Milliste identiteediküsimustega tegeletakse teisel pool polaarjoont?

Viibisin just teisel pool polaarjoont Tromsøs, kus tegin viimastele veel linna jäänud kultuurihuvilistele ka ettekande Müürilehest ja laiemalt kultuuriajakirjandusest väikeriigis. Oli huvitav väljakutse, kuidas kontekstualiseerida publikule kiirelt ja arusaadavalt midagi kontvõõrast.

Õnneks on Tromsø ka üks saami keelte ja kultuuri keskuseid Norras ning see lihtsustas teataval määral diskussiooni pidamist väikerahvaste kultuuri elujõulisusest. Meeldetuletusena on meil võrreldes kas või saami keeltega elu nagu lill. Vähemasti kultuurimullis, kuhu ma sattusin, ei saanud saami (aga ka kveeni) kultuurist üle ega ümber – muu hulgas avati näitusi, räägiti dekoloniseerimisest ja keskkonnaaktivismist, saami identiteedist 21. sajandil ja ajaloolisest õiglustundest. Lisaks sellele oli selgelt tunda koostööindu laiemalt Kanada, Gröönimaa ja Põhja-Skandinaavia arktilises kultuurivööndis. Näiteks Tromsø kirjastus Mondo Books korraldab üritust nimega Arctic Art Book Fair, mis toimub järgmine kord Gröönimaal. Põhja-Norra kunstimuuseumis oli aga avatud navaho päritolu ja muusika Pulitzeriga pärjatud helilooja ja kunstniku Raven Chaconi näitus, mis keskendus muu hulgas just saami keskkonnaaktivismile ja joigutraditsioonile. Raven Chaconi jaoks oli põlisrahvaste kultuuriline taastamistöö selgelt riigipiirideta kollektiivne püüdlus. Kõrvale lugesin hiljuti Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud inuiti laulja ja kirjaniku Tanya Tagaqi romaani „Lõhkine hammas”, kus minategelasest tüdruk kasvab üles 70ndate Nunavutis, keset seksuaalset väärkohtlemist, alkoholismi, aga ennekõike pühalikku tundrat, kus tähed ja rebased räägivad ning kummiliim ja virmalised kokku sulavad. 

Kohtudes inimestega Tromsø baarides ja mujal, tulid ka praegusaegsed identiteediküsimused sagedasti jutuks. Näiteks Kanadast pärit graafilise disaineri Markiga, kes mainis juba üsna vestluse alguses ära, et identifitseerib end inuitina, või sooja südamega puusepa Tobiasega, kelle pool peret on Gröönimaalt, või kunstikriitiku Ingeriga, kes ütles, et ta on saami päritolu, jne. Neid vestlusi oli veel ja paljude puhul sai selgeks, et identiteedi tagasihõivamine on ka oluline kultuuripoliitiline samm. Need inimesed ei taha olla põhjapõdrakasvatajad või kopraid jahtida, nad tahavad luua nüüdisaegset visuaalset, arhitektuurset või kunstilist keelt, millesse oleks punutud nende juured. Kuulasin ka taskuhäälingut, kuhu oli külla kutsutud Euroopa kultuuripealinna Bodø 2024 saami programmi koordinaator Maria Hernes Bær. Temagi rääkis konfliktist, mis kaasneb sellega, kui oled näiteks saam, sellest, mida inimesed sinust automaatselt eeldavad, ja vastuoludest, mida tuleb ületada. Ta mainis näiteks, et õpib endiselt saami keelt, tulles norra-saami segaperest. Neid, kes täiskasvanud peast saami keelt õpivad, on praegu palju. Selleks et saami keeled aga elaksid ja õitseksid, on neid kaasajastajaid väga vaja. Sattusin oma teel kokku ka saami-norra arhitekti ja kunstniku Joar Nangoga, kelle looming uurib nüüdisarhitektuuri ja ehitatud keskkonna vastuolude kaudu põlisrahva identiteedi küsimusi. Tal on valminud terve sari filme, mis käsitlevad muu hulgas nomaadlikku elu, näiteks gumpi’t, mis on mootorsaani järel veetav suuskadel haagiselamu, mida põhjapõdrakarjatajad talviti varjualusena kasutavad. 

See Ideaal-Skandinaavia, kuhu ka Eesti nii hirmsasti kuuluda tahab, ei ole muidugi see Põhjala, mida näiteks saamid tunnevad. Nagu Ken Kalling 2020. aasta septembri Vikerkaares põhjalikult kirjutab, võeti ka Eestis 30ndatel koos Soome, Rootsi ja Norraga vastu steriliseerimisseadus, mis pidi aitama kaasa rahvuslikule tõupuhtusele. Saamide jaoks oli steriliseerimine aga internaatkoolide, nende keele mahasurumise ja esivanemate maade hõivamise kõrval osa laiemast kultuurilisest genotsiidist. Praegu on paljud konfliktid aga seotud rohepöördega, mida nad ise nimetavad „rohekolonialismiks”. Pikaajalist vastuseisu Altaelva jõele hüdroelektrijaama ehitamisele 70ndatel peetakse saami aktivismi oluliseks vundamendiks, mis on suunatud nüüd rohkete tuuleparkide rajamise vastu saami maadele. Norra on teatavasti maailmas elektriautode (ja Tesla) arvestuses inimese kohta esikohal ja janu „puhta” elektri järele on seal kustutamatu. Saamid aga näevad maastiku täitumist lõhefarmide, tuulikute ja suvemajadega kui nende ajaloolise maakasutusõiguse riivet.

Sellises kultuuripoliitilises kontekstis püüdsin siis tutvustada, mis väljaanne Müürileht on. Visuaalse näidismaterjalina tõin lisaks paljudele teistele slaididele välja ka Ivar Murdi ja Ave Vellesalu 2021. aasta fotoessee „Kuidas ma lõpetasin muretsemise ja õppisin armastama pommiauku” Ida-Virust, mille sügiseselt värvilised aherainemäed ja tuulikud mulle vast enim tundramaastikku meenutasid. See oli minu ühistunne. Eks see ühisosa oli natuke otsitud, aga mitte lõpuni põhjendamata. Kui kuulsin hiljem ühelt kohalikult, kuidas Norra kalalaevadel on amfetamiin olnud raske töö (mille puhul on iga tund arvel) tegemisel tugi ja sõber, läks ka kogupilt kohe laiemaks. Amfetamiin ja aherainemäed ongi sama Põhjala valuuta kaks külge.

Aleksander Tsapov, peatoimetaja