Kuidas tajuda enese klassikuuluvust ja -päritolu, kui sellega kaasneb vastuoluline mahajätmise, samastumise, kohanemise ja häbi ring.

Ma olen omamoodi klassireetur. Või noh, üsna klassikaline klassireetur, juba lapsest peale. Loomulikult tundsin hellust oma isa vastu, kes mind sagedastel haiglas viibimistel vaatamas käis, suitsuhais küljes, käed karedad, ehitajatunked seljas. Ta tõi mulle leiba, Hiirte juustu ja viilutatud suitsuvorsti, samuti 50-krooniseid kõnekaarte, et ma talle ja teistele haigla taksofonist helistada saaksin. Me seisime lastehaigla liftide ees, rääkisime tühjast-tähjast. Tajusin alateadlikult, et täiskasvanuna veedetud aastatega olid tema kudedesse ladestunud valud ja vihad. Tajusin, et tema vajab minu sõbralikkust ja sarmi rohkem kui mina tema tuge. Tahtsin väga, et ta ei peaks kahtlema selles, kui hea isa ta oli. Aga ma ei tundnud, et tal oleks mulle midagi õpetada, ja temast eeskuju võtta tundus ohtlik.

Valik mudaste juurte ja õrnade pungade vahel

Eesti on tema moodi isasid täis. Isasid, kes töötavad mingit sorti objektil (kui töötavad). Isasid, kes suitsetavad autos ja ületavad vihase peaga räigelt kiirust, sina tagaistmel. Isasid, kes said eelmise generatsiooni käest ainult mingi sõnastamatu taaga, siis käisid Nõukogude armees ja tulid tagasi… teistsugusena. Kõik ütlesid, et see oli nii. Üks suur autoõnnetus sinna otsa ja lõpuks saab issist mees, kes (tsiteerin kohtuotsust) „ähvardas oma abikaasat, öeldes, et „tapab kellegi ära”, seejärel võttis köögiseinalt noa ning lubas „kellelgi kõri läbi lõigata””. Loen seda kohtuotsust täna esimest korda. Ma küll teadsin, et mu isa oli paar aastat tagasi lähisuhtevägivalla tõttu vanglas, olime pärast seda isegi korra telefonis rääkinud ja tähtpäevadel sõnumeid vahetanud, aga detailidega ma kursis ei olnud. 18. detsembril 2022 sain temalt näiteks SMSi: Ilusat adventi! Sinu Vanaisa ütles ikka ; me ei jõua kõiki maailma töid ära teha, tuleb puhata ka! 

Ja nüüd olen jälle reetur. Kas selle avaldamine on mu isa reetmine? Seda küsides tunnen, nagu reedaksin oma feministlikud põhimõtted; nagu reedaksin kannatanud, kelle kogemused ületavad enamasti mitmekordselt seda, mis lõpuks kohtudokumentidesse kirja pannakse ja mida süüdimõistmisel arvesse võetakse. 

Klassimobiilsus nõuabki sageli reetmist. Iseenda kogemuste, juurte reetmist või siis selle uue, juurdekasvanud mina reetmist.

Klassimobiilsus nõuabki sageli aga reetmist. Iseenda kogemuste, juurte reetmist või siis selle uue, juurdekasvanud mina reetmist, kui olla tagasi algpesas. Loomulikult ei sõnasta me neid asju niiviisi, vaid õpime alateadlikult ära, et ühes kohas käitutakse niimoodi ja teises teistmoodi. Emale häälsõnumit saates püüad leida talle tuttavaid sõnu, et anda oma loovtegevust kuidagigi edasi absurdsena kõlamata; teatris oma etendusemõtet müües teeskled, nagu su esimene sõna oleks olnud abjektsus või multimodaalne. Aga ema ei saa ikkagi midagi aru ja teater sulle pärast kohtumist rohkem ei kirjuta.

