Eesti looduslikes pühapaikades põimub modernsuseelne maastikupärimus rahvusromantilise nostalgiaga muistse iseseisvusaja järele ning majandushuvid põrkuvad kohaliku kogukonna ja pärandi säilitamise eest seisjate omadega. 

Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) ja UNESCO kaitsejuhend mõistab loodusliku pühapaigana „maa- või veeala, millel on rahvastele ja kogukondadele eriline vaimne tähendus”. See hõlmab pühaks peetud maastikke ja maastikuobjekte, nagu mäed, veekogud (jõed, järved, allikad), koopad, kivid, puud, salud ja metsad. 

IUCNi definitsioon, mis peab katma väga erinevaid kohalikke traditsioone kõikjal maailmas, on mõistetavalt võimalikult lai, et oleks lihtsam eriilmelisi pühapaiku kaitsta. Juhendi eesmärk on arvestada kohalike, eelkõige põlisrahvaste kogukondadega, kelle asualadele on tulnud nende omast erineva kultuuriga kolonistid. Kogukondadel peaks olema õigus öelda, millised on nende põlised pühapaigad ja kuidas nendes tohib toimetada, nii et ametiasutused arvestaksid nende tavadega. Sel kombel saaksid kultuuri- ja looduspärandi kaitse käia käsikäes. See lähenemine on sündinud eelkõige põlisrahvastele mõeldes.

Looduslikud pühapaigad kui identiteedi märgid

Eestitki kattis 19. sajandini üsna ühtlane looduslike pühapaikade võrk. On olnud paiku, mida tundis ainult üks pere, paiku, mida tundis terve küla või laiem kogukond, ning veel laiemalt tuntud keskseid pühapaiku. Mingi osa neist on siiamaani kohalike seas tuntud, osa pälvinud kultuurimälestise staatuse või võetud looduskaitse alla ning Tamme-Lauri tamm oli lausa kümnekroonisel rahatähel. Looduslikud pühapaigad on olnud arhailises pärimuses seotud kommete ja tavadega, nagu aastaringi tähtpäevade tähistamine, tervendamine ja muu maagia.

Ajalooliste looduslike pühapaikade all peetakse meil silmas paiku, mis olid pühapaikadena kasutusel 19. sajandil. Riigikogus 2019. aastal vastu võetud muinsuskaitseseaduse järgi on ajalooline looduslik pühapaik „olulise inimmõjuta rahvapärimuslik ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud asi või maa-ala. Ajaloolised looduslikud pühapaigad on olulised rahvapärimuskultuuri ning kohaliku identiteedi kandjad”. See definitsioon järgib siinset akadeemilist uurimistraditsiooni ja välistab riigi kaitse pälvida võivate muististe hulgast alates 20. sajandist kasutusele võetud paigad, nagu aktivistide hulgas ka püha puuna kirjeldatud Tallinnas Paldiski maantee ääres kasvanud hõberemmelgas, mis langetati Haabersti ringristmiku rekonstrueerimise eel 2017. aasta juunis.

Kogukondadel peaks olema õigus öelda, millised on nende põlised pühapaigad ja kuidas nendes tohib toimetada, nii et ametiasutused arvestaksid nende tavadega.

Eesti olud erinevad mõistagi märgatavalt Ameerika, Austraalia või Uus-Meremaa põlisrahvaste omadest. Siin ei ole n-ö põlisrahva pärandi kandjatel ja modernselt mõtlevatel inimestel nii lihtne vahet teha ning tihtipeale elavad need mentaliteedid ühe ja sama inimese peas läbipõimunult.[1] Teisalt on Lääne- ja Kesk-Euroopas looduslike pühapaikade pühaks pidamise elav traditsioon kadunud enamasti sadu aastaid varem kui Eestis.

Süstemaatiliselt on Eestis kogutud inimestelt andmeid vanade pühapaikade kohta alates 19. sajandi lõpust, kui Jakob Hurt avaldas oma „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele”, küsides muu hulgas: „Ons veel jutustusi Vanust ebajumalaist olemas? Mis nende nimed? Mis neist usuti? Kudas neid austati? Ons veel hiiekohte ehk hiiepuid olemas ja mis räägitakse neist?”[2] See oli eesti rahva ilmavaate kiire moderniseerumise aeg, kui taotleti õhtumaist haridust ja sooviti olla rohkem eurooplaste moodi. Rendi- ja krundiaja tulekuga oli eristatud mõisa- ja talumaa, talurahvale sai võimalikuks maa eraomand ning kogukondlikud maad (sh pühapaigad) kaotasid senise tähtsuse. Hurda ja teiste huvi taanduva arhailise kultuurikihi vastu oli seotud sooviga õppida tundma eesti rahva muinasaega ja priiusepõlve, mis pidi õigustama eesti rahva iseolemist tulevikus. Nii said eesti rahvusliku identiteedi loomise aegu looduslikud pühapaigad identiteedi märkideks, seda ka üldistatud kategooriatena, nagu rahvusromantilise kirjanduse esile manatud Taara tammikud. Kui see iseolemine Eesti Vabariigina kehtestatud sai, võttis riigikogu 1925. aastal vastu muinasvarade kaitse seaduse, mis arvas kaitse vääriliseks ka „loodusmuinasvarad, nagu ohvripaigad, hiiepuud ja pühad allikad”. 

