Tartu Uues Teatris etenduvad sel nädalal kaks prantsuse-norra etenduskunstniku Corentin JPM Leveni audiovisuaalset kväärilavastust: „+-” (18. ja 19. september) ja „Halva ende linnud” (20. ja 21. september). 

Mõlemad lavastused on tugevalt seotud kvääridentiteedi, -keha, -kogukonna ja -ajaloo mõtestamisega. Lavastuses „+-” jagab autor oma isiklikku lugu HIVi põdemisest ja ühiskonna halvustavast suhtumisest. „Halva ende linnud” tõstatab küsimusi kväär-keha medikaliseerimise kohta, vaadeldes nii meditsiini kui ka popkultuuri mõju identiteedile. 

Sa oled pärit Prantsusmaalt, aga pärast Norra Teatriakadeemia lõpetamist oled elanud ja tegutsenud umbes kümme aastat Oslos. Milline on Norras hetkel vabakutselise etenduskunstniku elu?

Hea küsimus. Ma ütleks, et hetkel on seis keeruline: avaliku rahastuse hulk ei vasta vajadustele. Norra räägib uhkusega oma demokraatlikust kultuurirahastussüsteemist, aga summad ei käi kõrgharitud kunstnike arvuga kaasas, nii et siin tuleb ilmselgelt midagi ümber teha. Vabakutseline on Norras praegu raske olla, sest nii era- kui ka avalikus sektoris käivad kärped ning kunstnikele jagub üha vähem tööotsi ja lepinguid. Kunstnikustaatus on midagi, mida peaksime ümber mõtestama; vabakutselise kunstniku järele ei ole igapäevaselt päris samasugust nõudlust nagu näiteks vabakutselise torumehe järele. 

Su lavastused „+-” ja „Halva ende linnud”, millega Tartusse jõuad, põhinevad isiklikul kogemusel. Said 2017. aastal HIV-positiivse diagnoosi. Kuidas see hetk sind mõjutas? 

Kõige lihtsam vastus oleks, et tule vaatama ja saa teada! Aga eks seda ole jätkuvalt inimestel raske kuulda. Korraga mõistab sind hukka palju sulle kalleid inimesi ja samal ajal stigmatiseerid end ka ise. Ja siis, nagu iga traumeeriva diagnoosiga, algab leinaprotsess – hakkad leidma viise olukorraga toime tulla, seda aktsepteerida. Olin varem HIVist üsna teadlik. Teadsin, et täna leidub selle vastu suurepärast ravi ja et see ei mõjuta eriti igapäevaelu, aga see oli ikkagi traumeeriv. Korraga kukub kõik sulle peale: see meeletu ajalugu, need ohvrid, privileeg elada läänes ja saada parimat ravi… Selle läbitunnetamine on paras töö. 

Kunstnikustaatus on midagi, mida peaksime ümber mõtestama; vabakutselise kunstniku järele ei ole igapäevaselt päris samasugust nõudlust nagu näiteks vabakutselise torumehe järele. 

Mida tähendab HIVi põdemine tänapäeva Norras või Euroopas laiemalt? Kui toetav on Norra ühiskond, sh kväärikogukond?

Ei saa rõhutamata jätta: AINUS lahendus on saada diagnoos ja lasta meditsiinitöötajatel enda eest hoolt kanda. Testi end, testi sõbraga koos, rääkige asjadest, normaliseerige (seksuaal-)terviseteste. Need on enamjaolt tasuta ja vastuse saab kiirelt kätte. Minu teada katavad kõik Euroopa riigid HIVi ravikulud. Kui me tahame HIVi ja selle tõsised järelmõjud kõrvaldada, peame kindlustama, et rahvastikku testitakse tihti ja et nad saavad õiget ravi. 

Norras on meil meeletu privileeg, sest tervishoiusüsteem katab kulukad raviprotseduurid, mis ei peaks tegelikult nii kallid olema, aga rikastel laboritel on täiesti vägivaldsed patendid, mida nad biofarmatseutiliste õigustega välja vabandavad – see on omaette teema. Poliitilis-sanitaarse perspektiivi kõrval on ka kogukonnaaspekt. Ma võlgnen kogu oma elu kväärkogukonnale. Emantsipeerusin noorena Bretagne’i regiooni keerulisest külaelust ja leidsin inimesed, kes on selle kogukonna süda. Kogukonna, kes on tulnud läbi AIDSi kriisist, kes räägib seksuaalsusest avatumalt ning kes tähistab elu ja armastust selle igal kujul. 

