8. ja 9. novembril esitleb tantsija ja lavastaja Mart Kangro Kanuti Gildi SAALis oma senisele loomepraktikale tagasivaatavat raamatut „Põhineb tõestisündinud lool. Päriselt-päriselt” ja eriprojekti  „Keskealine tantsuajalugu”. Samuti tähistab ta 8.novembril oma 50 aasta juubelit. Seetõttu istusime proovide vahel korra maha, et rääkida pisut raamatust, lähiminevikust ja tema kiindumusest mälu vastu.

Meie viimasest intervjuust on möödas viis aastat. Selle aja jooksul on terve elu jagu asju juhtunud. Kuidas sa sellele ajale tagasi vaatad? Millised uued tõestisündinud lood seda sinu jaoks markeerivad?

Need on ilmselgelt meie elu ja ka praegust päeva määravad sündmused – palju mõtlemapanevat on juhtunud. Mul on olnud kaks huvitavat momenti, kus globaalsem kriis on väga otseselt mõjutanud minu loomingulist tegevust. Majanduskriis pani ühele väga heale soolole  „Can’t Get No Satisfaction” põhimõtteliselt 2009. aastal punkti. Koroona ja „Enneminevikuga” läks samamoodi 2020. aasta varakevadel. Sul on väga hea lavastus, millel on juba tuurigraafik paigas ja siis korraga jääb see lihtsalt ära. Olgugi, et festivalid kompenseerisid, olid kunstnikega solidaarsed ja maksid isegi tasud välja, siis ühele lavastusele on see tegelikult surm. Kui teda ikkagi ei etendata, siis seda lavastust pole. Või kui lockdown oli kestnud nädal aega, tuli mulle pangast teade, et teie krediitkaarti ei pikendata, sest ilmselt nende algoritm või robot andis teate, et vabakutseline pole maksujõuline, kuigi ühtegi võlga ega kohustust mul üleval polnud. Ma saatsin selle kirja isegi kultuuriministeeriumisse, et nad teaks tegelikkust. Kummalisel kombel kujunes see esimene koroona-aasta mulle majanduslikus mõttes üheks edukamaks. Ühesõnaga need viis aastat on olnud täis selliseid olemuslikke paradokse. 

Juubel nõuab teatud kokkuvõtteid. Kas oled ka sügavama loomingulise või eksistentsiaalse sisekaemuse läbi teinud?

Tänu nüüd ilmuvale raamatule „Põhineb tõestisündinud lugudel. Päriselt-päriselt” (Lugemik kirjastus, 2024) olen osaliselt olnud sunnitud seda tegema. Eks ta omajagu kummaline oli ka, sest tegelikult pole etenduskunstnikest eriti keegi sellist retke ette võtnud.

Lavastus või tants on efemeerne ja ajutine, ta eksisteerib ainult siis, kui teda esitatakse, mistõttu mul ei ole seda käegakatsutavat pärandit. Aga raamatu jaoks ma pidin arhiivis tuhlama (mida mul tegelikult ei eksisteeri) ja see andis kummalisel kombel mingi rahu, et midagi on nagu tehtud ka. Kas inimesed võtavad ta vastu, kas ta kellelegi huvi pakub, see on iseküsimus. Aga endal on hea olla praegu.

Lavastus on efemeerne ja ajutine, ta eksisteerib ainult siis, kui teda esitatakse.

Oled loonud kaardi, mida varem ei eksisteerinud.

Jah, ma kaardistasin oma minevikku sinna raamatusse, kuigi ma tegin seda üsnagi oleviku vormis. Ma üritasin vältida liigseid heietusi ja teha seda rohkem performatiivse aktina. 

Sul on viie aasta jooksul välja tulnud viis lavastust: „Kas te olete oma kohaga rahul”, „Täna õhtul Lorem Ipsum”, „Fun Fact”, „Komöödia” ja „Inimese anatoomia”. Kui sa peaksid neist midagi põhilist välja tooma, siis mis see oleks? 

