Kas olukorras, kus 70% Eesti tudengitest on sunnitud õpingute kõrvalt töötama, saab neilt ikka nõuda üheks eksamiks 10 000 lehekülje läbilugemist, abstraktseid akadeemilisi ambitsioone ja soovi end vaimselt teostada? Võib-olla peidab ebavõrdsuse juur end nimelt kõrghariduse rahastamises?

Suve lõpus tuli taas päevakorda tasuta kõrghariduse küsimus, kui ilmnes, et haridus- ja teadusministeerium otsustas vähendada kõrghariduse tegevustoetust. Eesti ülikoolide rektorid andsid märku, et selle kärpe valguses peavad ülikoolid jälle kaaluma, kas kehtestada õppemaks. Küsimus, kas meil on tasuta kõrgharidust ikka vaja, tõuseb Eesti avalikkuses iga natukese aja tagant ikka ja jälle teemaks (viimati suuremalt 2022. aastal, aga ka tänavu talvel ja suvel). Maikuus ilmus Müürilehes Henri Kõivu intervjuu Marju Lauristiniga, milles Lauristin lahkas Eesti kõrghariduse probleeme. Võtan kinni mõnest tema mõttest – mõnele sekundeerides, mõnele oponeerides –, ikka selleks, et osutada Eesti kõrghariduse kitsaskohtadele, mis vajaksid lahendamist. Peamine, mida tahan edasi anda, on see, et üliõpilastel on praegugi juba väga raske ning selleks et noortel oleks võimalus saada vaimult suureks, on vaja kõrgharidusse rohkem raha suunata, mitte seda ära võtta.

Marju Lauristin väitis selles intervjuus, et noored ei panusta ühiskonda:

„Noored on harjunud, et nemad ei sõua. Las tädid-isad-emad-onud sõuavad. Noored vaatavad kaldale, tahavad vahepeal maha minna või teevad niisama väikese supluse. Sõudmiskohustust sellisel viisil enam ei tajuta.”

Noored aga pingutavad küll ja panustavad muu hulgas palju ka majandusse! Praxise tehtud rahvusvahelise üliõpilaste eluolu-uuringu[1] järgi töötab ülikooliõpingute kõrvalt 70% Eesti üliõpilastest (lk 15). Semestri jooksul töötavate üliõpilaste nädalakoormus on väga suur, neil kulub õppetööle ja tasustatud tööle kokku keskmiselt 59 tundi nädalas, täpsemalt õppetööle keskmiselt 31 ja tasustatud tööle 28 tundi (lk 24). Võrdluseks: semestri vältel mittetöötavad tudengid pühendavad õpingutele nädalas 35 tundi (lk 24) ja Eurostati andmetel on keskmine töönädal Eestis 36,4 tundi pikk. See näitab, et tudengid rähklevad nii mis hirmus, kuid neil on ikka raskusi toimetulekuga. Paljudel üliõpilastel ei ole piisavalt võimalusi ootamatute kulutuste tegemiseks ning pea pooled neist ei saaks endale tööl käimata kõrghariduse omandamist lubada, s.t nad ei tööta selleks, et ennast teostada, vaid vajadusest ära elada (lk 18, 28). Selles valguses öelda, et noored ei sõua, on üsna lühinägelik.

Selleks et noortel oleks võimalus saada vaimult suureks, on vaja kõrgharidusse rohkem raha suunata, mitte seda ära võtta.

Kuhu jäid noorte ambitsioonid?

Kuid Lauristini arvates on noored peale selle, et nad ei pinguta, ka laisad:

„Kirjanduseksamiks tuli lugeda 10 000 lehekülge, see oli loomulik. Praegu väsib tudeng juba siis ära, kui sa annad üle kolmekümne lehekülje. Seda on liiga palju, andke täpsed leheküljed! Tegemist on mõtteatroofiaga, sest aju on ka muskel.”

Üliõpilastel ei olegi aega lugeda 10 000 lehekülge – nad peavad ju ülikoolis käimise kõrvalt tegema palgatööd, ehk isegi täiskohaga, ja tasustamata hooletööd: koristama, võib-olla ka kellegi eest hoolitsema, süüa tegema. Tudengitele ei ole ju odavaid sööklaid nagu Nõukogude ajal! Ülikoolis käib aga rohkem noori kui eales varem ja lisaks ootame demokraatliku kogukonnana, et ülikool täidaks ühiskonnas eriilmelisi funktsioone: valmistaks eri taustaga noori ette tööeluks, hariks neid intellektuaalselt ja kasvataks neis demokraatiamusklit. Ideaalses maailmas saavad ülikoolis käia nii need, kelle jaoks kõrgharidus tähistab meelepärase karjääri algust, kui ka need, kellel on intellektuaalsed ambitsioonid, s.t inimesed, kes tahavad käia ülikoolis selleks, et avardada oma vaimuhaaret.

