„Kunstnikud kogudes” on toonud taas kokku Eesti märkimisväärsed nüüdiskunstnikud ja väikekohad. Tulemuseks on neli näitust Lõuna-Eestis, mida kriitik-matkaja Kerly Ritval oma retkel kriitilise pilguga hindamas käis.

Ma arvan, et paljud vaba- ja muukutselised on olnud olukorras, kus kalendris on suurelt kirjas „PUHKUS”, aga sama nädala lõpus ka „TÄHTAEG”. See juhtus taas ka minuga. Olin teinud kalendrisse sissekande „RATTAMATK ÜKSINDA”, aga ka „kirjutada: Päevaleht” ja „kirjutada: Müürileht”. Ei jäänudki muud üle kui töö ja puhkus ühendada. Märkisin Google Mapsi Tartu–Mehikoorma–Järvselja–Räpina–Taevaskoja–Maajaam–Tõravere ja asusin teele, eesmärgiks külastada projekti „Kunstnikud kogudes” näitusi ja Maajaama väljapanekut.

„Kuko” ehk „Kunstnikud kogudes” on Maarin Ektermanni ja Mary-Ann Talvistu algatatud projekt, mis on väldanud juba seitse aastat ning millega püütakse kaasaegse kunsti abiga üle Eesti väikeste muuseumite ja kogukondade tegevust elavdada. Seni on toimunud 15 näitust ja sel suvel lisandus neid neli. Kultuuripealinna Tartu 2024 osana sündinud projekt kannab nime „Kuko kuubis – kunstnikud kogudes, kogukondades ja kollektiivides” ning on varasema edasiarendus.

Sel suvel sai nautida viie kunstniku sekkumisi Lõuna-Eesti väikekohtades: Uku Sepsivart Järvseljal, Ingrid Allik Räpinas, Sigrid Viir ja Līga Spunde Taevaskojas ning Karel Koplimets Tartu Ülikooli observatooriumis Tõraveres. Protsess ise näeb välja nii, et kunstnikud on vastavas paigas residentuuris, kus nad kohanevad, tutvuvad kogukonna ja maastikuga ning koguvad inspiratsiooni, mis päädib uute kunstiteostega. 

Järvselja 

Jõudsin Järvseljale pärast ööd Lämmijärve-äärses alevikus Mehikoormas. Saabumine viibis, kuna teel sinna viisid peesitavad nastikud ja tohutud kukeseenemetsad(!) mu mõtted mujale. Olin varem Maariniga kirjavahetuses olnud ja teadsin tänu sellele, et ma ei pea alustama oma rännakut Järvselja õppe- ja katsemetskonna keskusest, vaid hoopis sealsest raamatukogust, kus mind võttis vastu Ene.

On inimesi, keda võib kutsuda muuseumiks muuseumis, ja üks neist on kindlasti ka Ene Runtel, kes asus Järvselja raamatukokku tööle juba aastal 1964. Järgmise tunni-kaks jutustas Ene mulle nii isiklikku, koha ja metsanduse ajalugu kui ka Uku Sepsivardi teostest.

Sepsivardi kolm skulptuuri olid väljaspool raamatukogu matkaradadel, pakkudes külastajatele võimalust kohtuda nendega pooljuhuslikult. Eriti sümpatiseeris metsast leitud soolakivist autoportree. Idee, mille kunstnik on realiseerinud varem ka RMK Pähni külastuskeskuses, seisneb selles, et loomad saavad kuju ja puutüvele sulanud soola lakkuda. Pähnis näiteks ei olegi skulptuuri täpset asukohta välja toodud, vältimaks seda, et inimesekartuse tõttu ei jõua loom kujuni.[1]

Sepsivardi kunsti võib seega vaadelda kui arusaamade muutumist, kus fookus on nihkunud inimese vajadustelt eluslooduse omadele.

