Killustunud sissetuleku teenimise viiside ja muutuva tööturu kontekstis on mõisted „klass” ja „töölisklass” saanud uued nimetused.

Oktoobrikuu Müürileht „kuulub” klassile – sellele kergelt mahajäetud ja määrdunud mõistele, millele justkui pole enam päris oma kohta. Vähemasti mitte selle kõige klassikalisemas tähenduses, mille kohaselt koosnes sotsiaalne püramiid töölisklassist ja kodanlastest ning ühiskonda kirjeldati nendevahelise jõusuhte või pinge kaudu.

Ometigi ei ole mõisted „klass” ja „töölisklass” kuhugi kadunud, nende tähistamiseks kasutatakse lihtsalt uusi nimetusi ja eufemisme. Mõned neist, nagu „platvormitöötajad”, „kognitariaat” või „prekariaat”, sobivad täpsemini kirjeldama tänapäevaseid individualiseeritud töövorme, kus inimene on sisuliselt transpordi- või laotööline, aga miks mitte ka sotsiaalmeedia haldur, kuid teda käsitletakse mikroettevõtja või vabakutselisena, kes on töö küsitava paindlikkuse nimel loobunud näiteks õigusest puhkusele või tervisekindlustusele. Siis on muidugi nn keskklass, kuhu peaks kuuluma suurem osa inimestest, kuid see on tehnokraatlik mõiste. Nagu äsjasest Swedbanki Rahaasjade Teabekeskuse tellitud uuringust selgub, on end keskklassi hulka liigitavate elanike arv kasvanud viimase kuue aastaga 20 protsendipunkti, ulatudes pea pooleni Eesti elanikkonnast. Uuringus osalenute arvates kuulub keskklassi inimene, kelle keskmine netosissetulek jääb 2100–3013 euro vahele. Samal ajal on Statistikaameti andmetel teise kvartali brutokuupalga mediaan Eestis 1641 eurot. Seega „keskmine” võib statistiliselt ja subjektiivselt omajagu erineda. Lisaks „keskklassile” on käibel ka sellised mõisted nagu „suhteline vaesus” ja „absoluutne vaesus”, aga ka „madalam keskklass”. Viimase esindajad on tihtilugu hõivatud näiteks teenindus- ja majutussektoris ning kultuuris. Aga ega toidupoe kassiir ja muuseumitöötaja seetõttu veel ei tunne, et nad kuidagi samas paadis oleksid. Neil võivad olla toimetulekuraskused ja nad võivad istuda samal Exceli real, aga kumbki ilmselt ei kasutaks endast rääkides hea meelega häbihõngulist „madalama keskklassi” mõistet. Seega traditsiooniline klassikäsitlus on killustunud sissetuleku teenimise viiside ja muutuva tööturu kontekstis keeruline.

Selle näitlikustamiseks võiks tuua kas või hiljutise Eesti Teatriliidu meeleavalduse Toompeal, kus protestiti kultuuritöötajate palga külmutamise vastu. Sellele järgnes kaks huvitavat seika. Esiteks ütles kultuuriminister Heidy Purga riigikogu infotunnis, et „riigilt palka saavad kultuuritöötajad ei ela väga-väga palju kehvemini Eesti keskmisest”. Varsti aga ilmus Kroonikas lugu sellest, kui palju tippnäitlejad ikkagi oma OÜde kaudu raha kokku kühveldavad. Loost selgus, et näitlejad on keskmikud, välja arvatud need, kes esindavad ettevõtlikumat loovklassi. Siit võiks ju edasi küsida, et kui klassiline lahterdamine läheb sääraseks peenhäälestuseks, siis miks mitte jäädagi tehnokraadiks, kellele piisab sellistest mõistetest nagu „sissetulek”, „toimetulek” jne, ning leppida kokku klassijärgses ühiskonnas, kus on loodud igati õiglased ja meritokraatlikud tingimused sotsiaalseks mobiilsuseks. 

Või tunnistada, et igasugune tänapäevane asendusterminoloogia ei vii alati ebavõrdsuse vähendamisele (kui see peaks olema eesmärk) lähemale. Näiteks intersektsionaalne analüüsimeetod hõlmaks ka sugu, rassi, seksuaalsust ja miks mitte kliimamuutustele vastupidavamat elukohta. „1% vs. 99%”, „globaalne eliit vs. ilmajäetud” on küll efektne ja kaasahaarav vastandus, aga kaunis mustvalge. Saaks rääkida ka digitaalsest lõhest – neist, kellel on nüüdisaegsele tehnoloogiale ligipääs, ja neist, kel pole. Võiks ka minna kaugemale ja noogutada kaasa nendega, kes räägivad uuest tehnofeodaalsest ühiskonnakorraldusest, mille puhul sinu valikud ja päritolu on pigem ebaolulised ning maailma kontrollivad infoteenuste ja -toodete monopolid ning ülejäänu on nende infopõldudel teoorjuses. Ka Rainel Kattel ütleb persooniloos Henri Kõivule, et „isegi kui peame õigeks vabaturu- ja konkurentsipõhist majandust, on meil rida firmasid ja riike, kes on võimelised sellest konkurentsist rohkem välja võtma, kui nendele tegelikult kuuluks, kui konkurents oleks õiglane”.

Seega tahaks väga loota, et klassile pühendatud uus Müürileht kutsub kõigis juba nimetatud küsimustes kaasa mõtlema ja muidugi ka räigelt eriarvamusele jääma. Ei ole saladus, et parempopulism on tegemas terves Euroopas ja ka mujal võidukäiku, sest see suunab oma ameti, sissetuleku ja elukoha ehk laiemalt identiteediga seotud ebakindluste vimma konspiratiivse eliidi, vähemuste ja immigratsiooni vastu. Ehk teisisõnu ehitab klassivihale uut ja üsna räpast eluaset – näljamängude laadis keskkonda. Samaväärselt vastutav on ka vasakpoolse poliitika läbikukkumine või siis näo ärakeeramine. Umbmäärasest keelekasutusest stiilis „te ei ela väga-väga palju halvemini” paraku ei piisa. 

Aleksander Tsapov, peatoimetaja