Misha Panfilov kallab kosmosest alla kisselli.

★★★★☆

Misha Panfilovi diskograafiaookeani on lastud liuglema järjekordne laevuke, tänavu küll alles teine. Viimastel aastatel psühh-jazz’i radadel seigelnud helivisionääri uus teos on isegi tema kontekstis helge ja chill – suveõhtu, nagu see paistab kosmosest vaadatuna. Kaugelt kaedes jooned ähmastuvad ja see on „Mesosphere’i” trump. Keegi ei taha enam sirgelt kokku traageldatud retro-laundž-muusikat – õigemini, tahaks ikka, aga seda on esialgu 60–70ndatel, seejärel uue vaimustusega 90ndatel nii palju ja sealhulgas head tehtud, et 21. sajandil ootaks uuelt põlvkonnalt ju värsket pööret peale.

Nihke narratiivis toob Panfilovi puhul abstraheerituse aste: sa ei püüa tema muusikat enam kinni ega mahuta seda kitsalt stiilirööbastesse loksuma. Raamidest välja vohava vabadustunde toob fantaasiaküllus, mis ei lokka päris kõigil tema kümnetest reliisidest – ta on teinud tiheda karjääri vältel ka kitsalt stiilipuhtaid vintage-sooritusi –, küll aga värskeimal albumil. Septetiga salvestatud „Mesosphere” on kompaktne tervik, mille üks nurgakivi on Lonnie Liston Smithi vaimus space jazz, ent naturaalkitarri tähtis koht kõlapildis, mariachi’lik liikuv fiiling ja neis helides nähtavalt loojuv lõunamaine päike tekitavad lisaks jazz’ile universaalse folgitunnetuse, mida ei seosta ühegi maakera regiooniga. Nagu Panfilovi bändimussil tihti, vohab live-vaib koos vahelehõigete ja lustimisega, ning mis tähtsust siis on, mis on kujuteldav aastaarv või muusikaline žanr. Üht peab lõpetuseks märkima: funk’i on vähem kui mitmetel varasematel salvestustel ja siin on see hea – muudab helipildi kergemaks ja vedelamaks.