Kui Ukraina toetamine on Eestis iseenesestmõistetav, siis palestiinlaste suhtes napib avalikku poolehoidu. Tuvastasime kolm põhjust, miks see nii on.

Eestis ja mujal Euroopas ringi käies võib mõnel seinal, rõdul, uksel, baariletil, tänavapingil või lambipostil märgata kõrvuti kahte lippu – Palestiina ja Ukraina oma. Mul tekib alati suur sümpaatia selle inimese vastu, kes need kaks lippu üksteise kõrvale pani. Siin oli inimene, kellel on hästi arenenud moraalne kompass, kes suudab kõrvutada kahe rahva kannatusi ega lase eelarvamustel ja geopoliitilistel narratiividel oma eetilis-poliitilist seisukohta häirida. Ma olen kindel, et ka paljud Müürilehe lugejad rõõmustavad, kui neid kahte lippu kõrvuti näevad. Ja samas tekib mul küsimus, miks kõik seda nähes ei rõõmusta.

Ukraina lipp lehvib Eestis õnneks kõikjal. Lehvib koolides ja pubides, lehvis Sveta baaris ja lehvib ministri laual, lehvib institutsionaalselt ja lehvib õieti lehvimata ka molekulaarselt, kleebituna peldikupottidele. Igal pool on märgata, et eestlased siiralt näevad ukrainlaste kannatusi. Ja paistab, et mitte ainult põhjusel, et meie oleks ju järgmised. See solidaarsus on kuidagi inimlik. Kuid miks ei võiks Ukraina lipu kõrval lehvida ka Palestiina lipp?

Miks see üldse oluline on? Ilmselt määravad praegu kogu maailma poliitilise maastiku ära need kaks konflikti: sõda Ukrainas ja sõda Gazas. Olla kummagi konflikti puhul neutraalne on sisuliselt võimatu. Seega on neli võimalust: olla Iisraeli ja Ukraina poolt, Venemaa ja Iisraeli poolt, Palestiina ja Venemaa poolt või Palestiina ja Ukraina poolt.

Ma ei ole veel kohanud inimest, kes toetaks Iisraeli ja Venemaad, kuid küll ka nemad kuskil on. Iisraeli ja Ukrainat näib toetavat suur osa läänemaailma liberaal-konservatiivsest tiivast. Venemaa ja Palestiina ühistoetus tuleneb tihti eesmärgist polaarselt vastanduda USA juhitud Lääne liberaal-hegemoonilisele maailmakorrale ning selle Iisraeli- ja Ukraina-meelsele positsioonile ning on seetõttu rohkem seotud dekoloniaalse reaalpoliitikaga. Moraal-poliitiliselt on kõige selgem avaldada toetust palestiinlastele ja ukrainlastele.

Ootamatu kursimuutus

Veel hiljuti lehvisid institutsionaalselt Eesti Vabariigis kõrvuti Ukraina ja Iisraeli lipp. See oli kahetsusväärne tõsiasi, mida selgitati ja selgitatakse üldiselt „geopoliitilise paratamatusega”. Ma ei eeldagi, et mõni isamaalane või ekrelane ütleks midagi palestiinlaste kaitseks, kuid vähemalt sotsidelt oleks ju võinud oodata mingitki Palestiina-meelsust. Sven Mikser – keda võiks vist sotside kõneisikuks pidada küll – kommenteeris eelmise aasta oktoobri lõpus, et Eesti jaoks „poole valimine on lihtne ja ilmselge, kuna Iisrael […] on meie väga lähedane koostööpartner. Ameerika Ühendriigid on suurim liitlane ja ühtlasi kõige suurem julgeolekugarantii nii Iisraelile kui ka Eestile”. Meie Suur Isa, demokraatia patriarh, this United States of America. Normaalne hõimupoliitika!

Piiparirünnak – kui selle ohvriteks oleksid olnud Iisraeli sõdurid ja nende perekonnad ning elluviijateks Hezbollah’ või Hamasi võrgustikud, nimetataks seda päris kindlasti julmaks terroriaktiks.

18. septembril aga hääletas Eesti New Yorgis koos saja kahekümne kolme teise riigiga ÜRO resolutsiooni poolt, millega kutsuti Iisraeli üles lõpetama okupatsiooni Palestiina territooriumidel. Välisminister selgitas, et otsus tugineb printsiibile seista rahvusvahelise õigusliku korra eest ning tagada Eesti välispoliitiliste otsuste tegemisele selge ja iseseisev baas, mis ei matki ilmtingimata mõne teise riigi otsuseid. Ühe päevaga näib Eesti välispoliitiline kurss olevat nii palju muutunud, et selle üle, miks Eesti ei jätkanud USA välispoliitika taktikepi all kekslemist, tunnevad võrdselt muret Marina Kaljurand ja Urmas Reinsalu. Minul ja ilmselt ka Müürilehe lugejal on sellise suhteliselt ootamatu kursimuutuse üle hea meel.