Nad kõik on omavahel sarnased ja seotud, ma kannan edasi teatud teemasid. „Täna õhtul Lorem Ipsum” oli puhtalt koroonast, „Kas te olete oma kohaga rahul” algas ka koroonast. Me mõtlesime, et teeme lavastust kinnisvarast ja idee lavale sein ette ehitada oli enne pandeemiat, aga realiseerus selline kokkusattumus. „Lorem Ipsum” tegeles asendamisega, kuna koroona pani kõik asjad kinni. Tekkis küsimus, et oled sa siis oluline või ei ole, asendatav või mitte. Ilmselgelt kunstnikud, näitlejad ja tantsijad on kõik asendatavad. Sealt edasi tuli numbrite jagamine, mis liikus edasi ka „Inimese anatoomiasse”, kus ruum oli kaheks jaotatud. „Lorem Ipsumis” oli kaheksa näitlejat, aga korraga oli ühes etenduses laval neli ja vastavalt lavastusele ka rollid vahetusid. „Inimese anatoomias” jagasime selle nelja omakorda pooleks, kaks ruumi ja neli näitlejat.  

Loogiline lõpp oleks siis, et järgmises tükis inimene saetakse pooleks.

Või et ei ole enam midagi, on tühi ruum ja sa vaatad seda. Kuna meil on selline kultuuripärand, siis su pea on referentsidest ja viidetest paks ning tühjus ise jutustab oma lugu.

Sinu värske raamat annab põhjaliku sissevaate sinu loomingusse – märkmed, fotod, kommentaarid, kaastekstid, monoloogid jm. Kuidas sul see lavatöö tõlkimise protsess raamatuks edenes?

Huvitav oli. Ma olen senini olnud üsna kitsi enda kirjutatud tekste välja andma. Lavastuse jaoks kirjutatud tekstiga on üldse selline lugu, et sealt on kõik puudu, see keha on puudu, kes seda esitab, esitus on puudu; need tekstid ärkavad ellu esituses ja see on alati mulle meeletu väljakutse. Muidugi sai raamatusse ka teatriteaduslikumaid tekste inimestelt, kes suudavad analüüsida. Aga mina lähenesin enda kirjutamisele ikka nagu seda tavaliselt teen. Ehk mina-vormis ja leides sinna mingeid rütme. See mäng oli päris huvitav, mulle meeldis seda teha ja ma arvan, et ma sain hakkama, aga see võttis aega ja tuli läbi katsetamise.

Kõige parem dialoog on „Sa oled loll. Ise oled. Ei, sina oled”

Oluline osa raamatust keskendub banaalsuse eri kategooriatele: kuidas banaalsest saab poeetiline või vastupidi. Annad sedasi mõista, et banaalsel on sinu elus ja loomingus oluline koht.

Mulle banaalsus väga meeldib. Kõige parem dialoog on „Sa oled loll. Ise oled. Ei, sina oled”. See on minu lemmikdialoog. Mulle meeldib töötada materjaliga, mis ei ole ette ära väärindatud. Väärindamine teatris või etenduskunstides tuleb läbi keha laval, see annab tekstile väärtuse, vastasel juhul ma võiksin seda lihtsalt lugeda. Minu huvi on töötada argise materjaliga. Minu konstruktsioonid pole narratiivselt lineaarsed ja seetõttu lihtsamale publikule ka ligipääsetavad, seetõttu lihtsad tekstid aitavadki tasakaalustada. Publik tunneb seal midagi ära, sest ma ei lähe raske filosoofilise tekstiga kurnama.

Aga seoses banaalsusega ma pöörduks veel korra tagasi numbrite juurde. Numbrid võivad olla ühtviisi nii banaalsed kui poeetilised. Matemaatika võib olla väga poeetiline ja kohati see, kuidas matemaatikaga tegeletakse ja selle läbi kõike põhjendatakse, on mulle nii banaalne, et ma isegi ei taha kaasa mõelda. See on kallis, miski on odav jne – vot see on banaalne.

Sa kirjutad raamatus, et oled häbelik elus, mitte laval. Seal on üldse mitmeid kohti, kus sa räägid reaalsuse ja mängu, lavareaalsuse ja n-ö tavaelu erinevustest. Mis on päris elus naljakas, ei ole seda laval. Oled sa inimene, kes tunnistab näiteks mingit olukorda poes ja hakkab seda lavale kujutlema või paneb selle kuhugi kirja? Kuidas sul see elu ja kunsti piiril köielkõnd käib?

