Seksiskandaalid on tavalised jäikades keskkondades, nagu võimuorganid ja usulised organisatsioonid või akadeemiline maailm, kus valitsevad ratsionaalsuskultus ja vasak ajupoolkera. Selliseid keskkondi iseloomustavad kuulujutud, (enese)tsensuur, järelevalve ja isegi mõtteroimade eest karistamine.

Maailm, kus majanduskasv ja tehniline progress on ainuvalitsev usutunnistus, alternatiivid puuduvad ning ajalugu on (peaaegu) lõppenud, oleks sotsiaalse draama lavana lootusetult lame. Aga saatus on põiminud üleilmastamise käsikirja ettenägelikult looduse allutamise loo, erutava ja ammendamatu, sest „allpool” on alati midagi, mida annab veel rohkem maha suruda.

Inimkeha on ühiskonna võrdpilt. „Pea suhe jalgadega, aju suhe suguelunditega, suu suhe pärakuga väljendab hierarhilisi mustreid. […] Keha kontrollimine […] on kõige asjakohasem seal, kus kultuuri hinnatakse loodusest eriti palju kõrgemalt,” kirjutab Mary Douglas, autoriteet naturaalsete sümbolite alal.[1] Häbi „madalate” kehaosade ja nendega seotud huvide pärast tekitab ja kinnistab hierarhilist, kahestunud ning võitluslikku enesepilti: Ise „kõrgemad ja väärikamad” osad peavad lõppematut koloniaalsõda „madalamate ja vääritutega”. Inimesed, kes vaatavad ülalt alla iseenda „osadele”, kalduvad suhtuma samamoodi ka teistesse olenditesse ja rühmadesse – ja hierarhilise ilmavaatega ranged inimesed omakorda kalduvad olema kõikjal erotofoobsed, nagu näitavad võrdlevad hoiaku-uuringud.

Seksivaenulik bürokraatia

Mida suurem on bürokraatlike instantside enesekehtestamisvajadus, olgu siis ebakindluse või kõrgete ambitsioonide tõttu, seda rohkem tegelevad nood seksuaalsuse piiramise ja erotofoobia õhutamisega. Seksuaalsed keelud on alati üksjagu suvalised ja heitlikud, neid ei või iial teada. Seda paremini edastavad need sõnumit: „Sind jälgitakse!” See tekitab häbi ja hirmu, muudab ohvri kuulekaks ja voolitavaks – ja leplikuks töö ning elu rõõmutuse suhtes.

Inimesed, kes vaatavad ülalt alla iseenda „osadele”, kalduvad suhtuma samamoodi ka teistesse olenditesse ja rühmadesse.

Häbi on umbne tunne, see tuleb kuidagi välja tuulutada. Lihtsaim viis häbitunnet vaigistada on otsida ülemate või üldsuse heakskiitu, näiteks hakata reegleid täitma eriti rigiidselt või asuda omaalgatuslikult eeldatavaid üleastujaid kimbutama. Tõepoolest, kui ainumõeldav on kujutleda maailma panoraamse vägivallapornona, kus võpsikud ja kangialused kubisevad tiirastest zombidest, siis sellises paanilises reaalsuses ongi kardinaid paotavad salasilmad ühiskonna tugisambad ja pealekaebajad moraalsed superkangelased.

Seksuaalsuse tagakiusamine on alati olnud bürokraatlike struktuuride enesekehtestamise tööriist. Tuhandeid aastaid on kirikud ja riigid püüdnud tõendada oma müstilist üleolekut „räpasest ja lihalikust” massist sugulise „puhtusega” ja nii on rahvas harjunud eeldama kõrgemalseisjailt enam-vähem aseksuaalsust. Mida kõrgem positsioon, seda preesterlikumalt-aristokraatsemalt tuleb käituda, seda suurem kontroll ja enesekontroll. Sellistesse kohtadesse sobivad ja kipuvad rigiidsed isiksused. Kesk puiseid inimesi muutuvad nad veelgi puisemaks, hakkavad ka lihtinimestele oma arusaamu peale sundima ning kutsuvad kivi ja tõrvikut haarama. Sõnum on selge: ole olupoliitiliselt seksivaenulik või kao põranda alla.

Seksiskandaalid on tavalised just võimuorganites ja usulistes organisatsioonides, korporatiivses ja akadeemilises maailmas. See on seletatav sellega, et need paindumatud keskkonnad nõuavad seal olijatelt suurt tahtejõudu ja väga abstraktset vaimset pingutust. Need soodustavad ületöötamist, kroonilisi lihaspingeid ja ängi, pakkudes väga vähe võimalusi spontaansuseks, meeleliseks mõnuks ja lõõgastumiseks. Inimesed säärastes keskkondades on keskendunud eesmärgile, olgu selleks siis armukadeda jumala poolehoid või mõni maine projekt. Seal valitsevad ratsionaalsuskultus ja vasak ajupoolkera – seksuaalsust vahendab aga parem ajupoolkera. Intiimne ookeanilise ühtsuse kogemus tundub kontrollifriigile ohtlik ja ähvardav. Distsiplineeritud ja siivsa inimese musternäide on Adolf Hitler, kel igas lauses sõna „tahe”, aga suhe veetleva Eva Brauniga puht kodumajanduslik ning poliitika fanaatiliselt seksivaenulik. Lõppude lõpuks ongi tehnoühiskonna eesmärk loodust kontrollida ja teadus ongi looduse allutamise masin, nagu pani asjad paika juba Francis Bacon.

