Kolm noort kunstnikku otsustasid, et võtavad end alasti ja kaevavad oma kunstiõpingute magistritöös lahti väga isiklikud kohad. Millest räägivad vägivallast võrsunud teosed ja kunstipraktikad? 

 
Hoiatus! Intervjuus tuleb juttu vägivallast.

Lisaks sellele, et juuni teises pooles on pööripäev ja algab suvi, on see kujunenud ka lõpetamiste ajaks. Eesti Kunstiakadeemias kaasneb sellega iga-aastane lõputööde näitus „TASE” – sinna võiks sattuda igaüks, keda huvitab, mis on parasjagu õhus ja millest mõtleb noor kunstnik.

Üheks paljudest esilekerkinud teemadest sel näitusel oli laias mõttes vägivald, isiklikud kokkupuuted sellega ja selle sulamine kunstipraktikatesse. Vägivalda selle eri vormides käsitlesid ka kolm magistranti Mirjam Varik, Sarah Nõmm ja Siim Preiman, kes otsustasid koostada lõputöö kirjaliku osa koos, nii et igaühe individuaalsele teosele lisaks valmis ka kogumik „Südamed ei jahtu ära”. Vestleme üleromantiseeritud kannatava kunstniku stereotüübist, kirjutamisest ja kunstipraktikatest, käime kohati ka valusates kohtades, aga kõlama jääb siiski isemoodi paranemislootus.

Kuidas kirjeldaksite ise oma teost näitusel „TASE”?

Siim: Minu lõputöö „Tuli minu kontides” on kaheaastase protsessi tulemus – see hõlmab kaht aastat magistriõpinguid, stuudiopraktikaid, välitöid, uurimist, katsetusi ja võõrustatud momente. Kui performatiivses osas nõjatun aistingutele ja keskkonnale, siis kirjalikult saan seda maailma intellektuaalsemalt ja teiste autorite kaudu laiendada.

Käegakatsutavaks osaks on Raja tänava ühiskasutatav köök, mida kaashoidsin, saun, mille lava ja kerise taastasin, ja lõkkeplats, mis oli prügihunnikuks muutunud. Lõpuks tegin Rajal näituse osana neli kolmetunnist poolenisti skriptitud ja vabas vormis saunaõhtut külalistega. Minu töö üks lähteküsimus oli, kuidas teha vähesega võimalikult palju.

Sarah: Kirjutamine ei ole mu tugevaim külg, tunnen sellega seoses alati ärevust. Kuna ma out’in end oma kunstipraktikatega, oli eriti tore teha seda kolmekesi. Kolmekesi alasti ja aus olla – liputada! – on kergem kui üksinda. 

Töö visuaalne pool sai alguse ühest roosast kummipiitsast, mida kasutatakse ratsutamisel. Mingil hetkel valasin selle klaasi – jumal tänatud, et keegi mulle varem ei öelnud, kui keeruline on klaasiga töötada! Minu jaoks oli see mäng vastupidavuse ja hapruse, vägivalla ja hoole vahel. Kui valada võimuobjekt ehk piits klaasi, võtan talt jõu. Objekti haprus viitab ka vägivallatseja enda puudujäägile, oskamatusele oma tunnetega tegeleda.

Saalis sai näha printsessikleiti masintikitud luuletusega, mis kirjeldab naha tundmusi – alates selle kaitsevõimest kuni õrnuseni. Mul on geenitehnoloogist parim sõbranna, kellega tegime vihmaussist läbilõike – teadmine, et vihmaussil on kuni üheksa südant, sobis kokku mu tervenemisigatsusega. Peitsin ussi kunstisaali nurka, selle nägemiseks pidi lapselikult riide taha kükitama. Installatsiooni juurde kuulusid ka portselanist õnneküpsised, mis seostuvad sooviga kaotada kontroll, ning plastliiliad, mis rõhutavad oma ilu, puhtuse ja religioossusega BDSMi „ebapuhtust”.

Sarah: „Kui valada võimuobjekt ehk piits klaasi, võtan talt jõu. Objekti haprus viitab vägivallatseja enda puudujäägile, oskamatusele oma tunnetega tegeleda.”

