Kolm stseeni esimese Eesti elust, mis näitavad, et ka edasijõudnud pole tegelikult kohale jõudnud, sest hea elu sümbolid on vahepeal ümber defineeritud.

Kõrgema keskklassi tunnusteks on peetud suurt maja, kallist autot ja kõrgharidust valdkonnas, mis tagab stabiilse sissetuleku kogu eluks. Sellesse gruppi on kuulunud arstid, advokaadid, ärijuhid. Iga ühiskonna ja ajastuga kaasnevad omad prestiižsuse sümbolid. Lääne kultuuris on kinnitamas kanda uskumus, et vanad eliidi hulka kuulumise markerid on parasjagu ümberkujundamisel. Nüüd ihaldatakse hoopis ajalist, geograafilist ja finantsilist vabadust, mida toetavad missioonipõhine eneseteostus ja tervislike eluviiside viljelemine. Sellele mõtteviisile on andnud hoogu juurde nii finantsvabaduse gurud kui ka minimalismi eestkõnelejad.

Nõukogude periood moonutas Eesti ühiskonna kihistumist ja Eesti kontekstis klassiühiskonna mõiste läänelikus tähenduses kasutamine tundub mulle meelevaldse peenutsemisena. Meid on vähe, suur osa meie inimestest laveerib jätkuvalt hakkamasaamise piiril ja unistab paremast elust. Sellele vaatamata on nii eluasemevalikutes, hariduse pakkumises[1] kui ka suurtes sissetulekute lõhedes näha Eesti elanike segregeerumist. Antropoloogina tahan aru saada, kuidas inimesed elus edasijõudmist mõistavad ning mis vastuolud kohustuste ja vabaduste vahel eri ühiskonnagruppides tekivad. Toon teie ette kolm stseeni, kus ühiskonnas edasiliikumine on vaid näiline ning oma positsiooni parandamisega kaasnevad vastuolud.

Magistrikraadiga kodune pereema Viimsis

Ühe arusaama kohaselt on ihaldusväärseim elukoht eramaja Viimsi poolsaarel. Maja Viimsis võiks olla kohalejõudmise tunnus, hästi elatud elu marker, edulugu. Eliidi sekka jõudmise hind on kõrge. Esiteks 30-aastane pangalaen, mis on vähemalt kahekordne võrreldes mõne teise piirkonna eluaseme omaga ja seob vähemalt ühe pereliikme väga hästi tasustatud palgatööga. Pangalaen muudab sunnismaiseks, samas kui kaaslaste ja ühiskonna stabiilsele palgatööle pühendumise imetlusele ei saa enam nii kindel olla, sest vanad klassikaaslased räägivad hoopis geograafilisest ja ajalisest vabadusest, tehes vabakutselisena tööd Balilt.

Lääne kultuuris ihaldatakse nüüd ajalist, geograafilist ja finantsilist vabadust, mida toetavad missioonipõhine eneseteostus ja tervislike eluviiside viljelemine.

Kõrget hinda tuleb elu eest Viimsis maksta ka palgatööst vabastatud naistel. Koduperenaise roll on rikkuse ja kõrgema keskklassi tunnuseks, mis sai eestlastele kättesaadavaks alles 90ndatel, kui hakati taas aktsepteerima Nõukogude perioodil taunitud koduse naise positsiooni. Just unistav tagasivaade kolmekümnendate peremudelile on üks tänapäevase soolise ebavõrdsuse põhjus. Kui üks inimene perekonnas võtab suurema vastutuse sissetuleku tagamise eest, peab tema partner kompenseerima argielu kohustuste müriaadi.[2] Viimsi unistuses muutub üks partneritest (näiteks ennast enne lapsi teostanud, kõrgharitud ja tööalaselt silmapaistva kogemusega naine) pere logistikuks ja taksojuhiks, kes veedab iga päev tunde autoroolis, tagades, et järgmine põlvkond saab eelise elus edasijõudmiseks.

Kõige üllatavam selles levinud stseenis on ehk asjaolu, et Eesti eliidi igapäevastes käitumismustrites puudub enesekindel rahu, mida asendab hoogustunud edasirühkimisärevus. Peab rohkem pingutama! Viima oma lapsed veel paremasse kooli või rohkem auhindu pälvinud huviringi. Lõpuks pole eneseteostusest kantud ajalisest, geograafilisest või rahalisest vabadusest jälgegi.

Ettevõtjad spordikeskuse saunalaval

Ettevõtjad ja kõrgelt tasustatud spetsialistid on traditsiooniliselt kuulunud kõrgemasse ühiskonnaklassi. Meie 30-aastase riigi tunnuseks on olnud eraettevõtluse võidukäik ning vankumatu usk, et igaüks on oma õnne sepp. Minu välitööd ehitus- ja tööstussektori ettevõtete juhtide seas näitavad ühtmoodi pettumust ja väsimust – töö näib lõputu ja väiksed kasumiprotsendid on kustutamas lootust, et enamik 90ndatel alustanud ettevõtjatest jõuab ära oodata tõeliselt rikkaks saamise. Pikad töönädalad on kulutanud tervist, mida proovitakse nädalalõppudel terviserajal rattasõidu või suusaringidega turgutada.