Maardu hiiemets

Selle seaduse alusel võeti 1926. aastal kaitse alla Maardu hiiemets, kus on sel sajandil põrkunud metsamajandajate ja hiiemetsa säilitamist soovivate kohalike huvid. Tänavu kevadel otsustas kultuuriminister Heidy Purga oma käskkirjaga vähendada Maardu hiiemetsa kaitsealuseid piire, nii et esialgsest alast jäi alles veerand – 2020. aastal tehtud ja parimast teadmisest lähtuva ekspertide hinnangu järgi tuleks kaitsta hiiemetsa 64 hektaril, aga praeguseks on jäänud kaitse alla ainult 16 hektarit.

Olen veendunud, et see otsus on kahjulik nii kultuuripärandile kui ka loodusele. Kui vaadata arheoloogia, kaartide, asustus- ja maastikumustri ning rahvapärimuse andmeid kogumis, saab järeldada, et järve ja praeguse mõisahäärberi vahel oleva ligikaudu 80-hektarise ala pühaks pidamise järjepidevus ulatub vähemalt Rootsi aega. Kombed ja tõekspidamised on ajas muutunud, kuid siin on ilmselt olnud ajalooliselt kogu Rebala muinsuskaitseala kui terviku seisukohalt oluline paik, mida võiks sellisena edaspidi kaitsta. Maardu hiiemetsa ja sellega seotud pärimuse lähemal uurimisel ja tundmaõppimisel võime teada saada mõndagi huvitavat ja olulist ajaloost.

Lääne- ja Kesk-Euroopas on looduslike pühapaikade pühaks pidamise elav traditsioon kadunud enamasti sadu aastaid varem kui Eestis.

Maardu hiiemets, mis on niiske pinnasega sanglepik, ei pruugi vastata kujutelmadele pidupäevakõnede Taara tammikutest, mida võime kohata rahvusromantilises kirjanduses, kuid mitte reaalsete maastikena. Sellegipoolest on tegu suure väärtusega: Eesti üks suurimaid hiiemetsi on säilinud vahetult pealinna lähedal paikneva rohealana, kus loomad, linnud ja muu elusloodus saavad elada otse tööstus- ja kaevanduspiirkonna külje all. Paljudest teistest hiiemetsadest on säilinud peale arhiividesse talletatud mälestuse heal juhul mõni üksik puu. Kuigi maastik on muutunud – nii looduslikel põhjustel kui ka seetõttu, et Maardu järv 19. sajandi lõpus mõisniku rajatud kraavi kaudu tühjaks jooksis, ja 21. sajandi lageraietega –, suudab looduslik mälestis ise taastuda, kui ta rahule jätta. Maardu hiiemetsa ala pinnas on allikarohke ja niiske ning lageraiest puudutatud kohtadesse kasvab aja möödudes taas uhke sanglepik. Hiiemetsa jupitamine kahandab selle väärtust.

Eesti ajalooliste looduslike pühapaikade traditsioon on säilinud võrreldes suurema osaga läänepoolsest Euroopast elavana väga hilise ajani. Üldistatuna esindab see arusaamist pühadusest, mida õhtumaades tunti antiikajal. Eesti pärimuses näeme jooni väga vanadest või teisiti öeldes ehk mõnes mõttes peaaegu üldinimlikest arusaamadest pühaduse kohta. Nii võiks Maardu hiiemets olla mälestisena oluline kogu Euroopa kultuuriruumis. Tänapäevasemalt väljendudes võiks leida vanadest pühapaigatraditsioonidest ka arusaamist, et inimese ja ühiskonna kõrval on teisigi liike ja kooslusi, kellega tuleks arvestada või keda võiks jätta oma asju ise korraldama, nii et inimtegevuse mõju nendele jääb võimalikult väikeseks. 

[1] Põlisrahva määratlemise nurjatute probleemide ja traditsiooni kohta Eestis vt Kaljundi, L. 2020. Põlisrahvas ja pärisrahvas – mõisteajaloolisi eskiise.
[2] Hurt, J. 1989. Mida rahvamälestustest pidada.

Ott Heinapuu on ajakirja Keel ja Kirjandus kultuuriuuringute ja folkloristika valdkonna toimetaja.