inga Salurand, Nikolai Bentsler jt. Esietendus 6. juunil 2024 Kammivabriku tehasehoones Tartus.

Eesti Draamateatri suvelavastus „Rahamaa”, üks kultuuripealinna Tartu 2024 programmi suurprojektidest, on võtnud käsitleda korraga olulise, ent mitte tingimata lihtsasti lavavormi valatava rahapesuprobleemi. Ühelt poolt finantskuritegude külm paberimäärimine – dokumendihunnikud ja JOKK-skeemid, riiulifirmad ja loominguline raamatupidamine –, teisalt reaalsed pangatöötajad ja kliendihaldurid, kes on ahnusest, moraalse kompassi puudumisest või idaeuroopalikust laissez-faire-mentaliteedist aidanud innukalt oligarhide, FSB funktsionääride ja relvaärikate musta raha Euroopasse kantida. Danske ja Swed, Aivar Rehe, Marko, Mihhail, Juri jpt. Valgekraede kuriteod on ju iseenesest otsevaates igavad – okei, seadust rikuti, keerutati dokumente jne, aga raha taga kummitav vägivald või korruptsioon tuleb enamasti juurde spekuleerida. Rahapesu mõjutab poliitikat, majandust, krediidireitinguid, rahvusvahelisi suhteid, aga ilma rahast joobnud inimesteta seal sees jääks draama intellektuaalseks mõtteharjutuseks. Autor Mehis Pihla ja lavastaja Hendrik Toompere jr ongi asetanud „Rahamaa” keskmesse teiste hulgas Annelinna poisid Oliveri (Karmo Nigula), Arturi (Tõnis Niinemets) ja Jaanuse (Markus Luik), kelle postsovetlik soov ratsa rikkaks saada teeb neist saastava rahaveduri katlakütjad.

Valgekraede kuriteod on ju iseenesest otsevaates igavad – okei, seadust rikuti, keerutati dokumente jne, aga raha taga kummitav vägivald või korruptsioon tuleb enamasti juurde spekuleerida.

Kammivabriku tehasehoonesse loodud lavastus on libe, liikuv ja tempokas. Maria Fausti bändi live-muusikast, Ove Mustingu videorežiist (mida saab jälgida suurelt ekraanilt) ning Pihla tekstist, näitlejate liikumisest ja lavamoodulite pidevast nihutamisest tingitud ühtlaselt kõrge adrenaliini tase hoiab särinat üleval. Lavastuse jaoks on tehtud selgelt palju uurimistööd (toetudes suuresti ka Holger Roonemaa, Martin Laine jt uurivate ajakirjanike artiklisarjadele rahapesust), mida on üritatud optimaalselt kolme ja poole tunni sisse kompressida. Ajas ja ruumis liigutakse joostes, Tõnis Niinemetsa suust tulev jutustajahääl vuristab nagu vana kooli börsimaakler. Lavastus püüab vähemalt kahte asja korraga: anda sissejuhatavat loengut rahapesu lähiajaloost (eriti Danske panga Eesti filiaali juhtumist) ning samas kaardistada rahapesijate hingeelu ja nende langetatud valikute põhjuseid. 

Roppused lendavad, šampus paugub, käed värisevad ja köis, millel kõnnitakse, ähvardab pidevalt puruneda. Vormilt on „Rahamaa” küll must komöödia, aga finantstrilleri alatoonidega. Karikatuurivinti keeratakse kõvasti peale, klišeesid taastoodetakse, kuid sellest ollakse teadlikud ja antakse ka vaatajale mõista stiilis „ma tean, et see kõik on kohutavalt banaalne, aga see banaalsus on ka kohutavalt vastupandamatu”.

Kohalikele suveteatri blockbuster’itele kohaselt tuleb natuke ka palagani teha, aga õnneks ei võta see kogu asja üle, nagu juhtus Draamateatri möödunudsuvises tükis „Onu Bella tähestik”. Milles „Rahamaa” selgelt õnnestub, on rahapesu tummise ajajoone väljajoonistamine, sellega seonduva rahvusvahelise bardaki ja kodumaise haltuura kujutamine. Milles ta aga selgelt pealiskaudseks jääb, on n-ö karakterite siseilma kaemused ja nendevaheliste suhete peenhäälestus. Fair enough, kõike ei jõua ja sellele on ka lihtne läbi sõrmede vaadata, kui ehk peategelase Arturi perekondlikud suhted välja arvata. Siin jääb tegelaskujude sügavus pigem kodumaise telesarja baastasemele. Teisalt võiks väita, et suhetesse „investeerimine” ongi teisejärguline, kui oled andnud oma südame peadpööritavale käibele ja boonustele. Lavastuses on ka naljakas üle võlli seik, kus rahapesu ja sellest tõukuva sularaha üleveo kõrghetkel helistatakse Eestist Euroopa Keskpanka, sest viiesajaeurosed on ringlusest otsa saanud.