Siinkohal järeldan, et Sepsivart ei ole loonud kunsti esmajoones inimsilmale, vaid loomadele. Võiks öelda, et tegu on zootsentristliku kunstiga. Zootsentrism on biotsentrismi haru, mis kuulub keskkonnafilosoofia valda. Biotsentrism omistab moraalsed ja eetilised väärtused kogu biosfäärile, zootsentrism kitsamalt loomadele, koheldes kogu loodust, sealhulgas inimest, võrdse ja hierarhiavabana. Suuremas pildis vastandub biotsentrism antropotsentristlikule ehk inimesest lähtuvale maailmakäsitlusele. Oluline on, et loom leiaks tee kujuni, inimese kohtumine kunstiga on teisejärguline. Sepsivardi kunsti võib seega vaadelda kui arusaamade muutumist, kus fookus on nihkunud inimese vajadustelt eluslooduse omadele. Selles on Sepsivardi kunst Eestis eesrindlik, omamoodi teerajaja. Sealsamas skulptuuri juures läksid lahku ka minu ja Ene teed, niiviisi ta kaduski mööda väikest rada, head aega viibates, sügavale metsa sisse.

Räpina

Räpinas oli residendiks kunstnik-keraamik-dotsent Ingrid Allik, kelle teoste puhul olen imetlenud teatavat rahu, tasakaalu, idamaade meditatiivsuse elementi. Ta oli residentuuris Räpina Paberivabrikus koos teiste kunstnike Aigi Orava, Tiina Kaljuste, Kaisu Lundelini, Riikka Wesamaa ja Martin Allikuga. Residentuuri tulemuseks oli sisult peen, kuid pealiskaudsele pilgule nähtamatuks jääv linnaruumiinstallatsioon.

Alliku teose nõrkuseks oli selle asukoht. Nimelt paiknes installatsioon Räpina Paberivabrikust üle tee, parkla ja tee vahelisel murualal. Nii kuhtus installatsiooni potentsiaal ühelt poolt liiklusmüra ja teisalt parkivate autode tõttu.

Alles teksti lugedes sain aru selle teostuse sügavatest kaalutlustest. Kogu installatsioon annab edasi paberivabriku ajalugu. Kasutatud punane tellis viitab ajaloolisele vabrikuhoonele, paberipakid aga vabriku praegusele tegevusele, milleks on vanapaberi taaskasutamine. Kunstnikud istutasid ise 18 kaske – puud, millest Räpinas varem paberit valmistati (ja mida võib taas näha kui teenet biosfäärile). 

Ma suudan hinnata seda, kuidas murusaar oli kunstniku käega korrastatud, kuidas vormikeele kaudu oli toodud esile tõiku paberivabriku ajaloost, ning iseenesest võiks maalapp mõjuda omamoodi „rahusaarena” keset lakkamatut liiklusmöllu. Kogu austuse juures kunstnike vastu jäi installatsioon minu jaoks aga kättesaamatuks ega suutnud end ära põhjendada.

Jõelaev Lonny / Taevaskoja

Laskusin ratta seljas vaikselt mäest alla ja jälitasin joviaalsete inimeste seltskonda, mis oli teel jõelaevale Lonny. Ootasin koos nendega alust, astusime pardale ja hakkasime liikuma. Võtsin kohvi ja küsisin kunstiteoste kohta, leidsin infovoldikud ning jõudsin veebisaidile. Seejärel panin tähele vahupüstolist lastud skulptuure ja maalitud põrandat. See meenutas mulle 2023. aasta Arco kunstimessil kohatud trendi: abstraktsed maalid, värvideks Hubba Bubba roosa, neoonroheline ja -oranž. Sirvisin saiti, aga pean tunnistama, et ma ei suutnud olla laeval, nina telefonis, nagu mõni looduskauge inimene – võib-olla on näitus suunatud tehnoloogiast lummatud lastele?

Pean tunnistama, et ma ei suutnud olla laeval, nina telefonis, nagu mõni looduskauge inimene – võib-olla on näitus suunatud tehnoloogiast lummatud lastele?