Mirjam: Mul oli saalis üks vana leitud teadetetahvel, kus olid väljalõiked klassipildist. Ühel hetkel avastasin, et istume kõik hästi korralikult, käed süles, ja lõikasin käed fotolt välja. Teadetetahvel tekitas minus koolis tunnet, et see on koht, kuhu peab sattuma, aga mina ei sattunud kordagi. Näitusel oli ka lugu sellest, kuidas lakkisin teises klassis oma küüned roheliseks, mida nähes õpetaja haaras tunnis mu käe ja kurjustas niimoodi, et kaapisin samas tunnis laua all häbist oma küünelaki maha. Võimalik oli kõndida läbi kangaste, mis olid valmistatud atsetoonülekandes – atsetoon ja küünelakk… Oli ka üks riidest raamat, mida ei saa korralikult vaadata ja mis sisaldas lugusid, mis kirjeldavad olukordi lapsepõlvest seal koolis. Edasi liikudes jõudis videoni, milles mängime mu enda lastega läbi toredaid lapsepõlveseikasid, mida varjutavad kaadrid rangest koolirežiimist. Sealsamas olid siiditrükis orhideed, mis on mu enda aknalaualt. Võtsin teema kokku nii, et inimese – lapse – arengu toetamine on võrreldav orhidee kasvatamisega. Kastad ja vaatad teda, ei pea liigselt sekkuma ega temast lilleõit välja pressima. Kogu see kupatus tegeles vaimselt vägivaldse õpetajaga, kes mul algkoolis oli.

Mirjam, keskendud kogemusele autoritaarse õpetajaga – asjatu rangus, häbistamine ja alandamine, vahetunnis käest kinni jalutamine. Kirjutad oma töös, et tunned hirmu valesti tegemise, põrumise, eksimise ees. See tuleneb sinu meelest konkreetselt autoritaarsest õppelaadist, millega te kõik olete kokku puutunud. Kuidas on range õige-vale, nii-peab-tegema-õpe teie kunstiharidusteekonda mõjutanud?

Mirjam: Põrumistunne jälitas mind kaua. Kaasaegse kunsti magistrisse minek oli täiesti uus kogemus. Seal tuleb kohe esimesel semestril mingi teemaga tegutsema hakata. Alles nüüd, kui olen 33-aastane, saan aru, et see painaja on minuga kogu aja kaasas käinud. Kaasaegse kunsti õppekava on selle minus välja toonud ja olen suutnud sellega tegeleda, selle sõnastada, et see seljataha jätta.

Siim: Minul on olnud läbi elu seoses selle õigesti-valesti tegemisega palju valehäbi. Mu akadeemilised tulemused olid head ja oli üsna tüüpiline, et koolis öeldi, et sa oled ju nii tark, kuidas sa siis nii koba oled, et lõhud, komistad ega tee hästi meeskonnasporti. Mõtlesin koolis käies tihti, et kui te ainult saaksite must paremini aru! 

Mirjam: „Lapse arengu toetamine on võrreldav orhidee kasvatamisega. Kastad ja vaatad teda, ei pea liigselt sekkuma ega temast lilleõit välja pressima.”

Mirjami kaitsmise ajal hakkasid inimesed saalis rääkima, et te olete ju nii noored, te pole selliseid asju kogenud. Mina läksin algkooli 1990ndate lõpus ja pidime samuti vahetunni ajal ringis kõndima. Tundub, et 1991. aasta kohta on levinud väärarusaam, et tegemist on puhta ümberlülitusega, et mingid asjad jäid teisele poole üheksakümnendaid. Kuulen tuttavatelt positiivseid koolilugusid, tean, et asjad muutuvad, aga olen ka kogenud, et viin lapse lasteaeda ja mõned asjad tunduvad ikka samamoodi.

Sarah: Olen praegu 25-aastane, aga ka mina olen seda jäänukit tugevalt kogenud. Neid veendumusi ja käitumismustreid nii lihtsalt välja ei juuri. Lapsena esitasin palju küsimusi ja sain selle eest sugeda. Mõni õpetaja kummitab mind siiamaani hirmuunenägudes.

