Peter Sragher, üks veebruaris Rumeenias ilmuva tänapäeva eesti luule antoloogia toimetajatest ning Hullunud Tartu festivali värvikamatest väliskülalistest, kirjutab ja tõlgib mitmes keeles, kuid on luuletajana sellele vaatamata peamiselt vaikuseusku.

Sinu esimene luulekogu „Miks andsid mulle vihkamissuudluse” ilmus 2005. aastal. Kas mäletad, millal hakkasid luuletama?

olin vetsus, mida mu vend thomas nimetas trooniks, nagu oleks tolles istmes midagi kuninglikku, mõjukat, palusin kiiruga kirjutusmaterjali ja sain joonistusvihikulehe, õigupoolest kartongitüki, millele talletasin mõtted, mis mulle enam pähe ega hinge ei mahtunud, sestap on luuletuse pealkiri joonistusvihiku tippudel. rumeenia keele õpetajale nicolae saftule, intelligentsele inimesele – ta andis 1967. aastast alates välja kooli ajakirja secolul XX, mille rumeenia-, saksa- ja ingliskeelsete kirjutiste autoriteks olid õpilased ja illustraatoreiks andekad kunstiõpilased –, meeldis see nii väga, et ta otsustas avaldada luuletuse gümnaasiumiklasside osas; kõrval oli ühe gümnaasiumiõpilase joonistus, mille oli inspireerinud minu luuletus. ut pictura poesis.

Sa oled kirjutanud palju luulest ja luuletajast, keelest, vaikusest, sõnadest. Oma esimeses luulekogus ütled, et luule on vaikimine. Ühe kogu pealkiri on „Kuula vaikuse juttu” ning proloogis ütled järgmist: „language doesn’t exist. words don’t exist; they are only a cluster of sounds that travel through space, reaching the ears, producing noise, and disturbing silence” („keelt pole olemas. sõnu pole olemas; need on vaid helikobarad, mis liiguvad ruumis, jõuavad kõrvusse, tekitavad müra ja häirivad vaikust”) Luule, sõnade, vaikuse ja vaikimise suhted on sulle olulised. Miks?

ma arvan, et minu jaoks sai ajapikku väga tähtsaks kõne, mille pidas suur luuletaja paul celan büchneri auhinda vastu võttes ja mille ta lõpetas sõnadega luule on vaikimine. celan ei tahtnud öelda, et luule peaks olema sõnatu: luule peaks olema meditatsioon või kutse meditatsioonile; tähtsad on sõnad, mis kutsuvad meditatsiooni vaikusse. luule pole lõpp-punkt, nii nagu pole lõpp ka teatritükk või maal, mitte miski, mis loob ilu. need panevad vaid alguse sellele, mis on kunstiloomes kõige tähtsam: virgutada inimest sügavamalt tundma, kaugemale mõtlema. kunstiteos inspireerib.

Sa oled kirjutanud luulet ja esseid mitmes keeles. Millistes võõrkeeltes oled kirjutanud?

olen mitme keele keskel kasvanud. bukaresti saksa lütseumis õpiti süvendatult saksa keelt, aga ka rumeenia keelt ning II klassist alates inglise keelt, hiljem ladina ja prantsuse keelt. olen maast madalast polüglott. hakkasin saksa keeles rohkem kirjutama, eriti pärast 1989. aasta revolutsiooni, kuna sain austrias mitu stipendiumi. mind rikastas elav, mitte raamatukeel, millega puutusin kokku koolis ja ülikoolis, kus õppisin saksa ja inglise keelt. ainult kohapeal räägitav kõnekeel annab aimu keele tõelisest rikkusest. samal ajal hakkasin kirjutama ka inglise keeles, iseäranis pärast suure esineja anne waldmani õpituba viinis. hispaania keelt tahtsin õppida juba ülikoolis, aga ei õnnestunud, sest õppisin juba liiga palju keeli. kuna mind on kutsutud hiljem mitmele ladina-ameerika luulefestivalile, läks mul korda veidi seda ilusat keelt omandada ja ma olen ka mõne hispaaniakeelse luuletuse kirjutanud.

Sa oled saksa keelest ka palju tõlkinud, eriti austria autoreid. Mis seob sind Austriaga?

olen tõlkinud rumeenia keelde viie tänapäeva austria luuletaja teoseid ning andnud välja ka antoloogia, milles on esindatud seitse praegusaja austria luuletajat. kuus kakskeelset raamatut ja üks kolmekeelne, ilmusid üheksakümnendatel aastatel. austria saatkonna ja seejärel bukaresti austria kultuurifoorumi abiga olen toonud viimase kahekümne aasta jooksul maale luuletajaid ja isegi kunstnikke, korraldanud austerlaste arhitektuuri- ja fotonäitusi. olen õppinud tundma paljusid luuletajaid, nii neid, kes kirjutavad riimilist luulet, kui ka neid, kes kirjutavad viini murdes – vahva traditsioon –, nii prõmmiluuletajaid ja luuleesitajaist poeete kui ka mässulisi luuletajaid, kes kirjutasid vaid paberilipikutele ning kleepisid neid majaseintele või kinnitasid nööriga postide vahele ja said trahvi, kuni kultuuriministeerium tunnistas, et tegu on kunstivormiga, luuletajaid, kes laulavad oma luulet, inglise, türgi, araabia, liibanoni, venezuela, colombia, egiptuse jt luuletajaid, kes elavad viinis, helipoeete jne. möödunud suvel kuulasin ühel luulefestivalil hiina luuletajat, avasin visuaalse poeesia näituse. möödunud kuul oli mul performance luuletaja wolfgang ratziga, kes laulis oma luulet saksa ja hispaania keeles ning saatis end kitarril, ja mina lugesin rumeenia, inglise, saksa ja hispaania keeles. mis seob mind austriaga? saksa keel ja isapoolne vaarema, kes sündis 1863. aastal ühes viini-lähedases külas, mis on 1903. aastast alates viini osa. mul on viinlase juured ja ma võin käsi südamel öelda, et tunnen end viinlasena.

