Esimene samm surma tõsisemalt võtmise suunas ongi küllap alustada jutuajamistega ja kutsuda surmatont laua taha istuma.

Hingedekuu Müürileht pöörab näo toonela poole, sest ütleb ju vanasõnagi novembri kohta poeetiliselt, et hinged vangertega tulid ja regedega läksid. Sügis kirjutab endale nekroloogi ja 40 päeva suveleina on seljataha jäetud, dekadendid teevad viimaseid melanhoolselt romantilisi jalutuskäike langevate lehtedega kalmistutel. Surm on alati spektrina kohal, iseasi, kas tahame teda tähele panna – varjuna ilmub ta enesehoolerituaali käigus, kui teda hommikul näokreemiga peletan, reaalsena aga teates, et sugulasele kukkus mädanenud lagi kaela ja teda enam ei ole. Surm ilmub teadete ja toodete kujul, sõjakujutiste ja teoreetilise võimalusena, hirmu ja unenäona, metafoorina, pisikese ja kõikehõlmavana. Ta ilmub muidugi ka unistusena tõotatud paradiisiväravatest ja taaskohtumistest teisel pool. 

Eelmisel aastal õnnestus mul intervjueerida Nigeeriast pärit filosoofi ja poeeti Bayo Akomolafet, vestlus keerles suuresti surma ümber ja üks tema mõte oli: „Me ei ole elanud kunagi surmast kusagil kaugel eemal, oleme alati elu ja surma vahel balansseerinud ja ma arvan, et surma tõsiselt võttes saame hakata elama palju täisväärtuslikumalt.” Esimene samm tõsisemalt võtmise suunas ongi küllap alustada jutuajamistega ja kutsuda surmatont laua taha istuma. Seda olemegi püüdnud värske numbriga teha – kutsunud lisaks toimetusele pea kakskümmend inimest, et surma ja surmakultuuriga sügavamat vestlust pidada. Kui ühele sõbrale surmanumbri plaanist rääkisin, käis ta välja idee teha intervjuu surnud inimesega – minu arvates igati väärt mõte, aga teostuse vormi ja eetilist halli ala arvestades muidugi riskantne. Kuigi täisväärtuslik elu (ja surm) ei ole ju ilma huumorita mingi asi. Kui intervjueerisime toimetusega inimesi, kes puutuvad oma ameti tõttu surmaga kokku iga päev, jäi samuti tegelikult kõlama, et ega ilma huumorita hakkama ei saa – ole sa kohtuarst või hauakaevaja. Naljal on oma aeg ja koht, aga ta on ka suur vabastaja. Kui näiteks eesti fraseologismide alussõnastikku uurida, siis suremise kohta on seal näiteid seinast seina, nagu „är lännu savivalda”, „perse mulda täis” või „surm mängib persemulgu ümber viiulit”. Need pärinevad ajast, kui surma ja elavate leina jaoks ei olnud mingit taristut peale kiriku ja kalmistu. Hinge heideti enamasti kodus ja kõik vajalikud talitused tuli lähedastel ise teha. Mäletan isegi veel 90ndatest, kuidas vanaisa kirst oli garaažis taburettide peal ja surnud vanaemaga tuli teha pilti sauna eesruumis. See, et peegel oli kaetud ja metallkroonid silmalaugudel, oli iseenesestkimõista. See kõik tundus siis üsna loomulik, selline üleminekuaja gootika.

Surma- ja leinakultuur on aga pidevas muutumises – nii nagu digitaalsest lahkamisest või kremeerimisest on saanud igapäev, on näiteks tuhastamise järgmise sammuna saanud populaarseks puumatused. Muutunud matusetavade ja -kombestiku tõttu on nüüd jõutud sinnamaale, et planeeritakse ka kalmistuseaduse uuendamist, et lahkunu tuhaga puid ikkagi kortermaja hoovi ei istutataks. Seda, kui kaugele me jõuame humaanse palliatiivravi kättesaadavuse ja eutanaasiadebattidega, näitab muidugi aeg. Tänapäevale iseloomulik tehnoloogiline võidujooks ja igapäevaelu ümberkorraldamine ei jäta puutumata ka surma – ja siin ma ei pea isegi silmas transhumanistlikke püüdlusi surematus saavutada või tehnoloogilist singulaarsust, vaid esialgu palju lihtsamat digitaalse järelelu tööstust. 

Ingliskeelne grief tech ehk leinatehnoloogia on uus ja kasvav tehnoloogiasektor, mis üritab pakkuda lahendusi nii elust lahkujatele kui ka nende lähedastele. Selle populaarsus ja kättesaadavus on küll regiooniti erinev, aga eesmärgid sarnased. Kui lihtsamas vormis võib see sisaldada näiteks inimese kogu digipärandi organiseerimist, postuumsete videote või mälestuste salvestamist, siis areneva tehisaru toel saab luua ka „realistlikke” digiavatare ja juturoboteid (neid on nimetatud nii mälestus- kui ka kummitusbottideks). Samuti on võimalik luua VR- või AR-tehnoloogiaga virtuaalseid mälestusruume. Selline tehnoloogia lubab ühelt poolt justkui surematust 1.0, teisalt võib see olla teatav teraapiline abivahend leinas. Võib-olla tõesti on lähitulevikus võimalik asendada Alexa või Siri hääl oma kadunud lähedase omaga. Selles kõiges on kahtlemata sees väga tugev ebaõdususe element, aga eks harjumine võtab aega. Tehnoloogia ja surma tontlikust vahealast räägib ka folklorist Marju Kõivupuu novembrinumbri persooniloos Maia Tammjärvele: „Minu kadunud vanaema sünniaasta oli 1890 ja kui siis kuuekümnendatel telekas majapidamisse tuli, siis tema keeldus kategooriliselt vaatamast televiisorist neid inimesi, kes olid siitilmast lahkunud. Võib-olla ta ei suutnud seda päriselt mõista.” Kui lõpuni saab surmaga seonduvat üldse mõista, see on igavene küsimus. Müürilehe toimetus on püüdnud selles lehenumbris vastuseid otsides oma väikese panuse anda.

Aleksander Tsapov, peatoimetaja