Tõnis Vilu „Vana hing” on tulvil siirdeid, kus rida teisest kohast murdes tekiks sisule hoopis uutmoodi tähendus.

Tõnis Vilu „Vana hing. Luuletused 2021–2023”
Toimetanud Liisi Rünkla, kujundanud Maris Kaskmann
Häämaa, 2023
73 lk

Kuulsin tänavu aprillis toimunud Eesti Kirjanduse Seltsi kirjanduse ülevaatekoosolekul Elisa-Johanna Liiva luuleaasta ülevaatest lauset, et Tõnis Vilu on autor, kelle uut luulekogu alati oodatakse. Sama mainib Sirbis Vilu viimast raamatut arvustanud Lilli Luuk. Vilu on tõepoolest autor, kelle iga luulekogu toob luulemaastikule värskust, ja tegemist on ka luuletajaga, kelle loomingul olen alati silma peal hoidnud. Varem olen küll uurinud vaimse tervise temaatikat tema tekstides, kuid „Vana hinge” lugedes hakkasid resoneerima hoopiski muud (aktuaalsed) teemad. „Vana hing” ilmus 2023. aastal ja kaante vahel on luuletused aastatest 2021–2023. Tõnis Vilu teostest kumab alati läbi mingit sorti melanhooliat, uusim kogu ei ole siin erand. Samas on selles palju enamat kui ainult kurbus. „Vana hinge” lugedes tekkis mul enim seoseid autori 2020. aasta koguga „Tundekasvatus”, seega toongi aeg-ajalt paralleele just nende kahe kogu vahel.

Kes üldse on vana hing?

Kuid esmalt, kes üldse on vana hing? Vana hingega inimene on üldiselt oma ea kohta küpsem, täiskasvanulikum, mistap võib n-ö vanadel hingedel lapsepõlv selle kõige siiramas mõttes justkui vahele jääda. Siinses luulekogus on vana hing sellel inimesel, kes on juba lapsepõlves käitunud täiskasvanulikumalt, pole justkui sobitunud seltskondadesse. Ka kõige tähenduslikumad hetked olid juba lapsepõlves: „olla vana hing on oodata enda südamikku – – kõige / olulisemad vestlused olid ära juba kolmeaastaselt” (lk 35). Vana hinge kirjeldamiseks on luuletuses kasutatud ka võrdlusi „nagu kroonlehed õie südame ümber” ning „nagu vaikus võõrasse esikusse lipsanud lapse / ümber” (lk 35).

„Vana hing” on tulvil siirdeid, kus rida teisest kohast murdes tekiks sisule hoopis uutmoodi tähendus, sobivates kohtades pauside tegemine jääb nii iga lugeja enda tööks.

Vilu teostele on iseloomulik vormiga katsetamine, eriti jäi see silma „Libaveres”, kus keelega mängiti silmatorkavalt. „Vana hing” on vormilt sarnane Vilu eelmise, Loomingu Raamatukogus avaldatud koguga „Kõik linnud valgusele”: read on pikad ja voolavad, suurtähti kasutatud pole, kirjavahemärkidest leidub „Vanas hinges” ehk ainult mõttekriipse („Kõik linnud valgusele” on täiesti kirjavahemärgitu). Viimane luulekogu on tulvil siirdeid, kus rida teisest kohast murdes tekiks sisule hoopis uutmoodi tähendus, sobivates kohtades pauside tegemine jääb nii iga lugeja enda tööks. Seetõttu vajavad luuletused aja võtmist, mitmeid kordi lugemist.

Kurbus ja sellega kaasnev üksildus on Tõnis Vilu raamatutes läbivad teemad. Üksiolek on midagi konfliktset – seda justkui tahetakse, kuid samas ka mitte alati, eriti tuleb see välja näiteks pidudel käies. Luuletuses „peol” (lk 8) suhtleb lüüriline mina ühe võilillega: „– – ütled mulle ah mine koju mine tagasi koju ja loe / oma raamatuid ja kuula oma muusikat you can’t / play with the cool kids never ever – – väga mõistlik / ehkki morbiidne nägu on sel võilillel ikka maadligi / kipun leidma – – sõpru allilma lilli”. Seda lugedes tekkis mul kohe seos ühe „Tundekasvatuse” luuletusega, kus peol üritatakse inimestest hoiduda: „Peole tulles alustan nurkadest, nagu lahendaksin / puslet. Aga ikka leiab keegi mu üles.”[1] Üksildusega haakuvalt kerkib esile ka küsimus, kas ollakse armastust väärt. „Vanas hinges” küsitakse otse: „miks sa mind ikka veel armastad olen raske su peal nagu / sügise madalad pilved linna kohal” (lk 44).

