Hiiglaslikud silmamunad, antropomorfsed mehikesed ja badass’id närilised – koomiksilikust lowbrow-esteetikast välja kasvanud põrandaaluste loomeinimeste kogukond Ajuokse pakub kodu kunstile, mis ei võta end liiga tõsiselt.

1963. aastal ilmutas end ameerika autoajakirjas Car Craft avaldatud reklaamis esimest korda Rat Fink – groteskse väljanägemise, teravate hammaste ning verevate punnis silmadega rott, mille autoriks oli illustraator ja koomiksikunstnik Ed Roth, kes nägi uues tegelases Miki-Hiire antikangelast.

Pool sajandit hiljem annab see hot rod’iga kihutav näriline olulise tõuke Ajuokse põrandaaluste loomeinimeste kogukonna tekkeks, kuhu kuulub nüüdseks nii tänavakunstnikke, tätoveerijaid, DJsid kui ka muusikuid. Ajuokse loojaks on tänavakunstnik Stina Leek, kelle esimese samanimelise isikunäituse ja visandiraamatusse kirjutatud lause „everything I create is just vomit from my brain” („kõik, mida ma loon, on lihtsalt mu aju okse”) järgi sai rühmitus ka oma nime.

Kuigi samme teel Ajuokse loomiseni oli palju, peab Stina olulisimaks tutvust kunstnike Timo Tiivase, Roland Seeri ja Ingmar Järvega (alias Gutface), kellega jagati entusiasmi lowbrow-esteetika vastu, mille eelkäijaks võib nimetada sedasama Ed Rothi loodud Rat Finki. Stina enda loomingus avaldub see stiil näiteks massiivsetes silmamunades, mis asendavad nii lilleõisi kui ka inimpäid. Silmamunad ja pealuud on Ajuoksesse kuuluvate tegijate töödes üldse olulised tähistajad, piiluge kas või Ann Tuksami, Ingmar Järve, Timo Tiivase või Sigrit Villido portfooliosse. Ühest definitsiooni on Stina sõnul lowbrow’le keeruline anda, sest see USAst välja arenenud stiil on eri arusaamade, inimeste ja kogukondade põhiselt laiali valgunud. Nii on nad ka Ajuoksega sellest natuke isekalt Ed Rothi jälgedes kulgeva tõlgenduse loonud: „Ta on lõbus, vahepeal obstsöönne, ennast mitte liiga tõsiselt võttev ning võib-olla isegi labane koomiksilik joonistus.” Paljuski on lowbrow laienenud ka popsürrealismiks, mida iseloomustavad maalilised ja nukulikud horror-stiilis pildid, aga sellega Ajuokse ei suhestu, kommenteerib Stina. 

Ta on lõbus, vahepeal obstsöönne, ennast mitte liiga tõsiselt võttev ning võib-olla isegi labane koomiksilik joonistus,” kirjeldab Stina lowbrow esteetikat.

Stina jaoks on ka ta enda visuaalse keele otsingud tugevalt seotud Ajuokse arenguga ja võiksid olla siinkirjutaja arvates julgustuseks teistelegi kunstnikele, kes pole veel enda häält üles leidnud. „Ma olen terve elu joonistanud, aga olin hästi basic, mingites mallides kinni. Mul polnud üldse enda ideid või ma ei osanud neid üles leida,” kirjeldab Stina. Ühel hommikul otsustas ta, et ta ei viitsi enam sirgeid jooni tõmmata, ja hakkas lainelisi jooni tegema. „Mõtlesin, et ma ei põe nii palju, et teha midagi, mis teistele lahe tundub, vaid panen sisse rohkem iseennast, mis pole üldse lihtne. Ühel hetkel avanes ajus mingi väike uks, sattusin sinna pöörisesse ega saanud enam aru, kuidas ma varem aru ei saanud.” Stina tuli ära oma graafilise disaineri töökohalt ja hakkas tegutsema vabakutselisena. „Lihtsalt keerasin kõik pea peale. Vahepeal on mul siiamaani paanika, miks ma nii tegin, aga see on olnud ka tore eneseavastamine.”