Mirjami töös oli toodud näiteid, kuidas autoritaarse õppe korral kaob õpilasel motivatsioon õppida, kuna tekib tunne, et õpetaja teab kõike, aga õpilane on küündimatu. Ühtlasi mainid, et üldhariduskoolis on kunstiõpetus niivõrd template’i-põhine, kõik pildid näevad lõpuks ühesugused välja.

Mirjam: Tekib olukord, kus õpetaja mõtleb, et peab õudselt teadmisi edasi andma, aga kui oled vabam, hakkavad õpilased tegema nii, nagu nad ise tahavad ja neil hästi välja tuleb. Juba lasteaias pannakse kõik paika, pead pilti korralikult värvima ja hakkad arvama, et nii asjad käivadki. Saab anda ülesandeid, aga need ei pea olema üheselt mõistetavad, vaid need võivad olla avatumad. Toetan, mitte ei hakka suruma peale enda peas välja mõeldut.

Siim: Olen ise õppejõuna baka esimese kursuse tudengeid õpetades tundnud, kuidas neil juhtme krussi ajan, sest keeldun tõe monopoli enda kätte haaramast. Mul oli põhikoolis kunstiõpetaja, kellega maalisime Bob Rossi videote järgi. Käisin ka kunstikoolis, kus omandasin näiteks natuurist maalimise oskuse. Kümme-viisteist aastat hiljem teen lõket ja pesen köögipõrandaid ning tekkinud on see aa-nii-saab-ka-tõdemus, aga keegi ei öelnud mulle, sunniti hoopis elutruusid puid maalima!

Siim: „Mõtlesin koolis käies tihti, et kui te ainult saaksite must paremini aru!”

Sarah, räägid oma töös traumaatilistest kogemustest põimituna BDSMi ja kunstipraktikatega. Mainid, et said lapsena nii vitsa kui ka rihma, oled kogunud sel teemal ka teiste lugusid. Mul tekkis sinu tööga tutvudes küsimus, kuivõrd eeldab BDSMi praktiseerimine isiklikku traumat? Teaduskirjanduse seisukohad on väga erinevad.

Sarah: Minu meelest kindlasti ei eelda, täiskasvanuea seksuaalkäitumine ei pruugi olla seotud lapsepõlves kogetuga. BDSM või muu säärane seksuaaldünaamika ei pea võrsuma negatiivsest kogemusest, see on väga oluline ära mainida. See ei vaja põhjendust, selgitust, parandamist, häbenemist või allasurumist. Minu kogemuses need kaks aga haakuvad.

Teksti kirjutades hakkas mind huvitama valu ja mõnu piir. Kipitav tunne, mõnu ja vabanemine, mis sellega kaasneb. Mul oli mugav teemaga kapist välja tulla, kuna hakkasin lugusid koguma – minu omaga sarnaseid lugusid oli nii palju!

Su tekstist käib läbi ka ütlus, et laps peab minema ise omale vitsa valima, millega on kokku puutunud isegi need, kes pole vitsa saanud.

Sarah: Lugusid kogudes küsisin teema jätkuks, kas nad karistaksid ka oma last sellisel viisil. Vastajad jagunesid kaheks: olid need, kes seda oma sisemise haava pinnalt kunagi ei teeks, ja need, kes vägivalda edasi peegeldasid, öeldes, et nad olidki raskesti kasvatatavad lapsed ja väärisidki seda. Tundub, et vägivalda normaliseerivad kombitsad sirutavad end vaikselt edasi.

Siim: Ma ei ole küll ekspert, aga usun, et kõikidel äärmustesse minevatel kehalistel praktikatel on seos traumaga. Aga kui inimene on leidnud endale väljundi, mis jääb turvaliselt näiteks magamistoa piiresse, ja ülejäänud elus vägivald end ei ilmuta, siis ei pea kasutama vägivallakeelt.

Siim: „Olen õppejõuna bakatudengeid õpetades tundnud, kuidas neil juhtme krussi ajan, sest keeldun tõe monopoli enda kätte haaramast.”

