Gentrifikatsioon ehk väljatõrjumine avaldub Eestis eelkõige taskukohaste teenuste kadumises. On kindlad sammud, millega seda ohjata ning luua kvaliteetseid kättesaadavaid elamispindu, mis vähendavad klassilõhesid.

Vanemad oskavad rääkida sellest, kui Väike-Õismäe asemel laiutasid põllud, Kristiines olid vaid mõned aiad ja suvilad ning Mustamäe asemel kõrgus mets – äge, natuke kummastav. Seda, et Veerenni asemel oli sagris pajuvõsa, Koplis käidi turvalisuse kaalutlusel küünlajalga taskus hoides ja Kalamajas oli koridoris puituksega kemmerg, on paljud meist näinud ja üldse mitte hiiglama ammu.

Linnapilt muutub üha tempokamalt. Avastamata linnaosad, tihti töölisklassi piirkonnad, ja endised tööstusrajoonid saavad järsku tähelepanu – elu läheb käima, pakub põnevust. Elevusega ühes hiilivad aga tagaplaanil kerkivad kinnisvarahinnad. Kohalikud ei tunne end enam uute tuulte keskel koduselt ning juba kasvabki gentrifikatsioon üle pea, kui sellele eos tähelepanu ei pöörata. Kultuuriline mitmekesisus kõngeb, piirkonnad kaotavad isikupära. Kesklinnast on juba saanud rikaste pärusmaa, ülejäänud linna kodu osta ei jaksa, mis on otsetee valglinnastumise ja autostumiseni, tüürides meid tempokalt eluasemekriisi karmidesse lainetesse.

Kui enamikus Lääne-Euroopa linnades on gentrifikatsioon suuresti kinnisvaraarendajate ja üürileandjate juhitud protsess, siis Eestis teevad seda kommertsettevõtjad, kes asuvad esimesena õitsele puhkevate rajoonide etteotsa – elustiilitoodetele spetsialiseerunud väikeettevõtted, kohvikud ja poed. Riik ja omavalitsused jäävad sageli passiivseteks pealtvaatajateks, lootes, et turujõud juhivad asju õigesti. Eesti ettevõtjatel on vabadus seoses asukohavalikuga, puuduvad üürituru regulatsioonid ja muud gentrifikatsioonivastased normatiivid.[1]

Kuidas Eestis asjad käivad?

Kui Põhja-Ameerika ja Suurbritannia linnades tähendab gentrifikatsioon vaesema elanikkonna sundväljatõrjumist, mis on tingitud üürihindade kasvust, siis Eestis, kus lausa 80% inimestest on enda kodu omanikud[2], toimub see pigem kaudsemalt. Peamiseks surveks saavad kõrged renoveerimiskulud ning tuttavate ja taskukohaste teenuste, töökohtade kadumine. Need, kellel pole veel olnud võimalust oma eluaset soetada, peavad alla neelama tõusvad üürihinnad, mis meenutab rohkem olukorda Lääne-Euroopas. 

Eesti linnade puhul algab gentrifikatsioon harilikult nii, et ettevõtjad alustavad potentsiaalsetesse piirkondadesse väärtuse loomisega – avavad näiteks trendikaid kohvikuid, nišipoode ja galeriisid. Teerajajateks on elustiilitoodetele spetsialiseeruvad väikeettevõtted, kes otsivad odavaid äripindu. Populaarsuse tõusu tunnetavad kinnisvaraarendajad, kes kergitavad magusat hetke nähes hindu. Paralleelselt tunnevad kohalikud, eriti need, kelle sissetulek jääb alla keskmise, üha enam, et nad ei sobi enam omaenda kodupiirkonda.

Kui enamikus Lääne-Euroopa linnades on gentrifikatsioon suuresti kinnisvaraarendajate ja üürileandjate juhitud protsess, siis Eestis teevad seda kommertsettevõtjad.

Vajame läbimõeldud lahendusi. Riigile ja kohalikele omavalitsustele on see paras amps. Helsingis, Viinis ja Kopenhaagenis pakutakse üüriturule alternatiivina taskukohaseid sotsiaal- ja munitsipaalkortereid. Eestis, ja spetsiifiliselt Tallinnas, on munitsipaaleluasemete programm kehval tasemel, halva mainega ning võrreldamatu üürikorteriga, kuna asukohavalik on kitsas, ootejärjekord pikk. Viini sotsiaaleluasemed on mõeldud ka keskmise sissetulekuga elanikele – ligi 60% elanikest on majutatud subsideeritud või munitsipaalkorteritesse.[3] Tallinnas ei jagu munitsipaaleluruume isegi kõigile vaesematele elanikele. 2022. aastal esitas vastava taotluse 1819 inimest, kuid üürile anti vaid 215 eluruumi.[4]

Uute taskukohaste elamute ehitamise takistuseks on munitsipaalmaa vähesus. Nõnda rajatakse neid vaid kindlatesse piirkondadesse, enamasti muudest elamutest eraldi. Tallinna sotsiaalmajad – näiteks Lasnamäe taga asuvad 4000 elanikuga Raadiku munitsipaalkorterid – on kurvalt nigel ajale jalgu jäänud näide. Madalama sissetulekuga inimeste koondumine eraldatud sotsiaalmajadesse süvendab stigmat ja takistab ühiskondlikku ühtekuuluvustunnet.[5] Selle tulemusena on munitsipaalkorterite elanikel vähem võimalusi oma elujärge parandada ning klassilõhe kasvab. See ei ole sotsiaalselt jätkusuutlik.