Vilu üksiolek on midagi konfliktset – seda justkui tahetakse, kuid samas ka mitte alati, eriti tuleb see välja pidudel käies.

Sõda ja poliitika

Luulekogus kajastub lisaks juba kirjeldatule mitmeid aktuaalseid teemasid: sõjad, kliimasoojenemine, poliitiline olukord. Poliitilisi luuletusi võis näha juba kogus „Tundekasvatus”, nt kritiseeris autor seal ühe erakonna poliitikuid: „Indiviidi positsioon ühiskonnas on katki, aga / oleks siis teada, mis on positsioon ja mis / täpsemalt on katki. // Üks positsioneering on selge: isa-poeg Helmed / on munnid.”[2] „Vanas hinges” võib aga tajuda poliitiliselt teatavat rahunemist, nagu on ka kirjas luuletuses „demokraatia pidupäev” (lk 64): „see kõik on juba läbi käinud viha ja jõuetus olen / karjunud ja munniks hüüdnud mehi”. Luulekogusse on jõudnud Ukrainas toimuva sõjaga seonduv, mitmed pildid (lk 16, 39, 42) on sõjakoledustest ning sõjaolukorda puudutav äng ja jõuetus kumab ka tekstidest, see saab lüürilise mina igapäevaelu osaks: „kevadine rahe nagu väiksed valged kuulid” (lk 42), „purunenud lävepakk on nagu keskelt lahti rebitud leib” (lk 16). Kui luuletustes ka pole otseselt sõjale viidatud, siis pildid tekstide all tekitavad paratamatult seose praeguse sõjaga. Ärevuse kõrval leidub aga ka teatavat rahu, et on võimalik elada otsesest sõjast eemal: „– – ka / järgmine prantsusmaa president ütleb midagi julma / ja rumalat ning sakslaste raha on ka homme verega / koos meil siin on aga ikka ja jälle mõned tõeliselt / ausad ja head inimesed hea on elada siin ääremaal / – – siinpool surma – –” (lk 15).

Mitte ainult melanhoolia…

Aga on siis üldse midagi head, kui kogu maailm on täis ärevust – sõjad, metsapõlengud, ebaselge poliitiline olukord –, millele lisanduvad isiklikus plaanis lein, vaimse tervise küsimused? Vaimse tervise temaatikat on siin kogus küll vähem kui mõnes eelmises, aga ka „Vanas hinges” kerkivad esile sellised märksõnad nagu ärevus, unetus, paanikahood, depressioon. Sellest kõigest hoolimata võib siit aga leida ka lootuskiiri. Armastus ja sõbrad hoiavad ja annavad jõudu. Armastus nii lüürilise mina isiklikus elus kui ka üldisemalt. Näiteks luuletuses „kui susanna suudles saarat” tegi luulemina õnnelikuks lihtsalt teiste rõõm: „nägin vilksamisi seda suudlust kui peolt ära tulin ja see / oli kõige ilusam asi maailmas nüüd siis tean ma läksin / unistusse nagu lind oma noka vahele” (lk 65). Armastust on oluline ka väljendada: „– – näidata välja / armastust nii mulle tundub on harjutus seda justnimelt / on vaja teha – –” (lk 46). Lk 66 on pildid autorist sõprusringkonnas ja ka sõbrad annavad elujõudu: „– – olen valmis / võitlema heade tartu inimeste eest – –”. Seega, kuigi luulekogus on ülekaalus luuletused raskematel teemadel, jääb lugedes siiski alles lootuskiir ja kõik ei tundugi nii muserdav. Kui ümber on head sõbrad, olulised lähedased inimesed ja elu on siiski täis tähenduslikke hetki, kaalub see kõik muu üles, vähemalt selline mulje siit jääb.

Kui luuletustes ka pole otseselt sõjale viidatud, siis pildid tekstide all tekitavad paratamatult seose praeguse sõjaga.

„Vana hinge” lugedes tuleb tõdeda, et Tõnis Vilu on suutnud mind taas üllatada, seekord mitte küll millegi ülimalt uudse või piire kompava (nagu „Libavere”, „Kink psühholoogile” ja ka „Tundekasvatus”), vaid just üllatavalt rahulikuga. Võtsin selle lugemiseks küllaldaselt aega ja teose teebki eriti huvitavaks see, et iga kord avastan lugedes midagi uut, silma jääb mõni uus detail, mida soosivad voolavad luuleread ja tekstisiseste kirjavahemärkidega seatud pauside puudumine. Just selliste elamuste ja hetkede pärast jään ootama ka Tõnis Vilu järgmist luulekogu.

[1] Vilu, T. 2020. Tundekasvatus. Jaapani surmaluuletused, lk 15.

[2] Samas, lk 13.

Kerstin Vestel on vabakutseline kultuurikorraldaja ja hariduselu edendaja.