Tihti öeldakse, et luule on tõlkimatu. Mida sina arvad? Kuidas lahendad tõlkeprobleeme?

mõnikord on tunne, nagu jookseksid peaga vastu seina. eriti tihti juhtub seda riimilise luule tõlkimisel. kuidas leida vasteid? võtad teksti ja venitad seda nagu kummi, et välja tuleks ideaalne lõppriim?!? või saab sinust selline tõlkija nagu mõned meie luuletajad, kes murravad kergemeelselt truudust tõlgitavale tekstile ja selle vaimule ning saavad maha versiooniga, millel pole originaali autoriga midagi ühist? või tõlgid mõtet ja vaimu ning loobud riimist? sellised dilemmad kerkivad tõlkija ette, kes tahab algupärast teksti oma emakeeles võimalikult hästi edasi anda. oleks siiski ekslik öelda, et raskusi tekitavad vaid need poeedid, kes kirjutavad riimilist luulet. on krüptilisi, käsitamatuid luuletajaid, kelle mõtet on raske tabada. tõlkisin austria luuletaja christian loidli (1957–2001) luulekogu. ühest luuletusest ei saanud ma eriti hästi aru. loidl tunnistas, et kirjutas teksti marihuaana mõju all. nii et ta ei teadnud enam ise ka täpselt, miks üht või teist kirja pani. ta lubas mul selle luuletuse vabamalt tõlkida.

Millised on sinu sidemed Eesti ja eesti luulega? Millal sa eesti luule avastasid?

2007. aastal tutvusin ühel rumeenia festivalil triin soometsaga, 2009. aastal berliini luulefestivalil jaan maliniga. 2010. aastal jaaniga vesteldes tuli mulle mõte anda rumeenias välja tänapäeva eesti luule antoloogia. idee teokstegemiseni ei kulunud kaua aega ja 2011. aastal algatasin projekti bukaresti kirjastusega tracus arte. antoloogia koostajad on jaan malin ja triin soomets. mart velsker tartu ülikoolist kirjutas eessõna. antoloogia hõlmab 16 elavat eesti luuletajat. kahjuks on vahepeal surnud andres ehin ja mari vallisoo, aga me otsustasime nad antoloogiasse sisse jätta, sest alustasime koos nendega ja nad on antoloogia osa.

seisin vastu mõttele teha baltimaade luule antoloogia, kuna see on eeskätt poliitiline mõiste, millel pole eesti keele- ja luuletegelikkusega mingit pistmist. mulle tegi rõõmu igakülgne toetus eesti kultuuriministeeriumilt ja eesti kultuurkapitalilt, kus saadi aru ettevõtmise tõsidusest ja tähtsusest. raamat ilmub selles kuus. esitluse korraldame suvel bukarestis ja veel ühes rumeenia linnas, kutsutud on neli autorit ja tõlkija. mul on hea meel, et sain tõlke viimistlemises osaleda. see pani mu rumeenia keele taju proovile. enda meelest valdan rumeenia keelt… ha-haa.

Sa tegeled ka fotograafiaga. Milline roll on fotograafial sinu loomingus?

mu ameerika ühendriikides elava vennatütre zoe foto oli ühe mu luuletuse inspiratsiooniks. vaat mida tähendab innustav ja ilus foto. see erutab. kirjutasin luuletuse inglise keeles, kuna selline oli tol päeval mu feeling. 2002.–2003. aastal austrias prateri pargis tehtud mustvalgetest fotodest korraldasin näituse elav puu, murtud puu, surnud puu; kuna soe, ilus, arukas puit pakkus mulle huvi, kirjutasin ka meditatsioone puidu teemal, ent kõik pildistati ja pandi üles ning helindati 2007. ja 2008. aastal ühel multimeediaüritusel. kunstnik on kunstnik kõiges, mida ta teeb. selles, kuidas ta tänaval kõnnib, kuidas räägib, kuidas riietub. inimene ei näe kõike, sest ta lõikab tegelikkusest ära osa, mis äratab temas ilutunde. pildistamine tähendab, et valid tegelikkusest värvi ja soojuse hetke, mis on sulle ilmutuslik. tegelikkus on ilusam kui kunstniku looming. olgu sul vaid silmi seda näha. sellest piisab. isegi kui sa seda filmile ei talleta, võib pilt su elu muuta.