Endal hakkab ka veidi halenaljakas, kui neid detaile koos ette loen. Aga huvitav ka, justkui mu elu oleks mingi igavene before-pilt, ja peas kerivad mõtted sellest, millist after-pilti ma tahaks. Mu kirjutuslaua vastas seina peal on kirjas mu unistused, näiteks: Mu igakuised sissetulekud toetavad mu vabadust. Puhkan palju ja ilma süütundeta. Jagan inimestega tähenduslikku ja empaatilist mõtet, rõõmuga. Näed, sa loed siin praegu, ja nii mu unistus täitubki. Ilus, kas pole? 

Ma õppisin seda mitte nägema

Olen veendunud, et rolli- ja lojaalsuskonflikte esineb kõikide inimeste eludes. Kui su vanemad on lahutatud, võisid tunda survet valida pool. Või kui räägid vene keelt emakeelena, võid tunda, justkui peamiselt eestlastest koosnev suhtlusvõrgustik mõjuks oma juurte eitamisena, aga vene keeles rääkides reedaksid justkui kodumaa. Lojaalsuskonfliktid, milles meil nõutakse oma tõe, valu või hirmu eitamist, on sagedased. 

Ebamugav tõde või selle tegelik mõju pakitakse iseenda sisse nii sügavale ära, nagu seda poleks kunagi olnud, et hoida alles suhteid ja vältida kognitiivset dissonantsi. Eriti paindlik on selles lapse aju: kui tundub, et vanemate hea tuju sõltub sellest, et sa ei pane enda ümber olevat (või sealt puuduvat) tähele ega osuta sellele, siis laps õpibki seda ignoreerima. Vaesus on selles mõttes eriti huvitav, sest ilma võrdlusmomendita ei pruugi laps isegi mõista, et ta elule seatud piirangud ei ole universaalsed. Geograafiline kihistumine ja selge klassiprofiiliga koolid toetavad nende illusioonide jätkumist. Mõnes mõttes päästis mu elu see, kui kindlameelselt ma uskusin, et mu lapsepõlv oli täitsa okei.

Rikkuse või staatuse alusel võib jagada pered kahte gruppi: keegid ja mittekeegid. Olla keegi – kui tore! Alain de Botton kirjutab selle binaarsuse kohta raamatus „Status Anxiety”, et keegite kohalolu pannakse tähele, nende heaolu pärast muretsetakse, nende vaateid kuulatakse, läbikukkumisi mõistetakse ja vajadusi rahuldatakse, kuid „need, kellel puudub staatus, on peaaegu nähtamatud: teised kohtlevad neid järsult, nende keerukus tallatakse maha ja nende eripärasid ignoreeritakse”. Kui mina ja mu õde hakkasime vaesust lahkavat taskuhäälingut ette valmistama, maadlesime just nende eripärade küsimusega päris korralikult. Vast on ühtaegu ilmselge ja hoomamatu, et vaesuskogemusi on täpselt nii palju, kui palju on kunagi vaeseid inimesi elanud. Osa sellest komplekssusest püütakse kinni andmetesse, mis lihtsustatakse siis keskmisteks, mediaanideks ja kõige populaarsemateks vastusevariantideks, aga staatiliste arvude ja dünaamilise, keeruka inimkogemuse vahel on sama hiiglaslik erinevus kui sõna apelsin ja tõelise apelsini vahel.

Mõnes mõttes päästis mu elu see, kui kindlameelselt ma uskusin, et mu lapsepõlv oli täitsa okei.

Täna tõepoolest vaene

Kes see vaene siis on? Esimesena tuleb pähe äkki mõni pereliige? Või sokke ja käpikuid müüv naispensionär Balti jaamas? Äkki hoopis stseen „Võsareporterist”, kus ülevalgustatud kaadris näidatakse luitunud sohvat ja nõukaaegset sektsioonkappi, purjus inimesed midagi Petsile seletamas? 