Väga segane, aga piisavalt arusaadav

Stina isikunäitus „Ajuokse” rippus esialgu Soulmarki tattoo-stuudios ja kolis edasi Kivi Baari, kus korraldati ka suurem lõpupidu. Ürituse jaoks lõi Stina tänavakunstikoomiksi, mis kujutas jalutuskäiku Toomemäelt Kivi Baari. Seal olid kohal DJd, Roland ehk Rolts jämmis keldris oma kaasaskantava trummikomplektiga, ruumi kaunistasid dekoratsioonid ja valmis esimene Ajuokse merch. „Inimesed olid nii positiivselt üllatunud ja ma olin ise nii positiivselt üllatunud,” kommenteerib Stina.

Edasi tekkis idee anda välja lowbrow-esteetikat tutvustav zine, kuid vaimustus teiste noorte tegijate vastu venitas ka esimese zine’i stiililiselt palju laiemaks. Nii leidis sealt näiteks fotograaf Kristina Kuzemko alias z.o.l.o.t.o, tätoveerija Iisak Pilli, režissööriduo EskoBrosi, grafitikunstniku Seljo ja paljude teiste töid. „Tahtsin näidata tegijaid, kellel ei ole Eestis muidu sellist pinda või kohta. Meil pole kas mitte midagi või siis on mingid baarid ja siis juba kaasaegse kunsti galeriid, aga sellist vahemaandumist mitte,” selgitab Stina. Nii alustaski ta 2021. aasta kevadel otsinguid: „Käisin Tartus ringi, vaatasin akendest sisse ja mõtlesin, et otsin omaniku üles ning kirjutan talle, et teil on selline räämas pind, ma tahaks ühe suve tänavakunstigaleriiga katsetada.”

Appi tõttas Kadri Lind, kes jagas infot, et Aparaaditehase grupis pakuti üht angaari. „Fakk jee, tahaks angaari,” kirjeldab Stina naerdes reaktsiooni Ajuokse sisegrupist, kui ta uuris, mida teised angaarist arvavad. Ta pani Aparaaditehase tegevjuhile Erki Pruulile teele pika kirja, üritades seletada, mida Ajuokse endast kujutab: „Lisasin lõppu, et loodetavasti jutt pole liiga segane, ja ta vastas, et oli küll väga segane, aga piisavalt arusaadav, et võiksime kohtuda.” Nii maandusidki Stina taskusse Ajuokse Avangaariks ristitud angaari võtmed. Raha Ajuoksel muidugi polnud. Toetusi Stina sel ajal taotleda ei osanud ja kuna kõik toimus nii ruttu, poleks seda isegi jõudnud. Ta tegi aga üleskutse, et leida inimesi, kes sooviksid sellisel rabedal pinnal üritusi korraldada. Asi läks käima ning esimesel suvel toimusid Avangaaris näiteks Liis Ringi ja Man Rei lamamiskontsert, kus publik sai Sõbralt Sõbrale poest laenatud voodites pikutada ja laest pilveprojektsioone vaadelda, Crust-Ø Tattoo fortune flash day, kus oli võimalik endale noolemängus juhuslik tätokas võita, ja Nele Tiidelepa esimese residentuurilavastuse etendus. Muu hulgas said Avangaarist hoo sisse bändid Ants1 ja Siemens Nokia (praegune motonormal).

Pärast esimest suve põles Stina läbi. Oli palju sooje emotsioone, aga kohale jõudis ka arusaam, et sellisel kujul ei ole projekt jätkusuutlik, ja tuli hakata toetusi taotlema. Kuigi Aparaaditehasega oli esialgu leping üheks suveks, ei lastud neid enam minema ning anti veel pealekauba ruum keldris, millest sai Ajuokse pood. Rühmitus tähistas äsja festivaliga oma viiendat sünnipäeva, selle ajaga on valminud viis zine’i, korraldatud töötubasid, kunstiturge, pidusid ja hulgaliselt näituseid, sh Voronja galeriis Peipsiveerel. Edaspidi tahab Stina tegeleda rohkem Ajuokse kunstiresidentuuridega. Esimesed sammud selleks tegi ta Ajuokse sünnipäevafestivalil miniresidentuuridega, et näha, kuidas kunstnikke nende projektidega aidata ja kuidas nende eest hoolitseda, kui nad võõrast riigist siia tulevad. Lisaks on neil unistus laieneda oma tegemistega Põhjamaadesse ja teistesse Balti riikidesse, kellega on loodud juba esimesed sidemed Tartus toimunud kunstilaatadel. Üheks näiteks on läti tänavakunstnike bränd VARA, mis tegeleb Läti politsei mahakantud vormirõivaste ja brändinguga riiete ümberdisainimisega. Stina sõnul on ta Ajuokse laatadel käinud väliskunstnikelt kuulnud, et lowbrow viljelejatel ei ole ka Soomes, Lätis ega Leedus eriti kohti, kus end näidata, nii et see ei ole ainult Eesti mure.