Mul käis saunas üks inimene, kes ütles vitsasaamisest rääkides, et ah mis, see on ju kõigiga juhtunud ja temal küll mingit traumat ei ole! Aga siis tuli välja, et talle meeldib käia pikkadel matkadel. Ta planeerib parasjagu kuuekuust matka Põhja-Ameerikas, kus võib juhtuda, et keegi peab teda helikopteriga päästma minema. Kuulan ja mõtlen, et mis paneb teda seljakotiga pärapõrgusse minema, kui kõik nii korras on. Aga kui see teda aitab, ei pea me sellest kunagi traumakeeles rääkima. 

Näide natuke teisest maailmast. Mul tuleb Sarahi loominguga seoses meelde Ellen Milleri raamat „Like Being Killed”, mis räägib ühe naise väga äärmusliku BDSMi-loo, kus ta leiab ühe torumehe, kes on nõus teda siduma, uimastama, püssiga ähvardama. Lõpuks palub naine, et mees ta maha laseks, aga seda ta ei soostu tegema. Kirjanikuga tehtud intervjuudes jäävad peategelase teod ja soovid ajakirjanikele ette – see on ju nii ebanormaalne! Kipume mõtlema binaarselt sellest, mis on õige ja vale, aga see on selle indiviidi teekond vabaduseni, need on tema valikud. Kuni need teisi ei haava, ei puutu need sõna otseses mõttes teistesse.

 Siim, mainid oma kirjalikus osas, et kurbasid biograafiaid lugedes tajusid, et sa ei taha olla järjekordne kannatav kunstnik. Kuidas te kujutate ette kannatustevabast kohast tulenevaid loomepraktikaid? Kas te ise liigute sinnapoole? 

Mirjam: Mina tunnen, et rääkida saab ka lilleõiest. Lihtsalt. Olen tegelenud muu hulgas enda jaoks intrigeerivate kujunemislugudega, milles ei ole tingimata traumat.

Sarah: Olen käinud teraapias ja tihtipeale on tekkinud küsimus, et kas jään nii oma vürtsist ilma, kas elu kaotab põnevuse. Kas olen siis inimesena „nagu kõik teised”? Psühholoog on alati vastanud, et ära muretse, trauma on juba tehtud! Usun, et on võimalik luua baasilt, mis ei ole traumaga seotud. Saab rääkida lilleõiest. Lõpuks jõuan minagi lillede maalimiseni.

Sarah: „BDSM ei pea võrsuma negatiivsest kogemusest, see on väga oluline ära mainida. See ei vaja põhjendust, selgitust, parandamist, häbenemist või allasurumist.”

Siim: Sain ühel hetkel aru, et minu suhe kunsti ja loominguga on sõltuvusliku iseloomuga. Sisemine ebakindlus, ärevus või süütunne paneb inimesi otsima viise, kuidas seda matta. Kannatamine kui selline on väga romantiseeritud, aga jõudsin mõistmiseni, kui jätkusuutmatu see on. Tervise, töö, kindluse või vastutuse kontekstis on kunstnikkonna sees raske leida ühtset arvamust. Hoiakud seoses sellega, mis on kunsti roll ja loojate suhe oma praktikatega, on nii erinevad. Mina olen selle poolt, et tuleb end kannatamisest lahti haakida. See protsess on alguse saanud ja algus on paljulubav. Kestlikkus on võimalik.

Siim, sinu positsioon erines Sarahi ja Mirjami omast märgatavalt, selle tõukepunktiks oli su enda vägivallaakt teise inimese vastu. Miks on nii vähesed julenud avalikult tunnistada, et nad on vägivallatsejad?

Siim: Kaitsmisel toodi välja, et tekstist pole aru saada, mida ma tegin. Kui oled rikkunud vastastikust kokkulepet või usalduslikku ruumi, pole minu meelest vahet, kas see on objektiivses mõttes karistatav. Püüdsin olla ettevaatlik, et mu töö ei muutuks vaikseks jätkuvägivallaks, mille puhul haaran narratiivi ohjad enda kätte. Teistpidi tundsin, kui vastuoluline oli saada positiivset tagasisidet millelegi, mis on juurdunud nõnda kohutavasse kohta. ​​Mul on hea meel, et suutsin sellest midagi kasulikku teha, aga muidugi tahaksin, et seda poleks kunagi juhtunud.