Raske on mõelda asjadest troopideväliselt, aga kui troopi läbi ei hammusta, siis me ei oska vaesuse mitmekesist ja risoomset iseloomu enda ümber näha. Mida ma vaesuse risoomsuse all silmas pean? Nimelt seda, et majanduslik ilmajäetus seostub suure hulga sotsiaalprobleemidega ning neid omavahel lahti harutada on keeruline ja vast ka mõttetu. Kumb tuli enne, sõltuvusprobleemid või vaesus? Kumb tuli enne, üheksaklassiline haridustee või vaesus? 

Enamik inimesi mind esmakohtumisel vist vaeseks ei nimetaks – mind, kes ma saabun loengusse oma halli MacBookiga, mind, kelle toaseinu ehivad päris maalid ja kes pole nüüdseks üle aasta klassikalises mõttes tööl käinud. Õde küsis salvestusel ka: Sanna, kas sa oled vaene? Kas sa mõtled endast kui vaesest inimesest? 

Olen vaese taustaga. Samuti olen vaene täna, see tähendab: ootan elevusega, et Looming mulle arvustuse eest raha saadaks ja et tulumaksutagastus lõpuks kontole kukuks, et talveks kindad osta ja telefoniarve ära maksta. Samal ajal sõin hommikuks väga maitsvat võileiba ja sain seda voodikaaslaselegi pakkuda, ning lõunaks sõin head kapsasuppi koos ciabatta’ga, ja seda kalli sõbrannaga. Tänapäeval kasutatakse „vaesuse” kõrval aga ka mõistet „ilmajäetus”, mis on veidi laiem ja hõlmab ka sotsiaalseid ja kultuurilisi elemente. Milline on inimese side ühiskonnaga? Kuivõrd on inimesel võimalik osaleda jagatud elus? Või on ta sellest ilma jäänud? Ilmajäetud ma ei ole ja jagatud elus osalen aplalt. Aga nii palju kui on vaesusi, on ilmajäetusi – ja nende kombinatsioone.

Tänapäeval kasutatakse „vaesuse” kõrval aga ka mõistet „ilmajäetus”, mis on veidi laiem ja hõlmab ka sotsiaalseid ja kultuurilisi elemente.

Kui mu ema olnuks kunstnik

See puudus, mis mind ennast tagasivaatavalt kurvaks teeb, on just kultuurilisemat ja sotsiaalsemat laadi. Meil on Eestis võrdlemisi palju kõrge kultuurilise profiiliga vanemaid, kelle lapsed nüüd samuti muusikas, teatris, akadeemias või poliitikas suuri samme astuvad. Kujutan vahel ette, mis vestlused toimusid Kaja Kallase lapsepõlve õhtusöögilauas või mis lugusid vestis oma lastele ja lastelastele Eno Raud. Loomulikult on säärased kujutlused hüperboolsed projektsioonid, mida kannustab mu isiklik lein. Aga samal ajal võib ju olla, et ka meie pisikeses riigis kandub kultuuriline kapital edasi perekondlikke liine pidi; et müüdid, mis tekivad mingi perekonnaga seoses, võimendavad inimese võimalusi, aga nendest olulisemaks võib osutuda kindlaid väärtusi kujundav ja tugevusi toetav kodu ning sealt saadav pilt sellest, milline üks elu üldse välja võiks näha. 

Tänapäeval uurivad sotsiaalteadlased perekonna (objektistatud) kultuurilise kapitali mõistmiseks, mitu raamatut küsitletaval 16-aastasena kodus oli. Praeguseks on minul tõenäoliselt viienda taseme arv raamatuid: 201–500. Kui olin 16-aastane, jäime vast kolmandale tasemele: 26–100 raamatut. Kuues tasand on kõige kõrgem: üle 500 raamatu. See mõõdik ei võta hästi arvesse raamatute ja trükiste odavat hinda Nõukogude ajal, mille mõju vähemalt paljude vanemate inimeste kodudes jätkuvalt kestab, kuid annab mingi pildi sellegipoolest. 