Lauristin nendib, et „ei saa süüdistada ühtegi noort inimest selles, et ta pole ennast piisavalt harinud”, kuid leiab kurvastusega, et ülikoolis on liiga vähe intellektuaalsete ambitsioonidega noori:

„Praeguste koolilõpetajate seas ma ei taju enam tunnet, et haridust on vaja, et vaimne horisont avarduks, mis oleks ju ka ainus tõsine alternatiiv tarbimishullusele.”

Hinnanguga, et paljud alles ülikooli tulnud noored ei ole ülikoolis ennekõike enese harimise eesmärgil, võin ma nõustuda. Kuid ma ei nõustu tema pakutud seletusega sellele, miks on Eesti ülikoolides vähe intellektuaalsete ambitsioonidega üliõpilasi. Probleemil on mitu tahku. Ühel pool on need noored, kes peavad jaotama oma aega ülikooli ja tasustatud töö vahel. Mõnele see sobib, mõnele mitte. Kolmandik õpingute kõrvalt töötavatest üliõpilastest tunneb, et töötamine raskendab õppimist[2] ja selle võrra on ka nende akadeemiline sooritus nadim. Neile üliõpilastele oleks abiks, kui riik suurendaks toimetulekutoetusi ja stipendiumite arvu. Teisel pool on õppejõud, kes näevad inimlikul tasandil, et üliõpilastel on raske, ja ootavadki neilt vähem. Seni, kui tudengitele ei ole loodud toetavat tugistruktuuri, oleks vastupidine ebainimlik. Ja tegelikult hõlbustavad vähendatud ootused ka õppejõudude elu, sest nemadki rööprähklevad – nad teevad paralleelselt teadustööd, taotlevad grante, õpetavad ja täidavad igasuguseid administratiivseid ülesandeid. Õppejõudusid toetaks see, kui neile makstaks väärilist palka ja nende töökoormust vähendataks.

Kui võrdlen näiteks oma õpinguid Inglismaal siinsetega, siis pean nentima, et õppejõudude ootused minule olid Inglismaal palju kõrgemad (samas kogesin ka nende raugematut tuge, mistõttu oli neile ootustele lihtsam vastata). Kuid tuleb rõhutada, et seal ei käi enamik keskklassi taustaga üliõpilasi ülikooli kõrvalt tööl nagu Eestis. Briti tudengid saavad keskenduda täielikult õpingutele ja ka õppejõudude ootused tudengitele vastavad sellele. Tõsi, see pole võimalik tänu tasuta kõrgharidusele, vaid tänu heldele õppelaenusüsteemile. See süsteem on aga riigile väga-väga kulukas ja üliõpilastele närvesööv – ning Eesti oludele ei ole see kuidagi kohandatav. Meie gümnaasiumilõpetajad ju teavad, mis neid ülikoolis ees ootab: tasulise töö, tasustamata hooletöö ja õppimise keeruline ühildamine! Paljud ei saagi lubada endale õppimist õppimise pärast – nad lähevad ülikooli, et saada tulevikus parem töö, et noorusega kaasnevast vaesusest välja rabeleda.

Pea pooled tudengitest ei saaks endale tööl käimata kõrghariduse omandamist lubada, s.t nad ei tööta selleks, et ennast teostada, vaid vajadusest ära elada.

Kes õpetab mõtlema?

Peale selle, et noored ei pinguta ja on laisad, seisavad nad silmitsi veel ühe keerulise takistusega, mis pärsib neil sõudmisvõimelisteks ühiskonnaliikmeteks saamist – nimelt haridus ei õpeta neid mõtlema:

„Paraku ei anna meie haridus enam mõtlemisõpetust, ka ülikoolis mitte.”

Eks väitega, et ülikoolis ei õpetata alati mõtlema, saan samuti kohati nõustuda. Olin eelmisel aastal oma koduinstituudis ühe õppejõu õppeassistent. Juhtisin poliitikateooria seminare ning andsin tagasisidet tudengite iganädalastele kirjalikele kodutöödele ja ka lõpuesseedele. Varem ei olnud õppeassistendid meie instituudis reeglina palka saanud (selle asemel pakuti neile ainepunkte või heal juhul 100-euroseid stipendiumeid). Kui otsustasin semestri alguses endale ja teisele kogenud õppeassistendile väärilist palka küsida – seletasin, kui palju aega kulub seminaride ettevalmistamisele ning 50 tudengi kodutööde ja lõpuesseede tagasisidestamisele –, sain vastuseks vaid õlakehituse: „Olgu, maksame teile palka, aga vaid seminaride juhtimise eest.” See oli aga kõige meeldivam ja kõige lihtsam osa meie tööst! Kui ütlesin, et ühe essee põhjalikule tagasisidestamisele kulub vähemalt pool tundi, siis imestati, et ükski õppejõud ei saa ju lubada endal kulutada nii palju aega ühe tudengi kirjaliku tööga tegelemisele ja miks peaksime meie seda tegema. Tõsi on see, et paljud Tartu Ülikooli õppejõud on minu kogemuse põhjal esseede ja teiste kodutööde tagasisidestamisel tõepoolest väga pealispindsed, kuid samas on ka neid, kes õpetavad südamega ja täidavad nii mitmeidki õpetamisülesandeid oma vabast ajast või mõne muu kohustuse arvelt – nende tagasiside on tõesti individuaalne ja põhjalik.