Tulekahju kustutamine

Oleme riigina kättesaadavate elamispindade teemaga alles lapsekingades. Sellegipoolest on mõned sammud, mida saaks kohe astuda.

Üks lahendus on avaliku ja erasektori koostöö – linnad lepivad arendajatega kokku, et mingi osa planeeritavatest elamispindadest jääb taskukohaseks. See tagab mitmekesise ja tasakaalustatud piirkonna, takistab eliitrajoonide teket ning hajutab sotsiaalkortereid mööda linna. Läbimõeldud tihedusel on mitmed eelised: sotsiaalne integratsioon, mitmekesisemad korterihinnad, väiksem valglinnastumine ja kriitiline tarbijaskond kohalikele teenustele.

On ka võimalik reguleerida üürihindu. Hindade jätmine turu hooleks ei toimi nii madala tihedusega linnades, nagu need Eestis on. Nii võib ka luua regulatsioone, mis aitavad hindu kontrolli all hoida. Ajalooliselt pole muidugi hinnalaed ja piirangud ennast liialt jätkusuutlike lahendustena tõestanud.

Veel saab linn või riik investeerida üksikkorteritesse – lisaks suurte sotsiaalmajade rajamisele saab osta ja renoveerida olemasolevaid üksikkortereid ning ehitada erakortermajade pööningutele elupindu.

Eestis, ja spetsiifiliselt Tallinnas, on munitsipaaleluasemete programm kehval tasemel ja halva mainega.

Olemasolevat munitsipaalmaad võiks kasutada mõistlikumalt, planeerides laiutavaid tänavaid kompaktsemaks ja tehes ruumi taskukohastele elamispindadele. Kui idee natukene kitsamatest tänavatest tekitab ängistust, võib ette kujutada tänavaid Itaalias – õigesti tehes on need ju igati toredad.

Samuti peame mõtlema madalama sissetulekuga koduomanike peale, kes on sunnitud gentrifikatsiooni tõttu kolima. Negatiivselt mõjutavaid tegureid vähendades anname ka neile võimaluse muutuste keskel vastu pidada. Üheks tööriistaks oleks sissetulekupõhine renoveerimistoetus – praegu ei arvesta KredEx renoveerimistoetuste määramisel leibkondade majandusliku olukorraga, ent see aitaks oma kodu säilitada. 

Veel saab avaliku ja erasektori partnerlust kasutada kindlas asumis pakutavate teenuste reguleerimiseks – omavalitsus suunab eraarendajaid ka teenuste ja äripindade planeerimisel ning ehitamisel. Nii on võimalik veenduda, et kõik uued ettevõtted oleksid kauaaegsele elanikkonnale sobivad ning vajalikud teenused ka edaspidi alal esindatud.

Mida see meile annab?

Tundub, et praegu ametnikud lihtsalt ei näe olukorras tõelist probleemi. Vaeste asumite transformatsioon eliitrajoonideks ongi linna edu näitaja – raha ju liigub! Aga see jääb lühinägelikuks. 

Linn on koht, kus elatakse, töötatakse, suheldakse, luuakse kogukondi ja veedetakse aega. See ruum, mis meie eluaset, kodu ümbritseb, on nii füüsiline kui ka vaimne. Selleks et tunda ennast ühiskonna osana, et olla hoitud ja et ruum oleks turvaline, on meeletult oluline kujundada õiglasem ja mitmekesisem linnakeskkond kõigile. See hõlmab kättesaadavaid kodusid ja gentrifikatsiooni taltsutamist.

Milline võiks välja näha sotsiaalselt terviklik, mitte segregeerunud Tallinn? 

[1] Pastak, I. 2021. Gentrification and displacement of long-term residents in post-industrial neighbourhoods of Tallinn. Tartu Ülikooli doktoritöö, lk 51.
[2] Kährik, A.; Kangur, K.; Leetmaa, K. 2019. Socio-economic and Ethnic Trajectories of Housing Estates in Tallinn, Estonia. – Housing estates in the Baltic countries (toim. Hess, D. B.; Tammaru, T.).
[3] Social housing in Vienna. – Wiener Wohnen.
[4] Meilivestlusest Priit Pärtelpojaga.
[5] Aljas, R.; Kund, O.; Mets, M. 2022. Tallinna nähtamatud müürid. – Levila, märts.

Darina Nossova on sotsiaalsele jätkusuutlikkusele spetsialiseeruv linnaplaneerija ja vahel ka illustraator.

Markus Hääl on Hundipea asumi idee eestvedaja, koeraomanik, padelientusiast ja vabatahtlik merepäästja.