Tööliseks õpitakse kodus

Pärast Spotify Premiumi tellimuse tühistamist olen leidnud aega, et mõelda, mis teeb võimalikuks nii paljude inimeste pika staaži ametikohtadel, mis neile tegelikult ei meeldi. Miljonid inimesed pühendavad kogu oma elu suvalistele organisatsioonidele ja ettevõtetele, oma aja, tarkuse, oskuse suhteid arendada, õppimisvõime, ohverdades sageli oma tõelised soovid ja väärtused. Seda eeldatakse peaaegu kõikidelt töötajatelt, eeldatakse valetama õppimist ja teiste valede kergekäelist uskumist, lihtsalt teises kontekstis. Pühendunud tööinimesel tekib dissotsiatsioon oma kehaga, mis saadab väsimussignaale, oma tegelike tunnetega, näiteks viha ja tüdimusega klientide või töökaaslaste suhtes, ning oma väärtustega, mis lähevad tihti tööandja omadega vastuollu. Need, kes ei ole sellest huvitatud, tunduvad sootsiumile kahjulikud – kui nad just oma ettevõtet ei asuta või mõnes organisatsioonis sisuliselt sama asja ei tee, lihtsalt veidi väärtuspõhisemalt ja vähema raha eest. 

Oleks mu vaade tööpõllule helgem ja majanduslik seis stabiilsem, kui oleksin üles kasvanud pühendunud töökultuuri keskel?

Aga mõni lihtsalt oskab tööd teha, oskab pingutada, endast kõik välja pigistada ja naudib 30 aasta pärast oma pingutuste vilju. Miks mina seda ei oska? Miks kogen ideed oma karjääri järjekindlalt, aga süstemaatiliselt ülesehitamisest nagu tulnukas, kes vaatab kaugelt kosmosest inimesi mõttetult siblimas? Oleks mu vaade tööpõllule helgem ja majanduslik seis stabiilsem, kui oleksin üles kasvanud pühendunud töökultuuri keskel, näinud igapäevaelus, kui normaalne on see, et inimene läheb hommikul tööle ja tuleb õhtul sealt tagasi? Sellele mõeldes tajun üsna selgelt, kui sarnased on omavahel lapseea emotsionaalne reaktsioon, kui kuulsin, et isa või ema oli jälle uue töökoha saanud (ega kaua see ei kesta…), ning sisekõne enda tööalaseid mõtteid mõlgutades (ega head nahka siit ei tule…). 

Ma ei tundu selleks võimeline olevat, vähemalt mitte pikemaajaliselt. Ikka vajan pikki pause klassikalisest töötajastaatusest. On see mingit tüüpi erivajadus? Ja milline oleks minu suhe ideega stabiilsest karjäärist, kui mind oleksid kasvatanud kaks stabiilse karjääriga inimest? Kas minu kui naise ja loova isiku fundamentaalne tunne oleks eneseaustus, mitte latentne häbi?

Häbist

Kui asju ei saa lihtsalt muuta, loob väljendatud häbi jagatud koorma. Ebakindlused nakkavad. Enamasti ei saa laps olla aus selles, et ta häbeneb oma ema või oma vanu riideid. Siin tekib jälle lojaalsuskonflikt: kas ta on autentne ja tekitab lapsevanemaga tüli või hoiab alles kuulumise ja neelab enda tunde alla. Mina pakkisin igasugused piinlikkustunded ära uskumatu alateadliku pühendumisega – need olid mulle ja teistele ainult koormaks, nii et tegin nii, nagu neid poleks kunagi olnudki. 

Häbi ja madal klassipositsioon on omavahel väga head sõbrad. Ühelt poolt võivad inimesed rahakotti vaadates tõesti enda piiratud võimaluste pärast häbi tunda, aga märkimisväärsem on hoopis vastupidine suhe – viis, kuidas häbi on vaesusesse kultuurilises mõttes sisse kirjutatud, kuidas häbi võib inimese kehas ja väljenduslaadis vaesust palju enam reeta kui suurest kandmisest õhukeseks kulunud kampsun.