Siin on mitu asja. Ühelt poolt kardetakse hukkamõistu ja tühistamist. Minu jaoks oli see maailmakorda lammutav kogemus. Seni olin elanud usus, et mina ei ole üks vägivallatsejatest. Kuidas see võimalik on, et oleme nii vastuolulised? Kuidas võtta vastuolulisena vastutust oma varjupoole eest? Tundsin, et mul pole võimalik edasi tegutseda, kui enda sees sellist saladust hoian.

Saunaõhtutel olid kõige jõustavamad hetked need, kui saunas olid ainult mehed ja nende lood hakkasid välja tulema. Kohtasin inimesi, kes kannavad endas sarnaseid asju. Mulle tundus väga väärtuslik, et on olemas ruum, kus saab sellest rääkida, ilma et sind vaikereaktsioonina inimesena maha kantaks. 

Mirjam ja Sarah, milline hääl võiks teie arvates vägivallatsejal olla?

Sarah: Ma arvan, et tegid seda väga delikaatselt, Siim. Oled küsimused ja olulised mõtted oma peas lahti mõtestanud ja läbi käinud. Dialoogita ei muutu siin midagi. See on väärtuslik, et sa seda lugu mainid ega tee seda enda omaks. Ja pealegi, minu meelest pole tühistamiskultuur Eestis üldsegi mingi thing. Härrasmehed, kes igasugu lõbusaid tempe teevad, figureerivad ikka nahaalselt ja endale otsa vaatamata kunstiväljal.

Mirjam: Mina arvan ka, et kui tood asja lagedale, on võimalik edasi areneda. Teie juttu kuulates jõudsin järelduseni, et paljud sellised momendid tulevad lapsepõlvest. Mõtlen, et pean ikka oma lastele aktiivselt õpetama, kuidas probleeme lahendada, andma selleks tööriistad, ja see võib olla tegelikult lihtsam, kui ma arvan. Konfliktses olukorras tahaksid nad sageli esimese asjana üksteist tõugata või sõneleda.

Siim: Nendest asjadest on keeruline rääkida isiklikuks minemata. Ma ei jätnud jonni enne, kui jõudsin põhjusteni. Agressiivsus on nagu väline koor, aga sees on peidus, et ei olda oma tunnetega kontaktis, ei osata neid tunda ega lugeda, nii võivad need vihaks käärida. Tuleb võtta vastutus ja elada selles reaalsuses, mis tegudele järgneb. Tagantjärele mõeldes ei olnudki mul toimetulekuks paremaid vahendeid. On väga kummaline kasvatada nelja-aastast last, näha, kuidas ta ei suuda veel oma tundeid reguleerida, väljendab end viimases hädas karjumise või löömisega. On õudne mõista, et see on täpselt see, milleni laskusin ka mina. 

Sarah: „Tühistamiskultuur pole Eestis mingi thing. Härrasmehed, kes igasugu lõbusaid tempe teevad, figureerivad ikka nahaalselt ja endale otsa vaatamata kunstiväljal.”

Selles valguses tahaksin laiemat mõistmist, et ka vägivallatseja on ohver – puuduliku kasvatuse, lapsena kogetud trauma, toksilise kultuuri ohver. Jah, vägivald ei ole kunagi lahendus, oma tegude eest tuleb vastutus võtta, aga ilma seda paljastamata mustrit ei murra. Inimesed, kes kasutavad olukordade lahendamiseks selliseid äärmuslikke meetmeid, vajavad neist väljakasvamiseks abi. Tahan, et mõistetaks ka seda, et traditsioonilised soorollid teevad kõikidele haiget.

Kas andestamine on teema, millesse tahaksite laskuda?

Mirjam: Olen sellele mõelnud küll, aga minu puhul on asi leebem. Õpetaja aitas mul paremini mõista kunagi kehtinud korda, mille sees tema kasvas. Lõputööga tegeledes jõudsin tundmuseni, et saan temast aru. Ma ei tunne ta vastu viha. Ma ei tea, kas ma oskan talle andeks anda, aga mõistmine tekitab puhta välja ja ma ei mõtle sellele enam.