Kui ainumõeldav on kujutleda maailma panoraamse vägivallapornona, kus võpsikud ja kangialused kubisevad tiirastest zombidest, siis sellises paanilises reaalsuses ongi kardinaid paotavad salasilmad ühiskonna tugisambad.

Suguline uuskasinus

Kui iharaim elukas maamunal üritab oma liigiomast lihalusti alla suruda, hakkab sündima veidraid asju. USAs ületab ameti poolest jumalakartlike ja sugukarskete katoliku preestrite suremus AIDSi muud elanikkonda vähemalt neljakordselt. Vägivallauurija Sibylle Artz kirjeldab, kuidas iseenda seksuaalsusega sõjajalal koolitüdrukud jahivad, kiusavad ja peksavad oma suguliselt aktiivseid kooliõdesid kui „rõvedaid lirvasid”[2]. Puised tippspetsialistid oma hierarhilistes organisatsioonides on allasurutud nagu meeleheitel teismelised kalgis (kloostri)koolikeskkonnas: kuud või aastad „vooruslikku” intellektuaalset pingutust ja enesepiiranguid, kuni ühel hetkel nad murduvad ja juhtub midagi kavatsematut, saamatut ja lolli. Isegi kui ei juhtu, on õhkkond tiine kahtlustustest ja kuulujuttudest, ennetavatest meetmetest, (enese)tsensuurist ja järelevalvest. Sobib hästi pihi, enesekriitika ja seltsimehelike kohtute traditsiooniga, mis, läbinud kirikliku ja stalinistlik-maoistliku tuleproovi, on kõikvõimalike arenguvestluste, akrediteerimiste, auditeerimiste, evalveerimiste, sise-, välis-, vahe- ja enesehindamiste kujul leidnud kodu uusliberaalses ülikoolis.

Hingetohtrite tunnistustest paistab, et „õhtumaade allakäiku” ei iseloomusta kaugeltki mitte ohjeldamatu seksuaalne hedonism, vaid just suguline uuskasinus – suhte loomisest turvalisem ja hõlpsam on midagi osta või siis inimesed ei leia „selleks” lihtsalt aega. Tõsi, meedia kubiseb seksi ümber käivatest juttudest, aga just nimelt ümbernurgajuttudest ja vihjetest, sedagi valdavalt hoiatava alatooniga – aval iharus, siiras mõnu, anastamata armastus on süvenev tabu. Vaidlus ei käi enam isegi mitte selle üle, kes kellega käia tohib, vaid kes kellest mida, kuidas ja millal mõelda võib. Uuspuritaanne inkvisitsioon ei tegele füüsiliste kuritegudega, vaid keskendub ennetustööle ning mõtteroimadele, ennekõike jällegi eliidi keskel. Soovimatu või saamatu lähenemiskatse, mis prolede seas lõppeks viisaka äraütlemise või kõrvakiiluga, viib valitseva klassi esindaja Tõe või Sallivuse Ministeeriumi kontrollitud valgustusega keldritesse.

Mida kõrgem positsioon, seda preesterlikumalt-aristokraatsemalt tuleb käituda, seda suurem kontroll ja enesekontroll.

Milleks see kõik vajalik on? Kellele kasulik?

Foobilises kultuuris lõikab poliitilist profiiti alati see, kes foobia objekti ründab. Saab nime lehte. Saab näidata end printsipiaalse ja tugevana. Saab moraalse alibi võimalike rünnakute puhuks tema enda „nõrkuste” vastu. Saab ajada oma huvi, olgu selleks siis kellegi kõrvaldamine, raha, isiklik või ideoloogiline kättemaks või lihtsalt ärapanemine. Loomulikult on raske sotti saada, kuivõrd täidab uuspuritanism lihtsalt ametliku religiooni taandumisel tekkinud vaimset tühikut, aga ilmselgelt on erotofoobne õhkkond kasulik paljudele, et mitte öelda – see on meie küberteokraatliku[3] ühiskonna alustala, millest kõneles teiste sõnadega juba Max Weber oma „Protestantlikus eetikas ja kapitalismi vaimus”.