Kuid mis takistab, vähemalt Eestis, laiemat Palestiina-meelse suhtumise kujunemist? Mis ei lase inimestel näidata solidaarsust nii palestiinlastele kui ka ukrainlastele, kes on mõlema konflikti puhul vaieldamatud ohvrid? Siin on paar spekulatiivset mõtet, mis aitavad ehk asjale valgust heita.

Palestiina, meedia ja raamistamine

Esimene põhjus on ehk see, kuidas Eesti (peavoolu)meedia kujundab väga tugevat Iisraeli-meelset suhtumist, mille ohvriks konflikti ajaloost mitteteadlik inimene tõenäoliselt langeb. Keegi võiks näiteks „neutraalse” ERRi Gaza-teemalisi pealkirju kvantitatiivselt analüüsida, kuigi on selge, et kui mitte uudiste sisu, siis sisu valik, pealkirjad ja raamistus on tugevalt Iisraeli pooldava meelestatusega. Postimehest ja teistest avalikult konservatiivsetest väljaannetest pole mõtet rääkidagi. Sisuliselt pannakse palestiinlaste ja terroristide vahele võrdusmärk või uudise struktuur annab aimu, et Iisraeli rünnakute ohvrid ei ole mitte suuresti isad-emad, lapsed ja vanurid, vaid mingisugused kõikjal ja mitte kuskil liikuvad Hamasi või Hezbollah’ rühmitused. Selline raamistus peidab fakti, et 60–70% (oleneb, kui konservatiivsetel allikatel hinnangud põhinevad) Iisraeli tapetutest Gazas ja nüüd ka Liibanonis on lapsed, naised ja vanurid. Veebruaris avaldas Iisrael BBCle, et nende kaitsejõud on tapnud ligi 10 000 Hamasi liiget (tol hetkel oli kogu hukkunute arv ligi 30 000), kuid BBC faktikontrollijad panid selle numbri kahtluse alla. Iisraeli enda numbreid usaldada ei saa, kuigi need aitavad ainult kinnitada fakti, et 70% ohvritest on süütud tsiviilisikud.

Ja siis tulevad sellised avaliku elu kangelased nagu Andrei Hvostov ja kuulutavad, et needsamad lapsed, naised ja vanurid polegi süütud ja et „rahvaid mõnikord karistataksegi nende valikute eest”, kutsudes retooriliselt samal ajal üles võrdlema Palestiinat Natsi-Saksamaaga. Siin isegi ei tea, mida kosta. Kust tuleb selline künism? Kas Hvostov on etnilise puhastuse edenedes oma seisukohta muutnud? Seejuures kutsub Hvostovi taust ajaloolasena üles uskuma tema sõnade neutraalsust. „Suurte piltide inimene”, nagu ta ise enda kohta ütleb – temal on ligipääs ajalooliste jõudude interpreteerimisele, mida keegi teine tunnetada ei suuda. Äkki on asi selles, et Hvostovi mõtlemist juhivad 19. sajandist päritud koloniaalsed paradigmad, mille kohaselt „Iisrael on Lähis-Ida tsivilisatsiooni oaas”. Asjale annab tooni veel üleolevus, millega ta suhtub „Palestiina-lausujatesse”, kes „elavad roosade ponide ja helesiniste ükssarvikute maal”. Paraku oli just Hvostov see, kellele anti Eesti meediamaastikul konflikti lahkamiseks sõna näiteks Eesti Ekspressi veergudel, Vikerraadios, taskuhäälingutes ja teleekraanil saates „Impulss”.

Kui öeldakse, et Hamas on religioosne fundamentalistlik terroriorganisatsioon, siis see jätab vähe ruumi, et isegi mõtlema hakata, miks terrorismi kaldutakse.

Samal ajal räägitakse Iisraeli tegudest õigustavalt ja elatakse neile isegi kaasa. Piiparirünnak – kui selle ohvriteks oleksid olnud Iisraeli sõdurid ja nende perekonnad ning elluviijateks Hezbollah’ või Hamasi võrgustikud, nimetataks seda päris kindlasti julmaks terroriaktiks. Kas Mossadi või vähemalt nende meetodeid kutsuti pärast piiparirünnakut, mille tagajärjel hukkus kolm last ja sai viga tuhandeid, terroristlikeks? Kaugel sellest. Selle asemel elab ERR sündmustele kaasa nagu mõnele fiktiivsele avantüürile ning kirjutab, et „olukord Liibanonis meenutab juba spioonifilmi”. Erik Moora nimetab, ise samal ajal muheledes, Mossadi ebainimlikke meetodeid saates „Poliitikaguru” „mängu iluks”. Kuku Raadio – raadio mõtlevale inimesele. Kas keegi veel mõtles, et päris problemaatiline värk?