Milles „Rahamaa” selgelt õnnestub, on rahapesu tummise ajajoone väljajoonistamine, sellega seonduva rahvusvahelise bardaki ja kodumaise haltuura kujutamine.

Paratamatult saab sellesse lavastusse suhtuda tinglikult kui ka telesarja „Pank” jätku või paralleelfiktsiooni. Nii nagu „Pangas”, saadakse ka „Rahamaas” kõigepealt lõuga ja siis tõmmatakse ülikond selga. Kui Sergo Varese Toomas korjatakse üles tanklast, siis Tõnis Niinemetsa Artur Annelinna panelkade vahelt. Mis algab kokaiini ja pidutsemisega, lõpeb viimasena tühjas kontoris tule kustutamisega. Mõlemas loos on ka prominentne pangajuhi roll Gert Raudsepa käes. Iseenesest on isegi kummaline mõelda, kui vähe on Eesti ekraanidel või lavadel olnud algupäraseid dramatiseeringuid majandusest ja pangandusest, arvestades, kui fundamentaalset rolli see meie igapäevas mängib. Eks ka lavastaja Hendrik Toompere jr, kes „Pangaski” trader’it mängis, sai selles žanris juba „Lehman Brothersiga” käe valgeks. See oli Ameerika pangandushiiu hääbumise lugu, mille puhul lennati läbi sajandite, mitte üle paari kümnendi nagu „Rahamaas”. Selles suhtes on kiiduväärt, et kodumaist finantsdraamat, mis kuulub paratamatult ka lähiajaloo käsitluse alla, vaikselt juurde tuleb. Eestis elavate inimeste suhet rahaga võiks rohkem vaadelda ja võiks ju loota, et „Rahamaa” aitab seda suunda realiseerida.

„Rahamaas” väljenduvad vanad head motiivid „raha korrumpeerib” ja „kui mina ei ole ahne, on seda keegi teine” on muutunud ajaga kultuurilisteks meemideks, meenutagem kas või Gordon Gecko (Michael Douglas) tsitaati 1987. aasta filmist „Wall Street”: „Greed, for lack of a better word, is good. Greed is right. Greed works.” („Ahnus, parema sõna puudumisel, on hea. Ahnus on õige. Ahnus toimib.”) Kuid kohaspetsiifilisemalt kutsub „Rahamaa” arutlema ka kodumaise rahaidentiteedi üle. Kes me siis oleme? Ikka plaanimajanduse traumat üleelavad kavalad rahajüngrid või siis, vastupidi, idioodid, kes seda kasiinodes, spordiennustustega ja krüptoskämmides tuimalt ära annavad? Sitafilter Lääne-Euroopa ja Venemaa vahel, nii et skandinaavlased ja venelased söönud, ise aga istume kartsas? Fintech ja vabaturumajanduse reguleerimata majakas, mis suudaks meid ainsana viie rikkaima hulka viia? Või nagu rahapesijate kaitsja „Rahamaas” kohtu ees kõneleb: „Meil oli unistus jõuda Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Aga mis need viis riiki on? Monaco, Liechtenstein, Luksemburg, Šveits ja Inglismaale kuuluv Bermuda. Ja nüüd me süüdistame neid mehi, et nad meie unistust ellu viisid?” Ahnus on hea, nagu öeldud. 

Kes me siis oleme? Sitafilter Lääne-Euroopa ja Venemaa vahel, nii et skandinaavlased ja venelased söönud, ise aga istume kartsas?

Mida me siis päriselus õppinud oleme? Rahapesule tehti justkui lõpp, aga teise käega avati krüptopesu, Venemaale kehtestati sanktsioonid, aga neist hiiliti kohe ka mööda, ja nii ilmselt kordub kõik uuesti tulevikus, ainult skeemid lähevad keerulisemaks. Igatahes oleks juba vabalt võimalik hakata „Rahamaale” järge „Krüptomaa” kirjutama, kus laialdases krüptopettuses ja rahapesus süüdistatud Ivan Turõgin ja Sergei Potapenko ootavad kartsas USAle väljaandmist ja hakkavad möödunut meenutama.