Sarah: Selles loomeprotsessis olemine on juba asjaga tegelemine, see loob aluse mõistmiseks. Andestamine on mulle endale vajalik ja see pole kindlasti lineaarne protsess. Siin tuleb taas mängu põlvkondadeülese trauma teema, valede võtetega kasvatatud lapsed kannavad tahes-tahtmata probleeme edasi. Olen tundnud, et see siin on minu püüd see ahel lõpetada.

Siim: „Andestamine” on praegu keeruline sõna, millest rääkida, aga leppimine tõsiasjaga, et juba tehtut ei saa enam olematuks teha, aitab minna lasta. Lugemine ja töö teraapias on mulle meenutanud, et olen lihtsalt üks inimene teiste seas.

Kuidas on teie paranemisteekonda mõjutanud kirjutamine ja teose loomine, kuidas need teie jaoks erinevad? Kirjutamisega on sõnad mustvalgel, see on ühtmoodi protsess, aga teoste puhul on teie kõigi protsess pigem erinev. 

Siim: Kirjutamine annab ühelt poolt võimaluse asi endast välja saada, teisalt ei ole see pelgalt mõttejoru paberil, vaid sel on vorm, mis aitab jõuda teise inimeseni. Praktikas on mu ruumi loovad ja parandavad tegevused omamoodi teraapilised ja loovad korda. Raja tänaval otsisin turvalist keskkonda, kus paraneda, aga samas tahtsin teha seda isetult, jagada korda tehtud kööki, sauna ja lõkkeplatsi teistega. Jah, lihtsalt öeldes remontisin sauna, sest olen joodik, kes otsis uut dopamiiniallikat, aga tõeline jackpot seisneb selles, kui sinna sauna läheb vahel keegi teine, täitsa ilma minuta; kui esialgu isekast asjast kasvab välja midagi, mis on teistele kasulik. 

Sarah: Mõtteid paberile kirja pannes ei ole need enam nii hirmsad. Kuna mu meetod on autobiograafiline, siis asjade läbitöötamine on mulle endale oluline. Aga teoste loomine pakub turvalist ruumi, et iseennast paljastada, et seeläbi saaks mõni teine inimene sellega suhestuda ja leiaks midagi, mille abiga tegeleda oma muredega kaastundlikumalt. Minu töö point on, et hingelised marrastused võivad paraneda ebatavalisel moel.

Mirjam: „Teose puhul saan pisikese juhtumi suurele kangale trükkida. See on mind aidanud, see on teraapiline.”

Mirjam: Ma ei olnud lõputöös välja toodud lugusid kunagi kellelegi rääkinud. 7–8-aastane ei tule selle peale, et nendest rääkida, ja tundub loomulik, et sellised asjad juhtuvad. Need lood on käinud minuga pagasina kaasas, korraga panin need kirja ja asetasin need konteksti, otsisin sarnaseid lugusid teistelt inimestelt, dokumentalistikast ja ilukirjandusest. Teose puhul saan pisikese juhtumi suurele kangale trükkida. See on mind aidanud, see on teraapiline. Pikka aega varjul olnud paine on korraga kõigile avalik ning hakkab oma elu elama.

Mis teemad teie meelest näitusel „TASE” esile kerkisid?

Sarah: Meelde jäid väga isiklikud teemad. Anita Kremmi teos, mis võitis ka noore kunstniku preemia, käsitles väga olulist, valusat ja rasket teemat, millega avalikkuse ette tulla. Pedofiilia on ümberringi, selle teema raskuse vastuvõetavasse formaati panemine on keeruline ja oluline.

Mirjam: Mina suhestusin mineviku, kujunemise ja identiteediga seotud töödega, näiteks meenub kohe Inessa Saaritsa teos. Ellujäämist käsitles köitvalt Andre Joosep Arming. 

Siim: Väga palju töid oli meiega samas teemaruumis. Mulle tundus, et oli ka tegelemist kujutamise ja kunstnikuelu keerukusega. Näiteks Eke Ao Nettani teos, mis võitis samuti noore kunstniku preemia, või Ats Kruusingu töö. See on praegu igavene kunstnike probleem: maailm on killustunud, lugude jutustamise viise on nii palju ja kunstnik peaks tegema seda teiste vahenditega. On põnev jälgida, mis sealt aegamööda välja tuleb.