Helilooja Gregor Kulla tahab, et tema loomingu suurim mõjutaja oleks kujutlusvõime.

Miskipärast tuli su muusikalistele, performatiivsetele ja kriitikaalastele tegemistele mõeldes pähe sõna „trikster”. Seda just põhjusel, et sul on kombeks mingeid tuhmunud arusaamu raputada ja küsimuse alla seada. Kui palju on klassikalise muusika valdkonnas, kus sa professionaalsel tasandil tegutsed, sellisele triksterlusele ruumi?

Ruumi on sitaks, aga seda hoitakse kavalalt vaka all. Või kas just kavalalt, pigem lihtsalt mugavalt, sest keegi ei viitsi millegagi tegeleda. Niigi palju käsil. Ja siis keegi tuleb ütlema, et vaja on hakata kavu muutma ja ma ei tea millele mõtlema. Endal on küll vahel nii, et see, mida teha ei viitsi, paistab ebavajalik. Ja siis pirtsutan. Järjepidevus on key, et ebamugav saaks mugavaks. Sappi on igal pool nii palju, et ma ei jaksa sellele enam isegi mõelda ega sellega tegeleda. Oluline on, et otsused oleksid teadlikumad, mitte kellegi paha tuju tulemus.

Mis võtetega sa neid piire nihutad? Nii enda loomingu kui ka teavitustöö kontekstis.

Koolis andsin märku, kui miski tundus imelik või kellelegi tehti põhjendamatult või teadmatult liiga. Muidu laiemalt lobitöö, kirjutamine ja susimine ning sarnaselt mõtlevate inimeste leidmine. Neid on tegelikult palju, aga nad kardavad sellest rääkida või on ajaga endasse tõmbunud. Looming ei muuda midagi, kunstiga maailma ei päästa. Seal tegelen endale meelepäraste ja huvitavate asjadega, mis tunduvad mõnele šokeerivad. Väga hea, aga mu eesmärk pole otseselt piire nihutada, pigem avastada. Sellega, et kultuur on elu valitsev jõud, kunst päästab hinge ja on ülioluline, puutusin kokku Tallinnas. N-ö maa pool on muud asjad tähtsamad. Minu jaoks on tähtis, et saan oma uudishimu rakkes hoida ja toita ning et ka teised saaksid seda, mida nad tahavad. Sõbrad on olulised. Pere on teistmoodi oluline.

Kuidas kirjeldaksid oma loomingut ja tööprotsessi?

Üksinda mõtlemine.

Kirjutavate inimeste puhul öeldakse tihtipeale, et kui sa ei loe, on ka kirjutada palju raskem. Isiklikult arvan, et sama kehtib muusikakuulamise ja heliloomingu kirjutamise puhul. Kuidas inspireerib sind kuulatav muusika ja mis veel su loomingut mõjutab?

Mul pole nii. Minu jaoks on vajalik uusi sõnu avastada ja kasutusele võtta, et mu keel väänduks ega oleks jäik. Kõik muu eelistan ise välja mõelda. Raamatute lugemine on niisama tore.

Erisuguse muusika kuulamine on põnev. Nii saan aru, mis on üldse võimalik, ja pidevalt uuega harjuda. Kui taban teose, mis mulle ei meeldi või mida kuulates tõmbub kulm kipra, kuulan seda nii palju, vaatan partituuri, kuniks teos on teinud endale minus väikese aseme. Iga mõte on huvitav, kui sellel on taust. Kui tausta pole, tuleb see luua. Arvamus on pealiskaudne, sõltub teadmistest ja mind eriti edasi ei vii. Seosed annavad julguse teha, mida ise tahan, ilma et kellegi mürgine pilk või lause (arvamus) seda piiraks. Ma tahan, et mu loomingu põhiline mõjutaja oleks ikka minu kujutlusvõime. Ja seda, et mu kujutlusvõime saaks olla võimalikult lai, toidab võimaluste tundmine ja julgus.

Sageli kohtab kirjeldustes, et tegelen vähemuskultuuridega, mis on võib-olla üks läbiv joon. Ühtpidi on LGBTQIA+ inimeste elukogemused mingil määral päris sarnased, seega ka emotsioonid, protsessid, tunded, tihti ka mõtted. Need on rikkalikud ja mõjutavad mind ilmselt rohkem kui miski muu. Eks oleneb teosest. Teistpidi on põnev vaadata nende kogemuste najal tekkinud ilminguid, nende ilmingute võimalikke kaardistusi, teooriaid. Näiteks vähemuskultuuride tegevuse vaatlemine liialdusena, kväärimine, voguing jne. Need on ka mulle omased tööriistad.

Hiljaaegu andsid EPna välja soundtrack’i „Old Piano” Kris Lemsalu ja Johanna Ulfsaki samanimelisele mockumentary’le. Kuidas see koostöö sündis ja EP kontseptsioon su peas valmis?

Johanna Ulfsak saatis mulle teoseid, mis võiksid theme song’i kirjutades inspiratsiooniks olla. Filmi algus oli umbkaudselt valmis ja Johanna saatis mulle „Rosemary’s Baby” tunnusmeloodia, kõllas ja täpsustas meeleolu. Sain kohe aru, mida ta tahab. Meil on sarnane maitsenišš. Aitasin teda ka isikunäitusega ja me ei peagi justkui rääkima. Kõik on selge.

Improviseerisin klaveril, leidsin midagi, võtsin kohe telefoniga salve ja saatsin Johannale. Seadsin selle keelpillitriole ja löökpillidele, et oleks rohkem kihte ja viiteid. Endale meeldib väga see Hercule Poirot’ konnotatsioon, mis tekib. Lasin helirežiil salvestuse eriti lamedaks kruttida, et oleks treble makikõla. Kõige keerulisem oli selle spaamuusikaga. Et see poleks lihtsalt spaamuusika, vaid mingi vint oleks peal. Ja kihid.

Mis oleks su nn dream project või tegu, millega tahaksid muusikavaldkonnas mäletatud olla?

Ütlesin kunagi emale, et mõtle, mu töö on lihtsalt teha seda, mida ma tahan. Teen seda, mida tahan, ja saan selle eest vahepeal raha. Niimoodi tahaks ka edasi, et julgeksin teha, mida tahan. Selleks pean teadma, mida ma tahan. Mulle lihtsalt meeldib kogu aeg midagi teha. Tahaks jõuda selle protsessi käigus kohtadesse, mida ma praegu ettegi ei suuda kujutada. That’s the dream.

Kuula lisaks Gregori SoundCloudist