Kas keelekasutus ütleb midagi meie klassikuuluvuse kohta? Või kas klassikuuluvus dikteerib meie keelt? Kuidas aga uurida klassi ja keele seoseid minevikus ja tänapäeval?

Sama ala inimesed on sarnasemad kui sama küla omad – etioopia teadlane mõistab eesti teadlast poolelt sõnalt, kui mõlemad on näiteks keeleteadlased, kes uurivad laste keeleomandamisega seonduvat. Seda mõnusat mõtet on veeretanud mitmed antropoloogid ja sotsiolingvistid, kes tegelevad keele ja ühiskonnaga.

Pilk minevikku

Esmalt tuleb teadvustada, et keelt saab vaadelda suulise ja kirjaliku väljenduse aspektidest. Suuline eesti keel, mis kandub põlvest põlve, on palju vanem kui kirjalik eesti keel, mida hakati nii Rootsis elava eesti keeleteadlase Raimo Raagi kui ka Tartu Ülikooli keeleteadlase Külli Habichti sõnul teadlikult laiemalt arendama ja ühtseks normikeeleks ehitama alles 19. sajandi keskpaigas.[1][2] Eesti regilaulupärandist on rääkinud väga huvitavalt Meelika Hainsoo, nentides, et meie esivanemad, kes ei osanud lugeda, olid võimsa suulise pärimuse kandjateks, mida meie õppinud ja lugenud inimestena ei ole võimelised enam looma, aga millega võiksime kõik tutvuda.

Sel suvel olin haaratud Isak Dineseni Aafrika mälestusteraamatust, milles ta kirjutab ja loeb ette kirju inimestele, kes ei oska seda ise teha, ning kuulajad on kirjakeelest lummatud. „Kirjasõna maailm avati Aafrika pärismaalastele sel ajal, kui mina Kenyas elasin. Kui tahtsin, oli mul toona võimalik minevikul sabast kinni haarata ja elada läbi tükike meie eneste ajaloost: ajajärk, mil paljudele eurooplastest lihtinimestele kirja samamoodi ilmutati. Taanis toimus see tubli sada aastat tagasi ja selle järgi, mida lapsena olin kuulnud muldvanadelt inimestelt, tundub, et see võeti mõlemal juhul vastu üsna ühtemoodi. Inimolendid võivad haruharva olla nii alandlikult ja andunult vaimustatud puhta kunsti põhimõttest.”[3] Küllap elasid meie eellased läbi sama, kui saksa või rootsi soost vaimulikud lugesid oma konarlikke eestikeelseid tekste neile ette.

Meelika Hainsoo on nentinud, et meie esivanemad, kes ei osanud lugeda, olid võimsa suulise pärimuse kandjateks, mida meie õppinud ja lugenud inimestena ei ole enam võimelised looma.

Kui hakati looma esimesi eesti keele grammatikaid, kuulusid eestlased sotsiaalselt alamrahva klassi nii maal kui ka linnas, suur osa neist elas maal adratalupoegade (pererahva), vabadike (popside), sulasrahva või mõisateenijatena. Eesti alal ei olnud seisuslik kord selline nagu Lääne-Euroopas, mistõttu inimeste murdeerinevused võisid püsida ja isegi süveneda, sest talupojad olid peaaegu eranditult mõisa omand ja seega äärmiselt paiksed kuni pärisorjuse kaotamiseni Eestimaal 1816. ja Liivimaal 1819. aastal. Vabadus tõi kaasa eesti orja riigikodanikuks saamise.[1] 1820ndatel algas Eestis tööstuslik pööre, millega koos toimus üleminek seisusühiskonnast kodanikuühiskonda, ja eesti kirjakeelt hakkasid rajama jõukamasse klassi kuuluvad inimesed, kel oli võimalik saada korralik haridus ning kel oli sisemist motivatsiooni ja julgust hakata eesti keelest kultuurkeelt looma.