„Lummutav Lonny” oli üles ehitatud seltskonnamängule „Kes-kus-mida tegi?”. Kunstnikud tutvusid residentuuri ajal kohaliku mütoloogiaga ning sellest inspiratsiooni ammutades sündis mäng, mille käigus saab iga külastaja lugusid juurde luua. Vastates, kes, kus ja mida tegi, saab vastu ühe tänapäevase fantaasiajutu. Lugude aluseks on nii korraldajate kirjutatud tekstikatkendid kui ka kohapärimusega seotu. Mängides hakkasin tundma aina teravamat huvi viimase vastu ja igatsesin kuulda hoopis algupärast pärimust.

Minu jaoks hakkas „Lummutav Lonny” tööle siis, kui lahkusin laevalt ja nägin, et sel on „Totoro” kass-bussi suured põlevad silmad, mis mind lummutas. Ta pani oma rõõmsa olekuga kogu paisjärve särama. Jääb vaid loota, et ta toob külastajatele, kohalikele loomadele ja miks mitte ka metshaldjatele iga päev sõõmu rõõmu.

Tõravere observatoorium 

Kunstnik Karel Koplimets on saanud võtta „Kuko” osana kasutusele terve Tartu Ülikooli observatooriumi endise teleskoobitorni ja luua sinna installatsiooni, mis meenutab ulmefilmi võtteplatsi. Sisenedes leiab vaataja end silmitsi kollase valguse ning hunniku torude ja ekraaniga. Kõhe robothääl kutsub CO₂ sidumise torni. Tutvustavas videos räägitakse, kuidas tornis seotakse õhust süsinikdioksiidi ning tänu sellele saavad tehased maailmas rohkem toota. Seejärel tutvustatakse vaatajale mehhanismi ülakorrusel: külastaja paneb pähe gaasimaski, uinub ja 15 minuti pärast koristatakse ta keha ära. 

Ülakorrusel olid tõepoolest olemas mugavad toolid, mask, lõõgastav muusika, lisaks kummastav valge futuristlik skulptuur. Kui istusin toolile ja tõmbasin maski ette, tundsin end nagu tegelane mõnes ulmefilmis. Tegelikult vajusingi vaikselt ära ja sulgesin silmad, iseenda süsihappegaasi kätte on vist võimalik surra küll. Koplimets oli ühendanud irooniliselt inimkonna pidevad püüded maailma „päästa” ja kapitalistlike turundusviiside jaburuse.

Ligipääsetavuse küsimus

EKKMi näituse „Sügaval soos – eoste teke” publikuprogrammi väljasõidul palus keskkonnateadlikkuse ekspert Piret Pungas-Kohv öelda kolm sõna, mis meil seostuvad sooga. Ühe vastusena kõlas „ligipääsetavus”, põhjendusega, et autota on loodusesse raske minna. Miski minu sees oleks tahtnud vastu seista, öelda midagi stiilis „kel janu, sel jalad”.

Bussid meil küll käivad, aga liiga harva, sõidavad liiga kaua ja lõppude lõpuks tuleb tihti peatusest omajagu edasi jalutada. Elupõlise maalapsena pigem hääletan, kui loksun bussis, pigem sõidan rattaga kakssada kilomeetrit ja magan telgis, kui kiirustan ja närveerin bussile jõudmise pärast. See on olnud minu viis Eesti väikekohtade ja looduse külastamiseks, see ei ole aga kindlasti iseenesestmõistetav ega eeldatav. Nagu ei tohiks olla eeldatav ka auto omamine ja heitgaaside õhku paiskamine, et kultuurist osa saada.

Koplimets oli ühendanud irooniliselt inimkonna pidevad püüded maailma „päästa” ja kapitalistlike turundusviiside jaburuse.