Enne sõiduõigust andvaid rohelisi kaarte näitasime pileti asemel kontrolörile oma pildiga lastekodutõendeid. See oli ebamugav, eriti kuna vahel nad ei olnud teadlikud, et see tasuta sõitu (ja lõunaid) tähendas, nii et sosistasin neile tihti: Me võime tasuta sõita. Tundsin häbi, kui pidime mõne täiskasvanuga koos linnas käima, kuna nad käitusid minu meelest nii matslikult, nii ebagraatsiliselt. Häbi tekitasid ka teised vaesed lapsed. Nad tundusid nii valjud, nii lollid, nii ebakultuursed, nagu nad mängiksid oma rumalusega kõik kaardid kätte neile, kes meid pealt vaatasid ja ootasid, et me libastuksime, et siis õigustada meie omapäi jätmist. Kuid oleks keegi häbi kohta küsinud, raputanuks ma pead.

Lähtusin vast teiste korduvast reaktsioonist mu tegelikkusele. See üllatas konduktoreid, arste ja teisi täiskasvanuid, kuid nad ei osanud sellele siiralt reageerida. See tundus nende õiglustunnet riivavat, nende enda tegelikkuse tinglikkusele osutavat, aga mitte nende asi. Ja ainus, mida enamik täiskasvanuid tegi, kui mu reaalsuse karmusest haisu ninna said, informeeris mu enda reaalsustaju kogu teismelise- ja varajase täiskasvanuea. See tähendab, nad pöörasid pilgu ära ja teesklesid, nagu mu jagatu ei kannaks oma terves tähenduses mingit võimatut keerukust ja väljakannatamatut valu. Ja kuna esiteks oli tegu ainsa reaalsusega, millega mina tuttav olin, ning teiseks tundus kõiki suhtlusolukordi meeldivamaks tegevat minu enda suuremeelne tänulikkus ja kõikehõlmav optimism, siis õppisin jälle reaalsust selle terviklikkuses ignoreerima. 

Eriti kuna mul oligi nii palju, mille eest tänulik olla. Meile jõulukingitustena Ameerikast toodud pakkidest kirjutasin Müürilehes aastal 2017, aga samuti saime vahepeal käia ratsutamas, õppida hispaania keelt ja sõita mitu korda Hispaaniasse suvistele keelekursustele, käia ka Peterburis, Riias ja Soomes ning kord kuus anti meile ka taskuraha. Kõik seda ei saanud. Meie maja oli lastekodu rikaste maja. Nii kogesingi enda elu pigem üllatavalt rikkaliku ja võimalusi täis olevana, eriti kuna mälestused kodudest ja hirmutavatest olukordadest enne seitsmendat eluaastat olid meeldivalt ära pakitud ja kujundlikule pööningule ära viidud. 

Ja nüüd ma kolan seal pööningul ja toon aina uusi asju näitamiseks, endal silm särab. Jah, absoluutselt, selles kompotis on tõepoolest traagikat. Paljud ei suuda seda vastu võtta ja keeravad lehekülge. Aga see pole tragöödia. Need nädalad ja aastad on veider segu privileegidest ja nende puudumisest, kohanemisest ja uskumatutest möödalöökidest. Vaatan meie perekonna minevikule otsa ja näen midagi nii tõelist, nii kütkestavat, nii kõnekat, mahlakat, veidrat, kummitavat. Siin ei kehti mingid lihtsad arusaamad, justkui vaesus oleks halb ja rikkus hea või, vastupidi, rikkus amoraalne ja vaesus õilis. See on lihtsalt üks faking tõeline elu, mida mul on täiskasvanuna õnn nüüd ilma valede, vabandamise ja kaitsekilpideta kogeda ning tagasivaatavalt mõtestada. 

Sanna Kartau on luuletaja, kunstnik ja õpetaja, keda huvitavad praegu maskuliinsusküsimused, välisalvestiste kasutamine ja kriitiline pedagoogika.

Maria Dimancea on vabakutseline illustraator ja animaator, keda huvitab inimkeha ja selle kujutamine. Ta elab koos oma koeraga Bukarestis.