Jälg väljaspool internetti

Kui uurin Stina käest, mida Ajuokse tema arvates noortele kunstnikele anda võiks, vastab ta üsna kiirelt, et julgust ja lootust, kuid täpsustab, et mingeid võltslootusi ta tekitada ei taha, sest kultuuriskeenel tegutsemine on Eestis niigi raske. Stina arvates on Ajuokse natukene ligipääsetavam kunst, kuna nad ei taotle erilist kontseptuaalsust, mis muudaks selle raskesti arusaadavaks. „See tekitab tunde, et igaüks meist võib loominguga tegeleda ja see võib olla lõbus. Olen alati mõelnud, et looming on ikkagi tööriist iseenda väljendamiseks ja enda vaimse tervise hoidmiseks,” selgitab Stina. Koroonaajal tekkis tal isegi empsiinstinktist väike mure, kuidas noored ikka hakkama saavad. „Meie oleme täiskasvanud inimesed, kes on tiinekaaja juba üle elanud, aga mõtlesin, kuidas saavad hakkama noored, kes sel ajal teismelised olid, kui kogu maailm kinni pandi.” Nii lükkas ta Instagramis käima sõnaokse mängu, kus kunstnikud said hashtag’i #sõnaokse kasutades oma töid tutvustada, olgu selleks siis tänavakunst, maalid, luule, moedisain või muu loomevorm.

Kuigi sotsiaalmeedia on oluline tööriist, oli Stina jaoks tähtis, et Ajuoksel oleks oma infokandja ka väljaspool internetti, ning seda võimalust pakub ideaalselt just zine. Tema arvates on see kunstnikule ülihea viis oma loomingut tutvustada: „Võib-olla isegi parem kui galeriinäitus. Seda saab kogu aeg lapata ja võib tekkida huvi mõne kunstniku vastu.” Lisaks on ta korraldanud uute zine’ide ilmudes esitlusõhtuid ja seal kunstnikke omavahel tutvustanud. Praegu tunneb Stina zine’ide puhul puudust veel tekstiosast. Luuletusi on neil küll olnud, aga Ajuokse viie aasta täitumise puhul tahaks ta nende senised tegemised kuidagi tekstiliselt kokku võtta, kuid naerab, et ise ta selleks suuteline pole. „Ma olen saanud kätte muusikud ning visuaal-, etendus- ja installatsioonikunstnikud, aga kirjanikke veel mitte. Võib-olla on asi selles, et mu ümber on liiga vähe kirjutajaid ja ma ei oska neile läheneda,” muigab Stina. 

Gigantne hullude kogumik

Timo Tiivas, kes on olnud algusest peale Ajuoksega seotud, kujundanud rühmitusele zine’ide kaasi, T-särke ja ürituste graafikat ning peab Ajuokset osaliselt ka „süüdlaseks” motonormali sünnis, räägib, et kui ta 2010. aastal tõsisemalt illustratsiooni ja graafilise disainiga alustas, oli Eestis küllaltki keeruline leida teisi kunstnikke, kes oleks sarnaselt temaga inspireeritud alternatiivsest ja rohkem lowbrow’st stiilist. „Nad olid kindlasti olemas, aga mina teadsin vaid mõnda üksikut. Puudus kogukond ja seetõttu surus aeg-ajalt peale ka tunne, et kas kogu sellel teistsugusel lähenemisel on üldse mõtet. Ilmselt tundis sama ka Stina, kellega ma tutvusin alles kõvasti hiljem ja kes hakkas põhimõtteliselt kohe rääkima ideest lõpuks see kogukond luua. Ja loodud see sai ning minu meelest vägagi edukalt,” arvab Timo. Tema meelest on Ajuokse aidanud tuua kokku kunstnikud, kelle looming võib jääda peavoolu jaoks liialt veidraks, teavitanud laiemat publikut, et taoline kunst üldse eksisteerib, ning julgustanud nooremaid tegijaid jääma kindlaks enda stiilile. „Mis tahes põrandaalusele kunstivormile tähelepanu ka ei pöörata – lõppude lõpuks saab enamik trende alguse just sealt.”