„Ligipääsetavuse” mõiste võib esmajoones seostuda puuetega inimestega, kuid tegelikult tähendab ligipääsetavus kogu elanikkonna kaasatust elu- ja infokeskkonda – kõikidele, olenemata nende vanusest või tervislikust seisundist, peavad olema tagatud võrdsed võimalused ühiskonnaelust osa võtta. Samas ei ole ligipääsetavusprobleem kriitika selle projekti pihta, pigem on kogu Tartu 2024 programm toonud esile Lõuna-Eesti maakohtade ja metsade infrastruktuuri problemaatika ning asjaolu, et ühiskonnaelust, sh kultuuripealinna programmist osavõtmine eeldab auto olemasolu. Viimane on muidugi suures vastuolus kogu rohepöörde teema ja sellega, kuidas tahaksime kultuuri korraldada.

Kunst kellele?

Kaasaegne kunst väikekohtades tekitab alati küsimuse, kas see on mõeldud kunstiinimestelt kunstiinimestele või kunstiinimestelt kogukonnale. Kas see ärgitab ainult kunstiinimest muuseumi minema või meelitab ka teisi? Mida kohalikud sellest arvavad ja kuidas nad sellega suhestuvad? 

Kohalike suhtumine määrab paljugi. Näiteks Järvselja Ene oli Uku Sepsivardi suurim fänn, Lonnyl aga tutvustati projekti kohustuslikus korras kahe lause ettevuristamisega alles siis, kui olime poole sõidu peal. Pärast tutvustust turtsus üks daam minu taga: „Selline kunstivärk ikka loodusvaatluspaadile ei sobi, nagu tsirkuselaeval oleks!” Võib-olla ei ole projekt ja kunstnikud kohalikega korralikku sidet loonud? Ingrid Alliku panus Räpina avalikku ruumi tundus potentsiaali raiskamisena, kuna liikluse tõttu oli raske teost nautida. Tõraveres täiendab aga installatsioon huvitavalt teaduspõhist näitust.

Tartu 2024 programm on toonud esile Lõuna-Eesti maakohtade ja metsade infrastruktuuri problemaatika ning asjaolu, et ühiskonnaelust, sh kultuuripealinna programmist osavõtmine eeldab auto olemasolu.

Arhitektuuriajaloolane Oliver Orro rääkis kord oma loengus, kuidas üks külakogukond oli pöördunud kohaliku õigeusu kiriku poole sooviga kirikuhoone korda teha, mille peale patriarhaat oli vastanud, et kirikul on täiesti ükskõik, mida uskmatud temast arvavad. Olen mõelnud, et ehk on kunstiga sarnane lugu: kunstiasja ei saa ajada, võttes pidevalt arvesse, mida „uskmatud temast arvavad”. Modernistliku käsitluse järgi võib kunst seista kunsti pärast ka asukohas, kus mitte keegi kunagi ei käi – Jeff Koons ju alles saatis oma kunstiteose Kuule! Ning Uku Sepsivardi loomadele mõeldud soolakivist kujud näitavad uut võimalikku suunda kunstiloos. 

Kui varem oli projekti eesmärk viia kunst perifeeriasse, siis nüüd on hakatud aina enam mõtlema, kuidas säästa ja päästa loodust. „Kuko” loodusesse liikumine on andnud asjale uue perspektiivi, enam ei püüta kunsti laiemale üldsusele atraktiivseks teha ja seda kuidagi ühiskonda teenima panna.

Kokkuvõttes jäin oma matka ja kunstiga kohtumistega väga rahule ning imetlen, et „Kuko” Eesti väikekohtade sõlmpunktidele nagu kustunud sütele samm-sammult tulesärtsu sisse puhub. Perifeerias peab kunstiasja ikka edasi ajama hoolimata sellest, mida „uskmatud” arvavad, ning kunsti võib teha ka kunsti pärast või hoopis loomadele, lindudele ja kogu biosfäärile. 

[1] Määrits, M. 2023. Galerii: Võrumaal avati metsa peidetud kuju. – Lõuna-Eesti Postimees, 22.07.

Kerly Ritval kardab kriitikat, aga armastab kritiseerida. Vabal ajal on ta metsas.