Eestis tundub, et paljudest terviseteemadest, iseäranis sugulisel teel levivatest haigustest rääkimine on tabu. Kuidas saavutada endas avalus ja seda süsteemseks kasvatada, et sünniks vajalik ühiskondlik muutus? 

Keeruline vastata. Ma arvan, et see ongi põhjus, miks me tahtsime neil teemadel rääkida: et luua platvorm, kus saame jagada infot ja luua dialoogi. Üldiselt on seksuaaltervis intiimne teema ning äratab meie kehades ja meeltes midagi niivõrd primitiivset, et see pandi tuhandeteks aastateks moraalikammitsatesse. Seks on hea, aga tabu, nii et kõik sellega seotud probleemid on samuti tabu. Aga me peame aktiivselt selle kallal töötama, tervise ja seksuaalsuse teemal infot jagama ja sellest rääkimist normaliseerima. See võiks vast alata juba korraliku ja kaasava seksuaalharidusega; lisaks võiks lapsevanematel olla mõni turvaline koht, kus õppida, kuidas oma lastega seksuaalsusest rääkida. Seda muutust peavad looma noored – ma loodan, et nad hindavad vaba ja liberaalset sõna rohkem kui arhailistesse süsteemidesse naasmist ning sotsiaalmeedias tradwife’ide ja teiste testosteroonisõltlaste idoliseerimist. Me võitlesime kaua, et elada maailmas, kus neid vestlusi saab lõpuks pidada, aga turvalise ja teadliku, nõusoleku- ja hoolepõhise ühiskonna utoopiani on veel pikk maa minna. 

Muutust peavad looma noored – ma loodan, et nad hindavad vaba ja liberaalset sõna rohkem kui arhailistesse süsteemidesse naasmist ning sotsiaalmeedias tradwife’ide ja teiste testosteroonisõltlaste idoliseerimist.

Milline on olnud publiku ja avalikkuse reaktsioon nende tundlike teemade avamisele sinu lavastustes? 

Need kaks lavastust on väga hoolivad ja ausad; nende visuaalid ja füüsilisus on alandlikud, poeetilised, grotesksed ja unenäolised. Mulle meeldib loota, et iga publikuliige saab hiljem endamisi mõtestada teemasid nagu tervis, hool ja aktsepteerimine. Mõtlen tihti vähipatsientidele, kes teevad haigena samuti leinaprotsessi läbi. Üldiselt usun, et lein on hea, lein on toimetulekumeetod, lein saab olla rõõmus ja konstruktiivne. Nii et tavaliselt kohtume etenduste järel kaastundliku ja kaasaelava, võibolla isegi inspireeritud publikuga. 

Jagad lavastustes oma kogemust kväärikogukonnas. Kuidas saada saali ka kogukonnaväline publik, kel võib olla eelarvamus, et lavastuste teemad neid ei puuduta või kõneta? On see sinu jaoks oluline?

Jah ja ei. Tahaks loota, et publik, kes juba teatrisse tuleb, on neile teemadele avatud, olgu neil kvääriperspektiiv või mitte. Ma pooldan täielikult kaasamist ja avatud vestlusi, aga ma tahan kasutada mulle antud ruumi ka selleks, et diskursus jõuaks kaugemale vähemavatud meelte eest hoolitsemisest. Kui keskendume liialt kõigi kaasamisele, võib meie jutt jääda banaalseks ning mõningaid teemasid ei saagi kunagi lähemalt käsitleda või isegi mainida. Kaks aastat tagasi rünnati norra kväärikogukonda – sel ööl suri kaks inimest ja sajad teised said trauma, peites end kuulide eest või oodates kõnet kallilt inimeselt, kes sealkandis viibis. See tuletab meelde, et me ei saa ekstremistlike ega poolikute diskursustega mängida. Me oleme olemas, meid on vaja kuulda, me vajame ruume, kus arutleda, analüüsida ja tähistada. „We’re here, we’re Queer. Get used to it” – klišee, aga sellega on kõik öeldud. 

