„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Seekord uurime USA indie-plaadifirmas Nettwerk digiturunduse spetsialistina töötavalt Lennart Leedult, kuidas toimib artistide internetielu planeerimine.

Kuidas sa Nettwerki tööle sattusid? Milline on su taust?

Pärast ülikooli lõpetamist tegelesin Eestis peamiselt popartistide turundamisega, misjärel läksin tööle plaadifirma Universal Eesti harusse. Ühel hetkel viis tee mind USAsse UCLA jätkuõppeprogrammi muusikatööstuse erialale. Nettwerki sattumise lugu on üsna igav, nimelt saatsin sinna vihje peale oma CV, mingit erilist muinasjuttu ei olnud. Enne seda olin praktikal, mis aitas siinsest töökultuurist paremini aru saada ja kust sain kaasa ka vajalikud soovitused. 

Sa tegeled artistide digiturunduse ja digistrateegia loomisega. Mitut artisti sa korraga majandad ja mida see hõlmab?

Praegu tegelen paarikümne artistiga. Töömahud varieeruvad tohutult, niisamuti ka strateegiad. Mõni artist vajab lihtsalt visuaalset tuge ja plaani, mõne puhul on tarvis isiklikumat lähenemist. Sotsiaalmeedia kasutamine ei tule kõigil loomupäraselt välja ja vahel on vaja käia läbi pikk tee, et artist leiaks eri tööriistade abiga üles hääle oma loo jutustamiseks digitaalselt. See hõlmab ka palju internetivälist ja puudutab kogu visuaalset identiteeti, playlist’e, müügitööd ja A&Ri (talentide otsimine ja nende loomingulise arengu toetamine – toim.).

Mil määral mõjutab artisti žanr seda, kuidas teda turundada? 

Mõjutab tohutult. Eri žanrite artistid on ka inimtüübilt täiesti eristatavad ja juba projektisisene suhtumine on täiesti teine – erinevad on nii rõhuasetused kui ka artisti enda projektiga seotud ootused ja lootused. Minu jaoks on kõige olulisem need eesmärgid fikseerida ning pidevalt jälgida ja analüüsida, kas seatud ootused tulevad numbriliselt ja sisult plaanitule järele. Žanrisisesed trendid on kindlasti igas skeenes olemas ja kui neid ise ei loo, tuleb paratamatult teiste rajatud teid avastada ning neid enda hääle ja looga rikastada. Kopeerimisse ma ei usu, küll aga on isegi neoklassikaartistidel hea hoida kätt pulsil näiteks popi- ja rokimaailmas toimuval. Ja lõpuks on kõik uus unustatud vana. 

Kas sinu loodud digistrateegia on riikideülene või keskendunud pigem kindlale piirkonnale? Kuidas strateegiad riigiti erinevad? 

Strateegiad varieeruvad tohutult, üldjuhul on peamiseks fookusturuks USA, aga on ka artiste, kellel on suured kuulajaskonnad kindlates Euroopa riikides ja näiteks Aasias. Suure tiimi tugevuseks on, et panustavad kümned inimesed ning alati saab kolleege kaasata ja momentumist tulenevalt tööd suunata. Riigisiseste tuuridega paralleelselt muusika turundamisel on isegi reklaamid jaotatud linnati ja osariigiti. Mõned artistid on pidevalt tuuril ning reklaamistrateegia käib nendega linnast linna plaani järgi kaasas. Üldine digisisu on siiski globaalne, peamise fookuse ja pulsi määrab USA turg. 

Mis formaadid ja keskkonnad sinu arvates praegu digiturunduses kõige paremini töötavad? 

Enim loeb ikkagi jutustatav lugu ja alles seejärel see, kuidas seda tehakse. Trendide järgi tantsida võib tänapäeval igaüks, kellel on telefon. Peamiseks juhtmõtteks on ikkagi järjepidevus. Kui lihtsalt midagi pusida ja proovida, võib sama hästi seda ka üldse mitte teha. It’s a marathon, not a sprint. Loomulikult peab katsetama ja proovima, aga minu kogemuse põhjal peab töö olema metoodiline ja läbimõeldud. Keskkondadest on Instagram pigem nagu visiitkaart, reels’id on hea võimalus uute silmapaarideni jõuda. Põhifookus on kindlasti TikTokil, kuigi paljudel on raskusi sellega kohandumisel, eriti kui inimene ise platvormi ei kasuta. Aina enam kasutatakse ka väliste sisuloojate abi, juhul kui artist on tiheda graafikuga tuuril või ei tule ise sotsiaalmeediaga oskuslikult toime.