Kuidas aga uurida klassi ja keele seoseid noil vanadel aegadel? Käsikirjades tuhnides, kirjavahetusi uurides. Näiteks toimus sel aastal Zürichis 13. ajaloolise sotsiolingvistika konverents teemal „Keeleline mitmekesisus ja ühenäolisus ajas ja ruumis”. Vanadest kirjadest moodustatakse korpusi ja uuritakse näiteks, kes olid kirjutajad, milline oli nende klassiline kuuluvus, kellega nad suhtlesid – kas kirjutati ainult samasse klassi kuuluvate inimeste või ka teistega. Leideni Ülikooli keeleteadlane Marijke van der Wal tegi näiteks ettekande sellest, kuidas Hollandis erines 17. sajandil erakirjavahetus tööalastest kirjadest.

Tänapäeva keele uuringud

USA humorist Robert Benchley on öelnud, et maailmas leidub kaks klassi inimesi: need, kes jagavad kõik kahte klassi, ja need, kes seda ei tee. Keelega tegelevad teadlased saab jagada sama skeemi alusel nendeks, kes uurivad kõigepealt keelt ja seejärel võib-olla ka inimest, ning nendeks, kes uurivad, vastupidi, ennekõike inimest ja siis näpuotsaga tema keelt.

Keelega tegelevad teadlased saab jagada nendeks, kes uurivad keelt ja seejärel võib-olla ka inimest, ning nendeks, kes uurivad, vastupidi, ennekõike inimest ja siis näpuotsaga tema keelt.

Jah, on täitsa võimalik süüdistada mitmeid keeleteadlasi selles, et nad on haakinud inimese keelest lahti, uurides ainult keelt. Sotsiaalse klassi uurimisest rakenduslingvistika kontekstis põhjalikult kirjutanud keeleteadlane David Block väidab, et keeleteadlased on sageli klassi keeleuuringutest kas üldse välja jätnud või siis analüüsinud seoseid pealiskaudselt või puudulikult.[4]

Eesti keele sotsiolektidest on kirjutanud nii Tiit Hennoste juba rohkem kui kakskümmend aastat tagasi kui ka uuemal ajal Kadri Koreinik ja Kristiina Praakli. Kui jutuks tuleb klass ja keel, siis Hennoste sedastab, et Eestis on klasside määratlemisega probleeme, sest „Nõukogude ajal ei olnud mingit erilist korrelatsiooni nt ameti, hariduse ja sissetuleku vahel. Kõrgharitud inimesed said vähe palka, töölised palju. Nüüd on hakanud klassierinevused kui elustiilierinevused välja kujunema […]. Kuid siiski ei moodusta Eesti ühiskonnas klassitunnused ilmselt sellist homogeenset võrgustikku nagu Läänes.”[5] Ta tõstatab juba siis keele ja klasside uurimisega seotud teoreetilise probleemi ehk mis tunnuste alusel jagada eesti inimesi klassidesse?

Klassidesse jagunemise printsiipe on väga palju, nt materiaalne vara, palk, amet, elukoht, haridus, sotsiaalne võrgustik, tarbimisharjumused, sümboolne käitumine, liikuvus, võimalused jms. Seda, kuidas mingisse klassi kuulumine mõjutab sõnavara ja hääldust, on uurinud 60ndatel suure hoolega ja tolle aja kohta väga innovaatiliselt USA sotsiolingvist William Labov, kes näitas kvantitatiivse variaablusuuringuga, et sõnade prestiižsemaks häälduseks peetakse kõrgema klassi kasutatavaid variante, seega prestiižseks saavad vormid, mida kõrgemad ühiskonnakihid rohkem kasutavad.[6][7] Labovi idee, et inimesed teevad klassi kuulumise tõttu mingeid keelelisi valikuid, ei rahuldanud keeleteadlaste kogukonda ning nii tõid Lesley ja James Milroy 90ndate alguses teooriasse uue muutujana sotsiaalse võrgustiku mõiste, mille puhul on olulisel kohal see, kellega suheldakse ja kelle moodi tahetakse olla. Arvesse võetakse ka ühiskonnas valitsevaid vastuolusid ja ebavõrdsust, mida sümboliseerib vastandlik keelekasutus.