Ma päris otse elust olukordi lavale ei ole võtnud. Midagi seal kindlasti on, aga mitte üks ühele, sest alati see ei toimi. Aga kui ma lavastuses esitan autobiograafilist teksti, siis ega keegi lõpuni ju aru ei saagi, kas see nüüd on päriselt tõestisündinud lugu. Või on see lihtsalt hästi esitatud lugu konkreetses lavastuses? Mulle meeldib hoida seda mängu mitte väga selgena. Lõpuks usu, mida tahad! Mulle on elus sümpaatne mitmeplaanilisus. Ühiskonnas tahame kõike nimetada selges keeles, et see maksab nii palju, see tähendab seda, sina ütlesid nii, sina mõtlesid seda. Ma tahan kujundi lugemist ja mängu ilu pühitseda. Jätame flirdile natuke ruumi. Teater on hea koht, kus sa saad vaatajale hästi lähedale hiilides ta kaasa võtta. Ja siis, mitte pahatahtlikult, eks, temaga seal tegeleda.

Sinu tegelik häbelikkus on siis osa mängust?

Ma kardan inimesi nagu tuld! Aga teatris on kokkulepped, mis mind kaitsevad. Kuniks ma neid ei kuritarvita muidugi.

Tsiteerin sind: „Ka minu suhtumises ja maailmavaates peitub vastuolu. Konservatiiv ja liberaal ühes. Seal, kus hakatakse keelama või piirama, olen esimesena selle vastu sõna võtmas, ning kui leian end keset kaost, hakkan koheselt reegleid kehtestama.” Saaksid sa äkki mõne näite tuua, kuidas see kahe näoga Mart Kangro tegutseb?

Tegelikult neid nägusid on muidugi rohkem, vahepeal mustmiljon. Seesama nimetatud vastuolu saab tegelikult alguse ühest teisest sõnapaarist, mis on vabadus ja vastutus. Me tihti ei mõista, et need kaks asja käivad käsikäes. Need on nagu ühe mõiste kaks nägu. Mida rohkem vabadusi sul on, seda suurem on sinu vastutus. Toimetades nii, et me kõik oleksime täielikult vabad ja teeksime mida tahes, kuidas me siin ühiskonnana eksisteerima peaksime? 

Mida rohkem vabadusi sul on, seda suurem on sinu vastutus.

Siit tõukuvad ka minu vastuolud kunstilisel tasandil. Toon näite. Ma olen olnud, ja küllap ka siiamaani olen, tehniliselt päris hea tantsija. Mulle meeldis sooritada tehnilist ja dünaamilist koreograafiat. Aga ühel hetkel jäin ma seisma ja hakkasin laval rääkima. Inimestel tekkis muidugi küsimus, et miks ta ei tantsi, kui ta on selleks võimeline? Ma pöördusin n-ö iseenda vastu, sest mul oli vaja mingid küsimused ära esitada. Nüüd ma jällegi järjest rohkem pühitsen sellist head käsitööoskust ka tantsus. Ma otsin tasakaalu, sest kui keegi hakkab ühele poole väga kaldu vedama ja miski muutub domineerivaks, siis see ei saa olla õige. 

Kultuuris räägitakse viimasel ajal palju rahast või selle puudumisest. Positiivsus kultuuridiskussioonis on hetkel pigem tabu. Kuidas sina asju näed?

Minu meelest on viimane aeg, et kultuuriinimesed hakkavad rahast rääkima. Mul on lihtsalt tunne, et praegu see peaaegu ei puuduta mind. Ma olen vabakutseline, mul on osaühing, maksan endale sealt palka ja ilmselgelt mul ei ole kunagi võimalik maksta endale seda riiklikult sätestatud kultuuritöötaja miinimumi. Võib-olla mõnikord on, aga mitte pikas perspektiivis. Rahajuttu peab ketrama ja seda tuleb teha solidaarselt. Ei saa rääkida ainult riigiteatrite näitlejatest, vaid ka kunstnikest laiemalt. Kuidas on võimalik, et vabakutseliste sotsiaalkindlustususele ja garantiidele pole siiamaani mingit lahendust? Kas riik on tõesti nii saamatu? Räägitakse ja kalkuleeritakse ning lõpuks tullakse epateeriva tekstiga kaitsekulutustest. Minul tekib küsimus, kas ka kaitseministeerium on solidaarne kärpima oma palkasid või seal lähevad palgad ainult suuremaks? Või kuhu see raha üleüldse läheb? Öeldakse, et kui kultuur jääb alles, siis ka see riik jääb alles. Aga kui see riik ei baseeru kultuuril, siis millel ta baseerub? Eesti riigi kõige suurem julgeolekurisk on ennekõike Eesti kodanik,  kes ei usu enam oma riiki. Seda võiks meeles pidada.

