Novembrinumbri luule pärineb ukraina poeedi, kunstniku ja filmitegija Olha Povoroznõki sulest.

Illustratsioon: Maria Izabella Lehtsaar

Uurides lennugraafikuid,
meenutades lennujaamadega linnu,
küsin endalt, kas võime edaspidi
olla reisijad,
lihtsad rändajad,
mitte põgenikud iseenda eest,
maavärina, sõja eest.
Kes sa oled? – olen põgenik Ukrainast.
Kes sa oled? – olen ema, mu poeg
õpib koolis keeles,
mida ei oska. Kes sa oled?
– olen luuletaja, näitleja
selle sõna laiemas mõttes,
kui üldse tohib
enda kohta öelda nii.
Umbes nagu öelda, et olen aus inimene.
Kes sa oled, naine? Mu poeg ütles,
et ma pole ema, vaid armastus.
Just see oli mu vanaema nimi.
Ljubov.
Mu vene vanaema.
Kui hea, et tema
ei näe seda kõike.
Otsin edasi lennukit,
mis lendab põhja poole.

**

Aga kui meid üldse pole seal,
tolles tulevikus?
Kõike peab tegema otsekohe,
otsekohe minema muuseumisse,
uisutama õppima,
rääkima lihtsaid ja olulisi asju
olulistele inimestele,
sest äkki neid
üldse pole seal,
tolles tulevikus.
Ehk vähemalt siin
kirjutan hüvastijätukirjad
oma sõpradele,
keda enam pole,
kes on nüüd igavikulised.
Samaaegsuse
võimalikkus
lubab kuulda
nende hääli.

Tulevik on olemas
ja jõuame sellesse
ettevalmistamatult.
Meie sõdurid kirjutavad,
saaksime veel ühe kevade
vastu pidada. Püsida,
kuni lõpeb pakane,
ja pärast muutub
muda järk-järgult mullaks.
Sihuke on
planeerimise horisont.
Elame
veebruarist veebruarini.
Võtame pojaga kelgu
ja lähme parki.
Seal, kus oleme nüüd,
pole tavaliselt sellist lund.
Meenutan laupäevi
Kościuszko pargis,
kus mind kelgutasid vanemad
ja sõbranna vanemad.
Tema on nüüd Madalmaades.
Lvivis on täna palju müra,
kirjutatakse sotsiaalmeedias.
Isa kirjutab, et nägi
haigla aknast plahvatusi.
Ema kirjutab, et koos vennaga
peitis end esimesel
korrusel.
Kirjutab, et tal on hirm.

**

Sõda pole lõppenud.
Sõda ei lõpe,
kuni me seda ei lõpeta.
Hõbekajakad valges
kiljuvad linna kohal.
Me pole ohvrid, vaid sõdalased,
ütleb keegi.
Meie järele valatud pisarad
ei kuulu kellelegi.
Maailm on koost pudenenud ennegi.
Ainult et nüüd
kas jääme ellu või mitte.
Selgus, et kodumaa
võib ära kaotada.
Kodukoha
võib ära kaotada.
Aga siin lõhnab õhk
tule ja metsa järele.
Poeg ütleb,
lõhnab talve järele.
Aga mina tunnen maa lõhna.
Kes me olemegi
ilma selle pinnaseta?

Tartu, veebruar 2024

**

Olha Povoroznõk on Lvivist pärit ukraina poeet, kunstnik ja filmitegija, kes tegeleb dokumentaalsete ja kunstiliste projektidega, kus kohtuvad video ja tekst. 

Anna Verschik on keeleteadlane, Tallinna Ülikooli teenekas üldkeeleteaduse professor. Tõlkija jidiši, ukraina, valgevene, leedu ja vene keelest.