Eesti eliidi igapäevastes käitumismustrites puudub enesekindel rahu, mida asendab hoogustunud edasirühkimisärevus.

Vahepeal on muutunud ka kujutluspilt edukast ettevõtjast – idusektori eestvedamisel on selleks saanud kastiratta ja karja lastega kesklinnas kimav ühiskondliku missiooniga miljonär. 30 aastat edenemise nimel vaeva näinud ettevõtja leiab ennast oma elu keskpaigas sotsiaalsest limbost: ühelt poolt pole maja ja auto nii uhked, kui tehtud töö vääriks, teisalt pole need enam piisavalt prestiižsed. Nii võivadki kaks vana sõpra pärast suusaringe saunalaval tülli minna: kas edukuse tunnuseks on kodust rattaga tööle sõitmine, auto või hoopis selle puudumine, pikad tööpäevad kesklinnakontoris või võimalus minna ilusa ilma korral keset tööpäeva õhtusöögiks kukeseeni korjama?

Kalevipoeg Pärnu aedlinnas 

Omamoodi kurioossed on lähiriikides kõrgema palga järel käivad spetsialistid. Pärnu lähedal on mitmeid aedlinnakuid, kus lapsed alustavad mänguplatsil vestlust küsimusega: „Millal sinu issi koju tuleb?” Tööpäevadel on hoolitsetud aedade ning korras eramajadega uusrajoon meestest tühi, nädalavahetusel tehakse kaotatud aeg tasa – niidetakse muru, korraldatakse sünnipäevapidusid ja suheldakse naabritega. Pole küll unistuste elu, tõdevad mehed, aga vähemalt on vanast keskkonnast välja murtud. Üks pereisa ütles aastaid tagasi: „Ega ma ei tea, mida hea isa olemine tähendab, mul pole kunagi sellist eeskuju olnud. Ma teen kõik, et minu lapsed ei peaks niimoodi üles kasvama ja sama elu elama kui mina.”

Soomes töötav ehitaja on vanade klassimarkerite alusel edasiliikumise võrdkuju. Ajalisele ja geograafilisele vabadusele pole ta aga lähemale jõudnud. Mõned nimetavadki ennast tööorjaks, perekonna sulaseks, kes lähedastele paremat elu loob, aga ise seda kunagi nautida ei saa. Pendeltöötaja staatusest Eestisse sama valdkonna palgatööle naasta on raske. Pidevalt terendab silme ees uus rahaline väljakutse – tuleks ehitada saun, maja katus vajab juba vahetamist või tuleb käia perega väljamaal puhkusereisidel. Rahulikku ja elust rõõmu tunda võimaldavat eluviisi, mis on omane heaoluühiskondade keskklassidele, ei tule põlvkondade viisi ning vaatamata pereisade ohverdustele valib ka järgmine generatsioon tihti keskklassi elustiili harrastamiseks tuttava pendeltöötaja elu.

Pendeltöötajad nimetavadki ennast tööorjaks, perekonna sulaseks, kes lähedastele paremat elu loob, aga ise seda kunagi nautida ei saa.

Kas me sellist Eestit tahtsime?

30 aastat oleme püüdnud luua elus edasimineku võimalusi. Ise leiutatud ja Läänest imporditud klassitunnuste saavutamisel avaneb unelma pahupool. Needsamad hea elu markerid hakkavad kohalejõudmistunnet õõnestama ja tekib küsimus, kas me sellist elu tahtsimegi. Varaliselt on paljud ühiskonnarühmad prestiižiredelil justkui tõusnud, aga stabiilsust, turvatunnet ja hedonistlikku elunautimist on kõikides vanuserühmades ühtmoodi vähe.

Eesti taasiseseisvumisele järgnenud periood on olnud liiga lühike, et klassitunnuste tugisambaid tugevaks voolida. Hea elu eri tahke – peremudelid, elurajoonid, era- ja tööelu tasakaalus hoidmise süsteemid, hobide juurutamise viisid – pole veel piisavalt katsetatud, et need saaksid kujuneda klassimarkeriteks, mida põlvkondade viisi edasi pärandada. Ühiskondliku positsiooni omaksvõtmist, sellest tulenevat rahunemist, uhkustunnet ja leppimist, mis on omane vanade ühiskondade klassidele, pole ma Eestis antropoloogilisi uuringuid tehes näinud. Võib-olla on maailm meie ajal nii kiires muutumises, et prestiiži ei saagi enam kivisse raiuda, vaid oma koha leidmine eeldabki osavat rollidega mängimist.

[1] Põder, K.; Lauri, T.; Veski, A. 2023. Kas Eesti PISA on viltu?

[2] Palgatud abi on samuti võimalus, aga meie uuringute põhjal levib selle kohta ühiskonnas rohkelt stereotüüpe ja praktikas ei ole see jätkuvalt eriti levinud.

Keiu Telve on Antropoloogia Keskuse asutaja ja TÜ etnoloogia osakonna teadur.