Sotsiaalse võrgustiku mõiste puhul on olulisel kohal see, kellega suheldakse ja kelle moodi tahetakse olla.

Leedsi Ülikooli keeleteadlane Julia Snell toob välja „klassikalise sotsiolingvistilise idee”, et kui mingi keeleline tunnus on tavalisem madalamates klassides, on see tüüpilisem ka mitteformaalses stiilis. See idee on tema sõnul vananenud, sest inimesed ei kuulu ainult ühte klassi ega kasuta keelt vaid ühtmoodi. Ta kirjutab, et sotsiolingvistikas ei nähta klassi enam kui struktuuri, kuhu inimene kuulub, vaid kui keeleliste stiilivalikute allikat.[8] Inimesed on agendid, kes valivad, kellega, kuidas ja millal rääkida. Seda toetab nii eesti juutuuberitega tehtud uurimus[9], milles meie töörühm leidis, et suunamudijad valivad keelekasutuse sõltuvalt publikust – videos oma jälgijate või keeleteadlastega vesteldes on nende keeleregister erinev –, kui ka eesti teismeliste keele uurimine, mis näitab, et noored räägivad vanemate ja õpetajatega teistmoodi kui omavahel, sest siis nad kasutavad solidaarsusel ja grupikuuluvusel põhinevat keeleregistrit. 

Laste keelekasutus sõltub suurel määral nende vanemate sotsiaalsest taustast. Arengupsühholoog Tiia Tulviste on öelnud, et kõrgema staatusega ehk kõrgema haridusega emad vestlevad oma lastega rohkem. Ta tõi näiteks, et kaheaastased keskklassi lapsed kuulevad nädala jooksul 125 000 ja madalama sotsiaalse klassi lapsed 62 000 sõna, lisaks erinevad sõnavara rikkus ja suhtlusstiil – kõrgema klassi emade lapsed kuulevad vähem käske ja keelde.[10] Värske uuringu kohaselt mõjutab laste sõnavara ka perekonna nutiseadmete kasutamise sagedus.[11] Liikudes minevikust tulevikku, on keele seisukohalt olulisim rääkida lastega päriselt, palju ja sageli, olgu nad siis mis tahes klassis.

[1] Raag, R. 2008. Talurahva keelest riigikeeleks, lk 23, 32, 49. Atlex.

[2] Habicht, K. 2002. Vana kirjakeele uurimine. – Emakeele Seltsi Aastaraamat 48, lk 138.

[3] Dinesen, I. 1994 [1952]. Aafrika äärel (tlk Jesmin, R.), lk 78–79. Varrak.

[4] Block, D. 2015. Social Class in Applied Linguistics.  – Annual Review of Applied Linguistics, nr 35, lk 2.

[5] Hennoste, T. 2003. Eesti sotsiolektide seisund, lk 22−23.

[6] Keevallik, L. 2001. New Yorgi kaubamajad ja Mulgi murre ehk Millega tegelevad sotsiolingvistid. – Oma Keel, nr 2, lk 5–11.

[7] Hennoste, T. 2002. Keelekasutuse uurimine. – Emakeele Seltsi Aastaraamat 48, lk 230.

[8] Snell, J. 2014. Social Class and Language, lk 2, 9.

[9] ​​Praakli, K.; Korkus, M. L.; Mandel, A. jt 2022. „Mis keeles ma räägin, I don’t know”. Eesti sisuloojate inglise keele kasutusest YouTube’is. – Philologia Estonica Tallinnensis, nr 7, lk 263−291.

[10] Tulviste, T. 2021. Lapse keeleline areng III: Teooria, sisendi roll. Loeng 11. märtsil Tartu Ülikoolis. 

[11] Tulviste, T.; Tulviste, J. 2024. Weekend Screen Use of Parents and Children Associates with Child Language Skills. – Frontiers in Developmental Psychology, nr 2.

Kristel Algvere on Tartu Ülikooli keeleteaduse nooremteadur-doktorant.