Marxi nime suhu võtmise eest lajatatakse Eestis valusalt. Lajatavad inimesed, kelle jaoks marksism tähendab loomavaguneid ja koonduslaagreid. Nii ei saagi kritiseerida kapitalistliku süsteemi pimekohti, millele Marx osutas. Ometi on tema kriitika relevantne ka tänapäeval.

Karl Marxi peetakse kapitalismi suurimaks kriitikuks. Pole kahtlustki, et alles arenevas kapitalistlikus ühiskonnas kirja pandud ideed on mõjutanud maailma hilisemat ajalugu mõõtmatult ning seepärast on Marxi peetud viimaste sajandite olulisimaks mõtlejaks. Pärast külma sõja lõppu on maailma saatnud neoliberalismi võidukäik, mis on võimendanud Marxi ideede vääriti tõlgendamist.

Marx ei soovinud pöörduda tagasi ürgaega (tema järgi „ürgkommunismi”), vaid (1) analüüsis tootmissuhteid kapitalistlikus majandussüsteemis ning koostas selle põhjal kriitika; (2) lõi koos Friedrich Engelsiga uue arusaamise inimühiskonna arengust, mille aluseks võttis ajaloo, sotsioloogilised vaatlused ning eelmainitud kapitalistliku majanduse analüüsi. Sellest kasvas välja ajalooline materialism kui vahend ühiskonna ajaloo mõtestamiseks, muutuste selgitamiseks ning uute arengute kirjeldamiseks.

Marksismi kiirkursus

Ajalooline materialism selgitab ajaloolisi ja sotsiaalseid muutusi. Selleks vaadeldi ühiskonna majanduslikke tingimusi ja kehtivaid tootmissuhteid ehk kellele kuuluvad tootmisvahendid. Ajaloolise materialismi kohaselt tulenevad suurimad konfliktid, muutused ja arengud just tootmissuhetes peituvatest pingetest, mida Marx nimetas „klassivõitluseks”. Selle all ei pidanud ta silmas reaalset füüsilisel vägivallal põhinevat võitlust, vaid pidevalt toimuvat klasside majanduslikku vastandumist.

Sotsialism ei ole abstraktne ideede kogum, mille alla kuulub tasuta toit, ühistransport või haridus, vaid tegu on ühiskonna majandusliku korraldusega, tootmissuhetega.

Marxi ja Engelsi teooria alusel on ühiskonna arengus kindlad etapid, mida defineerivad majanduslikud suhted ning neis domineerivate klasside tõus ja langus. Kapitalismis on klassideks kapitalistid ja proletariaat. Tootmisvahendid (tehased-töökojad) on koondunud väikesearvulise kapitalistide klassi kätte, samas kui enamik rahvast kuulub proletariaadi hulka. Proletariaadi tahe vabaneda kapitalistide ülemvõimu alt ning kapitalistide soov oma hüvesid kaitsta kutsub esile klassivõitluse. Ajalooline materialism ei heida kapitalismi kõrvale kui ebavajalikku kurjust, vaid peab seda oluliseks arenguetapiks, milles inimkonna töövõime kasvab tänu industrialiseerimisele niivõrd hüppeliselt, et (võrreldes varasemaga) saab toita ja katta kogu inimkonna tunduvalt väiksema töömahuga.

Marxi olulisim tees on, et kapitalism laguneb sisemiste vasturääkivuste ning kasvava pinge (klassivõitluse) tõttu, asendudes järgmise tootmissüsteemiga. Marxi teooria alusel on järgmises süsteemis tootmisvahendid jaotunud endise proletariaadi vahel. Neist saab ühisomand, mis ei kuulu enam väikesele vähemusele. Sellist tootmisvahendite jaotumist nimetas Marx „sotsialismiks”.

Sellest koorub ka üks suurimaid arusaamatusi nüüdisajal marksismi käsitledes. Sotsialism ei ole abstraktne ideede kogum, mille alla kuulub tasuta toit, ühistransport või haridus, vaid tegu on ühiskonna majandusliku korraldusega, tootmissuhetega. Eesti avalikkuses pruugitakse termineid „marksism”, „sotsialism” ja „kommunism” laialdaselt kriitikana, et omakasupüüdlikult kasutada ära eesti rahva ajaloolist traumat Nõukogude okupatsioonist. Anekdoodi kohaselt on sotsialism see, „kui riik teeb asju”, ning kommunism see, „kui riik teeb palju asju”.

Nälg, vaesus, keskkonnakatastroofid

Marxi surmast möödus mullu 140 aastat. Kas tänapäeval on näha mõnda varem mainitud „sisemist vastuolu”, mis viitaks kapitalismi vältimatule langusele? Esmapilgul võiks arvata, et neid märke ei leidu. Kapitalism on arenenud edasi, pidanud vastu lugematule arvule kriisidele ning katsumustele, mis justkui tõestaksid selle igikestvust. Paraku on tegemist väärarusaamaga.

Kapitalism on tulnud kriisidega toime, kuid need on muutunud ajas tihedamaks ning aina laastavamaks. Isegi kui nende lainetust on Läänes „vähem tunda”, siis arenevates majandustes, kuhu on koondunud suurem osa odavate kaupade tootmisest, mõjutab iga majanduskriis otseselt miljonite inimeste elu, nende ligipääsu puhtale joogiveele, toidule ja haridusele. Vaatamata sellele, et maailmas toodetakse piisavalt toitu, et toita ära palju rohkem inimesi, kui planeedil elab, on 733 miljonit inimest pidevalt näljas ning peaaegu 30% maailma rahvastikust pole alaliselt toiduga kindlustatud. See number on ajas ainult kasvanud. Toit ei jõua nälgivate inimesteni, sest see pole majanduslikult kasumlik. Nälja käes kannatavad piirkonnad ei suuda toidu eest tasuda. Kõigile iseenesestmõistetav baasvajadus – toit – on kaubastatud ning see on kättesaadav ainult kapitalismi reeglite alusel.