Kui aga instituudi juhtide arvates on pool tundi iga tudengi kursuse lõpuessee lugemiseks palju, siis ei saa ju ka oodata, et tudengid pingutavad. Muidugi on alati neid ülivõimekaid, kes annavad endast maksimumi ja säravad akadeemiliselt niikuinii, ka siis, kui keskkond seda ei soosi. Selliseid inimesi on ikka. Aga paljud vajavad ometigi õppimiseks toetavat keskkonda. Kahetsusväärselt ei paku Eesti kõrgharidussüsteem paljudele noortele sellist õppimist kandvat ruumi. Igatahes on veider kurta selle üle, et Eesti ülikoolides on vähe noori, kes tahavad ennast vaimselt teostada, samal ajal nentides, et ülikoolis ei õpetata mõtlema. Välismaal on palju ülikoole, kus seda tehakse, ja sinna paljud noored ka suunduvad, kui neil on selleks võimalusi. Just seetõttu ongi neisse soovijaid palju. Ent kõigil Eesti noortel ei ole raha, et endale välismaal õppimist lubada.

 Paljud ei saagi lubada endale õppimist õppimise pärast – nad lähevad ülikooli, et saada tulevikus parem töö, et noorusega kaasnevast vaesusest välja rabeleda.

Kellel on toetav tagala?

Intellektuaalselt ambitsioonikad saavad olla ennekõike need üliõpilased, kellel on toetav tagala. Pean selle all silmas näiteks vanemaid, kellel on rahaliselt võimalik oma lapse kõrgkooliõpinguid toetada. Minu lähikonnas on enamik akadeemiliselt ambitsioonikaid või ühiskondlikult aktiivseid noori saanud väga palju tuge oma vanematelt või elukaaslaselt – keda toetatakse rahaliselt, kes on saanud elada õpingute ajal vanematekodus või kaaslase korteris, kellele on kingitud isegi oma korter. Minulgi vedas – ema, isa ja vanaisa toetasid minu õpinguid nii välismaal (õppemaksu tarbeks pidin siiski õppelaenu võtma) kui ka Eestis, elasin mõned aastad tasuta oma elukaaslase korteris, sain oma õpingute vältel ka üheksa suurt stipendiumit ning minu palgatöö poola-eesti tõlkijana oli paindlik ega seganud õppetööle pühendumist. Selliseid suuri stipendiume on aga väga vähe ning neid saavad vaid väljavalitud ja julged. Teistele, kui nad ei õpi just infotehnoloogiat vms, avaneb heal juhul võimalus saada vajaduspõhist õppetoetust (kuni 440 eurot) või nn tublidustoetust ehk tulemusstipendiumit (vaid 100 eurot), mis on ju vaid kommiraha ja mida ei saa isegi kõik viielised! Võrdluseks: absoluutse vaesuse piir on Eestis 303 eurot. 18–24-aastased elavadki kõigist vanuserühmadest kõige suurema tõenäosusega absoluutses vaesuses, täpsemalt elab Statistikaameti andmetel 10% noortest absoluutse vaesuse piirimail ning 16% suhtelises vaesuses. Üliõpilaste vajaduspõhist õppetoetust ei saa muuseas ka vanemate hüljatud noored, kui nende vanemate palk on toetuse võimaldamiseks liiga suur, sest noored loetakse päritoluperekonna leibkonna osaks.

Kui tahame, et noored – ja mitte ainult privilegeeritud – saaksid käia ülikoolis vaimu harimise eesmärgil, siis peaksime toetama neid, kes on praegu sunnitud tööl käima, kuid tahaksid tegelikult pühenduda õppimisele. Peaksime toetama noori, kellel ei ole abistavat tagalat. Õppemaksu kehtestamine teeks aga nende tagalata noorte elu veelgi raskemaks.

[1] Haugas, S.; Kendrali, E.; Kletter, T. 2023. EUROSTUDENT 8 Eesti tulemuste lühiülevaade. – Mõttekoda Praxis.
[2] Samas, lk 18.

Isabel Mari Jezierska on lõpetanud Sheffieldi Ülikooli filosoofia erialal ja omandanud 2024. aastal Tartu Ülikooli Johan Skytte instituudis riigiteaduste magistrikraadi. Alates 2024. aastast mõttekoja Praxis analüütik.