Erootiline elurikkus

Õnnelikud inimesed elavad vaikset õnnelikku elu. Üksildased inimesed teevad karjääri, toodavad ja tarbivad. Seepärast tuleb hüved, mis on vaid tänu eest käeulatuses ja väikese ökoloogilise jalajäljega, isoleerida, häbimärgistada, haiguseks kuulutada, reguleerida või muul moel koloniseerida ning siis priske vaheltkasuga tagasi müüa. Selleks et püsiks igavene puudus, rahulolematus ja vasaku ajupoolkera hirmuvalitsus, et vohaks energiamahukas industriaalkompleks. Inimesed ei viitsiks ju hierarhilistes asutustes tagumikku laiaks istuda, ei ostaks keemilist õnne, kõrgtehnoloogilisi seksisurrogaate, jaburohtraid teraapiaid, lustireise, elamusteenuseid, ei lepiks moraalipolitsei ja -bürokraatia üha laieneva tööhõivega, kui nad poleks nii üksildased, rahuldamatud, hirmul ja katki. Kui nad näeksid alternatiive. See aga oleks akadeemilis-meditsiinilis-militaartööstuskompleksile surmavalt ohtlik. Ja nii on kogu poliitiline spekter salameeli samal meelel, et seks on klassivõitluse vorm ja ihasid peab inseneerima, ainult tööjaotust konkreetsetel rindelõikudel valvatakse kiivalt.

Meedia kubiseb seksi ümber käivatest juttudest, aga just nimelt ümbernurgajuttudest ja vihjetest, sedagi valdavalt hoiatava alatooniga – aval iharus, siiras mõnu, anastamata armastus on süvenev tabu.

Viimastel aastakümnetel on põlisrahvaste õpetlased ja aktivistid hakanud üha söakamalt kõnelema, et erootilise elurikkuseta pole mõeldav kestlik suhe maaga. Et seksuaalse suveräänsuseta ei saa olla omakultuurset vaimsust, loovust, kogukonda, poliitikat, majandust. Et vabastatud, dekoloniseeritud armastus tähendab võimalust suhteid ette kujutada ja kujundada ka kuidagi teisiti kui seksuaalšovinistlik radikaalne monopol[4] ette kirjutab: poiss ja tüdruk kohtuvad seisuse- ja eakohases olukorras, esitlevad teineteist vanematele, töötavad korralikul töökohal (eelistatult teadmusmajanduses), teevad paar korralikku last, panevad nad korralikku kooli ning elavad korralikult elu lõpuni.

Võiks öelda, et põlisrahvaste anastamata armastus on kväärivõitu, aga enamasti on see näiteks põllu- ja jahimajanduslike kaalutluste ja kombestikuga nii läbi põimunud, et säärased europrovintsiaalsed ebaajaloolised ebaüldmõisted on rohkem või vähem kohatud. Näiteks siuu päritolu akadeemiline õpetlane Kim TallBear peab tähenduslikke iharussuhteid mitmete meestega oma põlisidentiteedi mõnusaks pärisosaks.[5] Mõne põlismaalase ellu kuuluvad eriomased aastaajast või elujärgust tulenevad suhted, mõned harrastavad rituaalseid homo- või mitmikvahekordi. Anastamata maailma mahub palju erinevaid armastusi.

[1] Douglas, M. 2003. Natural Symbols: Explorations In Cosmology.

[2] Artz, S. 1998. Sex, Power And The Violent School Girl.

[3] „Küberteokraatia” mõiste olen laenanud Mary Harringtonilt. Lühidalt mõtleb Harrington selle all n-ö postbioloogilist ideoloogiat ja praktikat, mis vihkab kõige kurja allikana keha, „hinge vanglat”, mida saab ja tuleb piiramatult ümber inseneerida. Harrington asetab selle vastu uhkusega „reaktsioonilise feminismi” mõiste, seistes individuaalse ja soolise erinevuse ning tööjaotuse eest. Vt Harrington, M. 2023. Feminism Against Progress.

[4] Kui näiteks turul on saada ainult üht marki limonaadi, on tegemist monopoliga. Kui aga janu loomulikul viisil kustutada ei saa, näiteks allikast või kraanist, nii et ainus võimalus on osta pudelivett, on tegemist radikaalse monopoliga. Mõiste pärineb Ivan Illichilt (1926–2002), keda mäletatakse ennekõike misjonivastase misjonäri ning argielu koloniseerivate institutsioonide ja kõikelaostava energiakasutuse kriitikuna.

[5] Kim TallBear peab armastuse dekoloniseerimisele pühendatud blogi – sümboolselt ei kaunista selle avalehte mitte mõttesügav pea, vaid ahvatlevad naisejalad.

Priit-Kalev Parts on pärandehitaja, väiketalunik, külakirjastaja. Tõlkinud käredama otsa tsivilisatsioonikriitikat (Pentti Linkola, Jem Bendell jt), avaldanud tekste keskkonnateemadel, lihttehnoloogiast, käsitööst ja käsitöölistest.