„Lühidalt öeldes on Ajuokse andnud noortele kunstnikele platvormi oma loomingu jagamiseks ja teiste loominguliste inimestega tutvumiseks. Kindlasti on Ajuokse inspireerinud ja julgustanud noori tegema ka sellist kunsti, mida nad pole võib-olla varem kuskil galeriis või näitustel näinud,” kommenteerib Ajuokse pikaaegne kaasautor, kunstnik Ann Tuksam.

„See on ideaalne platvorm ja ühine müts, mille all saab julgelt eksperimenteerida ja miks mitte ka vahepeal eksida,” arvab Roland Seer.

„Hea õpikunäide olen kas või mina ise – alustasin kunstitegemisega just Ajuokse Instagrami sõnamängudes osaledes. Kuna Ajuokse kamp innustas mind edasi looma, tekkis lõpuks ka piisavalt töid, et nende keldris oma isikunäitus korraldada. Tänu Ajuoksele märkas mind ka tollane tARTu pood, kes pakkus mulle oma tööde näitamiseks tARTu laigu pinda. See on üks näide, kuidas Ajuokse võib pakkuda võimalusi ja kontakte ka kõige värskematele kunstnikele.” Ann usub, et Ajuokse on julgustanud paljusid ka looma lihtsalt loomise pärast, võtnud maha pinget luua midagi „tõsist” või kontseptuaalset ning innustanud võtma kunsti ja loomingut vabalt ning mänguliselt. Lisaks julgustusele on Ajuoksel ka füüsilised pinnad, kus saab oma loomingut esitleda – neid üldiselt napib. Mis iseloomustab Anni arvates Ajuokse olemust? „Vabadus – luua võib, mida iganes süda soovib. Tee, mida ihkad, katseta ja ära üle mõtle, piirid saad seada ainult sina ise.” 

Animaator, illustraator, muusik ja Ajuokse esimeste liikmete hulka kuuluv Roland Seer arvab, et Stina loodud gigantne hullude kogumik on nii digitaalselt kui ka reaalselt toeks ja inspiratsiooniks paljudele noortele, kuid kindlasti ka vanadele. „Meie Entroopika-nimelises jämmiringis on saanud kokku uusi kooslusi, kes on hiljem edasi koos mussi teinud. Samas on see hea väljaelamisplatvorm ja rooste mahalihvimise võimalus vanadele rokipeerudele. Avangaari ees on pidevalt noori tegelasi, kes harjutavad legaalsel seinal gräffi või teevad nende taustal pilte. Kuna Ajuokse teemaks on olnud algusest peale pungilik lowbrow (pohhui-wave), mitte hullult oma varjust ülehüppamine, siis saab julgemalt tegutseda. See on ideaalne platvorm ja ühine müts, mille all saab julgelt eksperimenteerida ja miks mitte ka vahepeal eksida. Kentsakas, lõbus, teraapiline, mänguline ja vaba,” võtab Roland Ajuokse olemuse kokku.

„Olen saanud tagasisidet, et inimesed, kes on ise Ajuokse avastanud või kelle mina olen avastanud, tunnevad, et nad ei ole üksi. Isegi kui neid isiklikult ei tea, tekitab see äratundmisrõõmu. Ja on ka neid, kes on öelnud, et neid on väga palju inspireerinud ja toetanud see, et ma jagan nende asju või uusi tegijaid,” räägib Stina ise. Tema puhul jääbki kõige enam kõlama siiras missioonitunne pakkuda noortele platvormi ja neid innustada. Kui ta kellestki vaimustusse satub, teeb ta kõik endast oleneva, et see jõuaks ka teisteni, ning see näib läbivat nähtava niidina kõiki Ajuokse tegemisi. Head ajuoksendamist!