Eesti-Iisraeli parlamendirühm eesotsas Eerik-Niiles Krossiga on asunud seoses Eesti uue välispoliitilise suunaga reaktsioonilisele positsioonile. Rühma avalduses raamistatakse Eesti ÜRO resolutsiooni poolt hääletamine nii, et Eesti hääletas koos Venemaa, Valgevene, Hiina ja Iraaniga ning USA vastu. Järeldus: see on ohuks Eesti riigi julgeolekule. Jäetakse mainimata, et maailma suur enamus – 123 riiki – hääletas samuti resolutsiooni poolt. Jäetakse ka mainimata, et Eestiga koos hääletasid selle poolt Soome, Prantsusmaa ja Norra (tuues näiteks vaid mõned riigid, kelle otsustele muidu alati poliitikas alt üles vaatame). Okupatsiooni ei toeta isegi Iisraeli mõõdukalt liberaalsed poliitilised jõud ja Netanyahu valitsuse mõistab hukka Iisraeli liberaalne ajakirjandus eesotsas väljaandega Haaretz. Aga meie peaksime institutsionaalselt okupatsiooni toetama? Kuna seda teeb USA? Julgeoleku huvides? Kuna Iisraelil on (aga palestiinlastel muidugi mitte) „võõrandamatu õigus enesekaitsele”?

Palestiina ja terrorism

Kõige tugevam võte, mida nii meedias kui ka poliitikas Palestiina-vastaste meeleolude tekitamiseks kasutatakse, on 7. oktoobri terrorirünnakule viitamine. Terrorismitroop on suurepärane vahend, kuidas tekitada suur Teine, kellega vastandumisest võib tavaline eestlane oma positsiooni kujundada. Kui öeldakse, et Hamas on religioosne fundamentalistlik terroriorganisatsioon, siis see jätab vähe ruumi, et isegi mõtlema hakata, miks terrorismi kaldutakse, inimlik samastumisprotsess lõigatakse retooriliste trikkidega läbi. Kas me näeme ja kuuleme rutiinsest, igapäevasest okupatsioonist? Või kasvab kuskil tabelis Iisraeli vangistatud, välja saadetud või tapetud inimeste number iga päev ühe-kahe-kolme võrra, ilma et keegi sellest välja teeks?

Meieni ei jõua see, kuidas Gazas või Läänekaldal on 13-aastane poiss Iisraeli kontrollpunktis tunnistajaks oma ema igapäevasele mõnitamisele. Me ei näe, kuidas tema isa, süütut ajakirjanikku, kelle relvaks pole raketid ega kalašnikovid, vaid sulepea, kuskil Mossadi keldris päevi ilma vee ja toiduta kinni hoitakse. Me ei mõista, mida tähendab, kui mõni Iisraeli armee administratiivne jünger selle poisi venna ettevõtte tegevusloa lõpetab, kuna kedagi, kellega nad läbi käivad, kahtlustatakse milleski (aga milles täpsemalt, seda nad ei saagi teada). Kas on siis keeruline mõista, kui see poiss peaks kunagi radikaliseeruma?

See, et osa Palestiina vabadusvõitlusest on radikaliseerunud, ei tulene fundamentalismist, vaid lootusetusest.

Muidugi tuleb terrorism hukka mõista. Kuid seda tuleb teha, teadvustades, et mida ebasümmeetrilisem on jõudude vahekord, seda suurem on võimalus, et nõrgema poole vastuhakk teataval määral radikaliseerub. See, et osa Palestiina vabadusvõitlusest on radikaliseerunud, ei tulene fundamentalismist, vaid lootusetusest. Kui võtta arvesse, kui võimetuks teevad palestiinlaste tsiviilvastuhaku Iisraeli apartheidi-, majandusliku sõltuvuse ja Palestiina legitiimsete organisatsioonide mahasurumise poliitika, siis ei tundugi radikaliseerumine niivõrd arusaamatu. Lootusetus, mille Iisrael ja Lääne apaatsus on palestiinlastes tekitanud, selgitabki Hamasi võidukäiku. Ei ole siin koraani värssidest võrsuvaid fundamentaliste, vaid lootusetud inimesed, kelle häält pole maailm üle saja aasta kuulda võtnud.

