Nõukogude Liidu kokkuvarisemine, domineeriv neoliberaalne ideoloogia ja idee „ajaloo lõpust” käisid suurepäraselt kokku veendumusega „klassi surmast”, ometi võib klassiteadvuse mõiste ja klassidünaamika jätkuv analüüs osutuda produktiivseks just praegu aktuaalsetes kontekstides.

„Ei, ma praegu aktiivselt diginomaadide teemaga ei tegele, olen tagasi kaevurite ja energiaüleminekute juures,” seletasin ühel sünnipäevapeol kolleegile.

„Klassiteadvust on neil vähevõitu, jah?” pilkas kolleeg.

Klassiteadvuse olemasolu ei ole küll kunagi olnud minu uurimisteema kriteeriumiks, kuid tunnistan, et Eesti ja Kasahstani kaevurite klassiteadvust oli mul võrreldes diginomaadide omaga lihtsam mõista. Sotsiaalse ebavõrdsuse uurimise keskne analüütiline kategooria on klass, mida teoreetikud mõistavad väga erinevalt, kuid mis traditsiooniliselt jaotab rahvastiku nendeks, kellel on eraomand, ja nendeks, kes peavad äraelamiseks oma tööjõudu müüma. Klassi uurimine tõstatab küsimuse, mis tingimustel kujutavad inimesed end ühte gruppi kuuluvatena ja leiavad, et neil on ühesugused huvid, mis erinevad teiste ühiskonnagruppide huvidest ja vastanduvad neile. Marksistlikus terminoloogias tähendab see, et klassil on ühine klassiteadvus.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemine, domineeriv neoliberaalne ideoloogia, ametiühingute võimu vähenemine ja idee „ajaloo lõpust” käisid suurepäraselt kokku veendumusega „klassi surmast” ning klassi kui kategooria analüütilisest võimetusest postmodernses maailmas. Kuid mõned antropoloogid tõstatasid teema 2000ndate alguses uuesti, näidates klassianalüüsi variatiivsust eri kultuurikontekstides, rõhutades seejuures, et leidub hulgaliselt gruppe, kes pole ei tootmisvahendite omanikud ega ka palgatöölised, vaid elatavad end kapitalistliku süsteemi äärealadel.

Leidub hulgaliselt sotsiaalseid gruppe, kes pole ei tootmisvahendite omanikud ega ka palgatöölised, vaid elatavad end kapitalistliku süsteemi äärealadel.

Klassiteadvuse sünd

Ajaloolane E. P. Thompson[1] väidab, et klassiteadvus tekib, kui inimesed, kes elavad kindlates tootmissuhetes ja ajaloosündmuste keskel, tõlgendavad neid sündmusi ja oma kogemust endale kultuuriliselt arusaadaval jagatud viisil. Vastandudes ideele fikseeritud struktuuridest või ühiskonnakihtidest vaatab Thompson klasside teket kui sotsiaalset protsessi ja sotsiaalset klassi kui gruppi, mille identiteet tekib suhtes teiste gruppidega. Sotsialistlikus kontekstis tekkinud tööstust uurides aga rõhutatakse, et seal, kus töölisklass loodi partei ja riigi abiga, on klassiteadvuse tekkimise oluliseks keskmeks igapäevane töö ja tootmisprotsess.[2] Michèle Lamont[3] väidab seevastu, et klassiidentiteedi tekkimisel on oluline moraalsete piiride loomine, mille sisse jäävad need, kellega väärtusi jagatakse – nende piiride sees rõhutatakse oma väärtust ja väärikust. Niisiis võib klassi mõista dünaamilise suhtena, kus mingid inimgrupid üritavad taastoota ennast ja oma arusaama sellest, milline peaks olema hea elu nende endi ja nende laste jaoks.

Paljude analüüside puudus seisneb aga selles, et „klassi” ei peeta terminina enam kasulikuks, sest sellist Lääne töölisklassi arhetüüpset meestöölist, nagu oli 20. sajandi keskel, ei eksisteeri enam.[4] Teine marksistlikust traditsioonist tulenev häda peitub selles, et just töölisklassilt oodatakse revolutsioonilist klassiteadvust, mis aitaks olemasolevad ühiskondlikud struktuurid pea peale pöörata, selle asemel et vaadata, kuidas klassidevahelised suhted või klassiteadvus parajasti mingis ühiskondlikus kontekstis avalduvad.

Paljude analüüside puudus seisneb selles, et „klassi” ei peeta terminina enam kasulikuks, sest sellist Lääne töölisklassi arhetüüpset meestöölist, nagu oli 20. sajandi keskel, ei eksisteeri enam.

Neist teoreetilistest lähtekohtadest tulenev lähenemine aitas mul mõista kaevurite klassipositsiooni ja -teadvust. Majanduslikult kuulusid hästi teenivad kaevurid pigem keskklassi. Nende enda terminoloogia oli paindlik. „Tööd me ju teeme, järelikult oleme töötav klass,” öeldi Eestis. „Oleme kesk-töölisklass, teenime normaalselt, ei ole selline lumpen nagu naabrid,” seletati Kasahstanis. Nende sarnaseks kogemuseks oli siiski etnilise põlisrahva hulka mittekuulumisest tingitud sümboolne ilmajäetus, staatuse langemine ning varasemate sotsiaalsete struktuuride kokkuvarisemine tööstuse sulgemise ja migratsiooni tõttu. Kaevurite klassiteadvus tekkis vastandusest eesti- ja kasahhikeelsele eliidile (keda üldiselt peeti kas lollideks või laiskadeks) ja globaalsest terasemagnaadist eraomanikule, oma väärikuse kinnitamisest, rõhudes ohtliku ja raske töö olulisusele, ning igapäevasest töökohakamraadlusest.[5]