Me võitlesime kaua, et elada maailmas, kus neid vestlusi saab lõpuks pidada, aga turvalise ja teadliku, nõusoleku- ja hoolepõhise ühiskonna utoopiani on veel pikk maa minna. 

Sinu lavastusi on kirjeldatud „audiovisuaalsete kväärilavastustena”. Kas sa võiksid rääkida natuke oma loomepõhimõtetest?

Lavastuste puhul on alati keeruline selgeid ja dogmaatilisi definitsioone luua. Võibolla ütlebki „audiovisuaalne kväärilavastus” sõna-sõnalt kõik ära, mille eest seisan. Lõime oma trupi koos Ann Mirjam Vaiklaga – meil on mõlemal stsenograafiadiplom, mis on täielikult meie audiovisuaalsete katsetuste võti. Iga projekt algab materjalide ja visuaalide avastamisega. Protsessi käigus tuleb kiirelt esile materiaalsus ning võtsime julguse jääda ühe materjali juurde, mis võib olla nii krohv kui ka vaha, nagu etendustel näete. Kui oleme selle materiaalsuse visuaalidesse tõlkinud ja selle eri võimalustega mänginud, liituvad ruttu helikujundaja ja koreograaf, kes tööle elu annavad ja selle materjali ümber kauni roosa kväärivõrgu koovad. Me ise kutsume kõiki neid etappe dramaturgiaks; meil on kuskil 10-15 erinevat dramaturgiavahendit, mida kasutame nagu lõngakerasid, et luua ühetunnine elamus. 

Oled laval etendajana üksi, kuid sind toetavad ka muusika, valgus ja lavakujundus. Kas tutvustaksid oma lavastuste truppe?

Ma pole seal laval kaugeltki mitte üksi. Niivõrd autobiograafiliste teemadega töötamine on suur väljakutse, aga sellegipoolest otsime me kõik – sealhulgas kõik need geniaalsed inimesed, kes nende õrnade lavastustega töötavad – võimalusi end turundada ja oma loomingut jagada. Kõik lavastused nõuavad vähemalt viieliikmelist truppi. Iga element on nii keerukas ja teistest nii sõltuv, et me ei saaks etendusi anda, kui me kõik poleks saalis. Meie loomeprotsessi alguses kohtuvad füüsilisus ja stsenograafia, mis kohtuvad omakorda helikujundusega. Ann Mirjam Vaikla, trupi kaasasutaja, on ainulaadne stsenograaf minimalistliku ja skulpturaalse käega. Ulf Nilseng, koreograaf ja Norra kväärikoon, on oma loominguga defineerinud norra kvääriskeenet juba üle 30 aasta ja eri viisidel. Õpin Ulfilt kogu aeg ja kõike; tema mõtted, meie kogukonna absurdsuse tähistamine ja selles ilu nägemine on asendamatud. Lisaks on meil kaks helikujundajat. Esiteks lavastuse „+-” helikujundaja Marianna Sangita A. Røe, löökpillimängija ja laulja, kel on suurepärane heliloomeanne, aga ka väga spetsiifiline hoolikus. Teiseks Kim Reenskaug, „Halva ende lindude” helikujundaja. Kim on meie trupi ime, sest kohtusime muidu üsna mittetähelepanuväärsel open call’il. Kim on võrratu muusikanohik, kes oskab töö käigus luua, vormides iga mõtte ja sõna dramaturgia ja emotsiooniga lainepikkuseks. 

Kuhu edasi? Mille kallal hetkel töötad?

2025. aasta juunis esietendub meil Oslos uus lavastus „Diwriziennet” ehk „Kadunud genealoogiad”. Loodetavasti saame sellega Eestis ka käia! „Halva ende lindudega” lähme 2026. aasta jaanuaris New Yorki. Meil on alati ülim heameel oma loominguga uutes kohtades käia ja kogukondadega tutvuda. Aga praegu keskendume juba järgmisele lavastusele! See on pikk ja vaevaline aastapikkune protsess! 

Johanna Rannik on teatriteaduse magistrant ja kultuurikriitik. 

Rohkem infot etenduste kohta leiad Tartu Uue Teatri kodulehelt.