Ükski ettevõte ei vali minimaalset kasvu või isegi järkjärgulist tegutsemise piiramist lihtsalt selleks, et kliimakriis ei muudaks lähematel aastakümnetel planeeti elamiskõlbmatuks.

Kuigi statistiliselt võib maailmas toodetud hiigelkasum parandada aeglaselt inimeste elujärge, koondub suurem osa tulust hiigelkorporatsioonide ning miljardäride kätte. USA näitel on tootlikkus kasvanud 1979. aastast 80,9%, kuid palgad ainult 29,4%. See tähendab, et tootlikkus on kasvanud 2,7 korda rohkem kui palgad. Kapitalismile on olemuslik juba niigi rikaste pidev rikastumine ning sellest tulenev vaeste suhteline vaesumine. Seda näitlikustab suurepäraselt vara jaotumine Eestis. Suhtelises vaesuses elab 22,5% Eesti elanikest. Alates 2009. aastast (15,8%) on see näitaja kõikudes kasvanud, tipp-punkt (22,8%) saavutati 2023. aastal. Eesti Panga andmetel kuulub rikkaimale 5% leibkondadest kuni 46% netovarast.[1] Varasem statistika viitab selle trendi süvenemisele.

Samuti pole kapitalismi kandev põhimõte – lõppematu kasv – piiratud ressurssidega maailmas võimalik. Me näeme seda suurepäraselt kliimakriisi valguses. Kapitalistlikus süsteemis tegutsejate ajahorisont on lühike. Ajutiselt võidakse leppida kasumite vähenemisega, et järgmine hetk selle võrra rohkem võita. Kliimakriisiga tegelemine sellist toimimismudelit ei võimalda. Ükski ettevõte ei vali minimaalset kasvu või isegi järkjärgulist tegutsemise piiramist lihtsalt selleks, et kliimakriis ei muudaks lähematel aastakümnetel planeeti elamiskõlbmatuks. Too ettevõte teab, et ükski konkurent ei käitu samamoodi, olgu moraalne argument või teadlaste soovitused nii täpsed ja vääramatud kui tahes. Kasumi maksimeerimine on kapitalismi fundamentaalne omadus.

Klassilõhede eksportimine arengumaadesse

Majanduslik heaolu on kasvanud võrreldes ajaga, kui Marx oma tekstid kirjutas. Aga see iseenesest ei kummuta Marxi teese. Majanduslik ebavõrdsus proletariaadi ja kapitalistide vahel on suurem kui kunagi varem. Nüüdseks on globaalne kapitalism mõjutanud igat maailmanurka ning kuigi skandinaavialikes sotsiaaldemokraatiates on põhivajadused inimestele teatava määrani tagatud, on klassilõhed eksporditud arenevatesse riikidesse. 

Kõik maailma riigid ei saaks endale taolist majandamist lubada, sest ainult arenevates riikides toodetud odavad kaubad, mille valmistamise eest ei maksta inimlikku palka, võimaldavad hoida Läänes müüdavate toodete hinda nii madalana. Näiteks Bangladeshis on miinimumpalk 94 €. Lääneriikide ettevõtted, kes toodavad kaupu arenevates riikides, ei ole huvitatud tootmiskulutuste mitmekordsest tõstmisest, sest see läheb vastuollu kapitalismi põhimõtetega. Arenevad riigid, kus inimesed teevad madalapalgalist vabrikutööd, ei suuda sarnast mustrit jätkata, sest pole nendest vaesemaid riike, kuhu nemad võiksid odava tootmise eksportida. Samuti on kõrgtehnoloogiline tootmine ning oskused Läände koondunud. Suur osa maailma riikidest püsib vaesena just selliste majandussuhete tõttu, mis ei võimalda neil paremat tööstust luua.

Oluline on mõista, et marksistlikust perspektiivist ei ole majanduslik ebavõrdsus, kliimakriis ega vara akumuleerumine probleemid, mida on võimalik kapitalistlikus süsteemis lahendada.

Oluline on mõista, et marksistlikust perspektiivist ei ole majanduslik ebavõrdsus, kliimakriis ega vara akumuleerumine probleemid, mida on võimalik kapitalistlikus süsteemis lahendada. Need jäävad alati kehtima, ükskõik kui palju sotsiaaldemokraatlikke „ümberjagamismeetodeid” nende vastu ka ei kasutataks, sest Marxi väitel kuulub kõige olulisem – tootmisvahendid – endiselt tillukesele vähemusele.

Kuigi vähesed võtavad Marxi analüüsi ühiskonna arengust tõsiselt, tuleb tunnistada, et kapitalism ei ole jätkusuutlik. Neoliberalismi põhjustatud majanduslikud lõhed on kasvulavaks radikalismile (parempopulism), samas kui kasumiiha ja lõppematu kasv on muutmas kliimakriisi tagasipöördumatuks. On tagumine aeg, et käsitleda avalikult kapitalistliku süsteemi ebakõlasid ning arendada ühiskondlikku diskussiooni, et – Mark Fisherit parafraseerides – „oleks võimalik mõelda kapitalismi lõpust ilma maailma lõputa”.

[1] Meriküll, J.; Rõõm, T. 2023. Mis selgitab varalist ebavõrdsust Eestis? Varakomponentide, leibkonna suuruse ja piirkonna mõju. – Eesti Pank.

Tõnn Viik on TÜ riigiteaduste tudeng, kes vabal ajal veab marksistlikku lugemisringi.