Diginomaadide ajutine hõim

Kui kaevuritega oli pilt enam-vähem selge, siis kuidas määratleda postindustriaalse ühiskonna teadmustöötajat, kelle esindajaks võib pidada diginomaadi? Kui asusin esimese koroonalaine ajal Tais diginomaade uurima, näitasid mu intervjuud kultuurilise ja perekondliku tausta ning kogemuse variatiivsust. Kui aga vaadata valdavalt Läänest pärit suure globaalse mobiilsuse ja digitaalsete oskustega nomaade vastandatuna maailma mastaabis teistele ühiskonnagruppidele, joonistuvad ebavõrdsused väga selgelt välja. Kuna elu maailma suurlinnades kallineb, ei saa nomaadid tunda end keskklassina omaenda koduriigis, kuid vaesemates paikades mõnusat elu elades toetuvad nad kohalikule elanikkonnale, kes teeb ära nende taastootva töö (söök, koristamine, lapsehoid) ja peab samal ajal tõusvate üürihindade tõttu oma kodudest loobuma. Nomaadide Lääne passid ja digioskused lubavad ebavõrdsusi ekspluateerida – alalõpmata uuritakse foorumites, kus on parajasti parim kliima, turvaline ja odav elu. Erinevalt kaevurist on nomaad mobiilne ja liigub, nagu kapitalgi, kohta, kus on tema jaoks paremad tingimused.

Oma väärtusi ja moraalseid piire tutvustades rõhutavad nomaadid vabadust ja iseseisvust. Nad usuvad, et toetuvad ainult iseenda oskustele; et nad on haakinud end lahti ahistavatest institutsioonidest, nagu riik või täiskohaga kellegi teise heaks töötamine. Diginomaadid rõhutavad, et vastupidi paiksetele palgatöötajatele on nad turvalisest, kuid piiravast süsteemist väljunud. Nii näib, et nad on hüljanud ka oma paikse klassipositsiooni.

Kuigi võrgustumisüritusel sarnaste kogemustega inimestega mõtete vahetamine võib olla emotsionaalselt sama võimas kui tööliste demonstratsioon, on see interaktsioon tahtlikult mittepoliitiline ja mittepüsiv.

Kui kaevurite klassiteadvus tekib töökohal, siis kus võiks see tekkida inimestel, kel polegi töötamiseks ühte kohta? Ning millist keelt enda kohta kasutada, kui termin „klass” tundub kauge ja irrelevantne? Mulle kui antropoloogile mõjus alguses võõrastavalt, kuidas nomaadid Facebooki postitustes ja kogunemistel nomaadide tõmbekeskustes end „hõimuks” kutsuvad. Ilmselt viitab „tribe” siin kontekstis aga sarnastele väärtustele ja võimalusele tunda end osakesena millestki suuremast, mitte püsivatele kogukondlikele suhetele nagu traditsiooniliste nomaadide puhul. Kuigi võrgustumisüritusel sarnaste kogemustega inimestega mõtete vahetamine võib olla emotsionaalselt sama võimas kui tööliste demonstratsioon, on see interaktsioon tahtlikult mittepoliitiline ja mittepüsiv.

Vaestelt ja rõhututelt ootab marksistlikus traditsioonis koolitatud sotsiaalteadlane või nõrkade vastupanu lootev antropoloog elu ebameeldivamate aspektide vastu võitlemist. Kuid nomaadist teadmustöötaja klassiteadvus ei ole ei analüütiliselt ega ka poliitiliselt paljulubav. Usun, et see ei vähenda klassiteadvuse mõiste kasu muudes kontekstides. Oluline on pigem üldise klassidünaamika jätkuv analüüs just praegu lahtirulluvas kontekstis nii globaalsel kui ka ühiskondlikul tasandil. Revolutsiooniline tegevus, mida ajaloolis-materialistlikud mudelid teatava klassiteadvuse puhul ootavad, võib aga ilmneda hoopis ootamatul kujul või tulemata jäädagi.

[1] Thompson, E. P. 1980. The making of the English working class.
[2] Ngai, P. 2005. Made in China. Women Factory Workers in a Global Workplace.
[3] Lamont, M. 2000. The Dignity of Working Men: Morality and the Boundaries of Race, Class and Immigration.
[4] Kasmir, S.; Carbonella, A. 2008. Dispossession and the Anthropology of Labor. – Critique of Anthropology, nr 28 (1).
[5] Kesküla, E. 2018. Waste people/value producers: ambiguity, indeterminacy and post-socialist Russian-speaking miners. – Indeterminacy: Waste, Value and the Imagination (toim. Alexander, C.; Sanchez, A.).

Eeva Kesküla on antropoloog, kelle peamised uurimisvaldkonnad on töö ja klassisuhted. Praegu tegeleb ta kaevanduste ja rohepöörde teemaga ning uurib postsotsialistliku ja energiaülemineku vahelisi seoseid. Sel sügisel õpetab ta Tallinna Ülikoolis majandusantropoloogiat.

Diandra Rebase on graafiline disainer ja kunstiline juht, kes läheneb oma loomingule absurdsuse, ootamatuse ja kohmakuse kaudu, mis lõpuks realiseerub exquisite corpse’i vormis.