Kui tsiteerida hiljutist Sirje Helme kommentaari: „Riiki ei ole vaja, kui see ei baseeru kultuurilisel eneseteadvusel. Siis on see lihtsalt üks suur äriühing”.

Ma olen temaga väga nõus. See narritamine ei ole hea. Kui sa narritad liiga kaua, siis see lihtsalt maksab kätte. Ma ei taha olla mingi prohvet, hakata hirmutama siin nõia või saatanaga. Aga kui riigil pole sõnade taga tegusid, siis võiks ju samahästi öelda, et baseerugu kõik sõjatööstusel.

Järgmiseks oled Von Krahli teatris ette valmistamas lavastust pealkirjaga „Pantheon”, mille saatetekstis lubabatakse tegeleda kollektiivse mälu ning sellega seotud uhkuse ja alandlikkuse temaatikaga. Sinu soolo „Enneminevik” (2019) tegeles ka suuresti mäluga. Mis sind mälu uurimise juures köidab?

Mäletamine on veider protsess. Sa mäletad läbi mälestuste kordamise ja kordamine on muutuste lugu. Mälestuskorraldus muutub. Ma mäletan erinevaid aegu. Kuid kummaline on ka see, kui kiiresti ma unustan need eelnevad ajad. Kuidas ma ei tunne neid enam ära, mis jama sellega on? Kui sa neid ära ei tunne, siis on ka raskem nende suhtes empaatiat tunda. Meil on terved põlvkonnad, kes on hoopis teistmoodi üles kasvanud, nemad mäletavad omi aegu hoopis teistmoodi ja mina ei mäleta, kuigi olen samas ajas elanud. Võib-olla isegi mul ei ole seda empaatiat noorte suhtes, sest mul ei ole võimalik sama aega mäletada, nagu nendel ei ole võimalik aru saada nõukogude perioodist, kui ma nendele sellest räägin. 

Põlvkondlik kollektiivne mälu on üldse mõneti kummaline konstruktsioon. Et üldse selline asi eksisteerib.

Ta eksisteerib, aga on huvitav, kuidas ta eksisteerib ja kuidas me seda täide saadame.  Kultuur on ikkagi ka muutuste lugu, aga ta on ka teatud järjepidevuse lugu. Mind huvitab see ka enda praktikas. 10 või 20 aastat tagasi öeldi, et nad teevad ju sedasama asja, mille kuuekümnendatel juba kõik ära tegid. Ma hakkan tegema seda, mida kolmekümnendatel tehti, sest see periood on natuke sarnane praegusele perioodile. Nimetagem seda ärevaks ajaks.

Igasuguse vana taastulemine on alati mingi nihkega. See enamasti pole identne koopia.

Ei ole. Aga eks ma näen ka praegu noori (olin ise samasugune), kes tulevad puhta lehena ja arvavad, et see kõik, mis nad teevad on huvitav ja enneolematu. Inimesed saalis on aga kogenud nii mõndagi. Ära kunagi alahinda oma publikut! Võib-olla üks konkreetne inimene on loll kui lauajalg, aga publik kollektiivselt on näinud rohkem kui sina ette võid kujutada. Ühesõnaga mälu kõigis oma vastuoludes mulle väga meeldib. 

Tegelikult on tore ka, kui natuke sarnased asjad korduvad, sest nad tõesti teisenevad ja läbi korduse kantakse edasi mingit pärandit vanadest aegadest. Rahvatantsu ei pelga keegi korrata või ei heida ette, mida te seda labajalga siin ikka tantsite. 

Äkki saaksid lõpetuseks välja tuua mingeid uusi suundumusi kultuuris, mis sulle huvi pakuvad.

Eks sellega ole päris palju tegemist, et aru saada, mis üldse toimub. Kultuurikiht on nii killustatud ja seetõttu ka huvitav. Ma käin vaatamas näiteks teisi lavastusi nii palju kui võimalik. Ja seal sees on asju, mis korda lähevad. Isegi kui need on noored ja omadega kuskil alguses, aga nad on avatud ja nad otsivad. Näiteks Nele Tiidelepa „Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas” (2022) – selle vaatamine tekitas sooja tunde. Vahel piisab juba sellest äratundmisest, et sul on hea olla.