Palestiina ja vasakpoolsus

Lisaks võiks aidata selgitada Palestiina toetuse ebapopulaarsust eestlaste seas fakt, et Palestiina toetamine on üldiselt asi, mida seostatakse vasakpoolsusega. Vasakpoolsus, see on võrdsuspoliitika, õigluspoliitika, solidaarsuspoliitika, antikoloniaal- ja antiimperiaalpoliitika. Ei ole pretsedenditu, et vasakpoolsus toetab maailma rõhutuid. Ei ole ka pretsedenditu, et liberaalne tiib vasakpoolsetega rõhutute kaitsmiseks välja ei astu. Pretsedenditu on see, et ülejäänud maailm toetab avalikult fašistlikku režiimi.

Kuid kas on sedagi nii keeruline mõista? Kommunismitaak on nii tugevalt eestlaste teadvuses, et keeruline on üldse hakata mingitki vasakpoolset poliitikat tegema, ilma et sind kohe sisuliselt stalinistiks ei sildistataks. Kui mingi asi „kuulub üldiselt vasakpoolsetele”, siis – olgu faktid maa peal sama brutaalselt selged, nagu need on praegu Gazas – tavaline eestlane selle taha ei astu. Kõik, mida nähakse vasakpoolsena, on vaikimisi, eelduslikult, ühiskondlikult tabu. Meenub Noam Chomsky ütlus: „Kaval viis hoida inimesi passiivse ja kuulekana on rangelt piirata aktsepteeritavate arvamuste spektrit, lubades selle spektri piires ülimalt elavat arutelu.” 

Arvamuskliima on Eestis lihtsalt selline, mis ei leia Palestiina teemadel poliitilis-ühiskondlikku kasvupinnast. Selle eeltingimuse puudumine tähendab, et keeruline on rääkida Palestiinast kui millestki, millest ühiskond peaks hoolima. Ja see tähendab ka, et inimesed võtavad automaatselt teise, s.o Iisraeli poole ning leiavad sellele positsioonile õigustuse alles seisukoha moodustamise järel. Ja neid õigustusi levib Euroopa kultuuriruumis ohtralt, nt holokaust, antisemitism.

Viva, viva, Palestina

Eelmise aasta oktoobris ütles sotside juhtfiguur, kelle partei väidab end olevat solidaarsuse poliitiline platvorm, et hävitussõjas on lihtne toetada seda, kes hävitab. Üksteist kuud hiljem kirjutasime ÜROs alla resolutsioonile, mis nõuab Iisraeli okupatsiooni lõpetamist Palestiina aladel. Kuid kas sellest piisab? Kindlasti mitte. Ma ei ole nii naiivne, arvamaks, et see, mida inimesed nn arenenud demokraatlikes riikides, nagu Eesti, arvavad, väärtustavad, soovivad ja ihaldavad, realiseerub kohe poliitikute otsustes. Kuid ma ei ole ka nii pessimistlik, et arvata, et valitsejad ja valitsetavad on neis riikides täielikult üksteisest isoleeritud. Kui kuskil on valitsetavatel mingigi võim poliitikat kujundada, siis ehk just nendessamades nn arenenud demokraatlikes riikides nagu Eesti. Seepärast tuleb märgata, kui poliitikas või meedias tahetakse kogu Palestiina iseseisvusprojekt mõne retoorilise trikiga potist alla lasta. Seepärast tuleb teha häält, kui toetatakse – olgu kaudselt või selgesõnaliselt – fašismi normaliseerimist.

Tuleb märgata, kui poliitikas või meedias tahetakse kogu Palestiina iseseisvusprojekt mõne retoorilise trikiga potist alla lasta.

Seepärast peab ühiskond nüüd küsima, millal tunnustame meie Palestiina omariiklust, nagu seda tegid kevadel Iirimaa, Hispaania ja Norra. Millal tervitame Eestis esimest ametlikku Palestiina suursaadikut, nagu seda tegi mõned nädalad tagasi Hispaania? See konflikt ei lõppe täna ega homme. Kui viie aasta pärast taas midagi lahvatab, siis peab avalik maastik juba selline olema, et Sven Mikserid – sest Helmelt või Reinsalult muud oodata ei saagi – ei saaks enesekindlalt öelda, et nende toetus kuulub fašistliku režiimi etnilise puhastuse poliitikale. Sest meid, kes Palestiina ja Ukraina lipud kõrvuti lehvima panevad, ju on. Ja meil tuleb näppu pulsil hoida, avalikke kirju allkirjastada, Vabaduse väljakul meelt avaldada ja aeg-ajalt Overtoni aken telliskivi või Molotovi kokteiliga sisse visata, kui tahame, et imperiaalpoliitika lõppeks kogu maailmas – olgu tegu siis Iisraeli, USA või Venemaa imperialismiga.

Gregor Mändma on fookuseta ja otsib kaasmõtlejaid.