Laulja, laulukirjutaja ja muusikaprodutsent Hele-Mai Vettik vahetas välja artistinime, värskendas käekirja ning andis sel nädalal plaadifirma Glitch Please alt välja albumi „Evolution of Patterns”, mis miksib popmuusikat tumedate süntesaatorihelide, räpi ning Hele-Mai signatuurpilli flöödiga. 

Kuidas su helikeel välja on kujunenud ning kust jookseb sinu jaoks piir popi ja eksperimentaalse muusika vahel? 

Ma ütleks, et mu helikeel on välja kujunenud mu hääle tämbrist – see on suhteliselt madal ja sünge, kuid samas saab see olla ka kõrge ja helge. Sellest lähtudes olengi paelunud kontrastidest pehme ja karmi vahel. Olen alati rohkem huvitatud olnud sünteesitud helidest kui puhtalt akustilistest pillidest, mistõttu meeldibki mulle flööti töödelda justkui süntesaatorit meenutavaks instrumendiks. Vahel aga jätan oma salvestused kontrastina pigem tooreks. Laulmise kõrval hakkasin eksperimenteerima ka räpilaadse stiiliga, mis alguses tundus natuke imelik, kuid mida rohkem seda tegin, seda enam hakkas selle kõla mulle meeldima. Piir popi ja eksperimentaalse muusika vahel tundub mulle vahel hägune, kuid eksperimentaalne pop ei saa minu arvates kunagi olla puhtalt „eksperimentaalne” – popmuusika on siiski oma paika pandud standarditega – lugudel on kindel tempo, helistik ning üldiselt on kõik helisagedused mingi instrumendi poolt esindatud. Kui eksperimenteerida popi raames, jäädakse ikka popmuusikuks. 

Mis on flöödi eripärad? Mida see muusikale juurde annab? 

Flööt võib tavalise inimese jaoks tunduda lihtsa soolopillina, millega mängitakse meloodiaid, kuid minu jaoks on see palju enamat. Flööti saab kasutada harmooniat tekitavate atmosfäärikihtide loomiseks. Samuti saab flöödist välja puhuda õhulisi tekstuure ning teravaid, lõikavaid helisid. Mulle meeldib ka flöödi peal kasutada erinevaid efekte, nagu näiteks distortion’it, kuna see moonutab traditsiooniliselt pehmekõlalise flöödi millekski intensiivseks ja raevukaks. Kõikide nende tämbrite ja kõlade abil toon ma oma muusikasse orgaanilisust, tekstuuri, emotsiooni ja sära. Flöödi mängimine annab ka mu muusikale teatava muinasjutulise meeleolu, mis kehastab omamoodi minu alter ego. See võimaldab mul luua unenäolise atmosfääri nii endale kui ka kuulajatele. Flöödihelid kannavad endas mingit maagilist, peaaegu haldjalikku tunnetust, mis kõikide muude helide seast välja torkab. 

Su plaat kannab pealkirja „Evolution of Patterns”. Mis lugu selle taga peitub?

Hakkasin oma elus märkama üht kindlat korduvat mustrit. Kui see viimati juhtus, tegi see kõikidest kordadest kõige rohkem haiget. Sellest paugust sain ma tugeva tõuke hakata kirjutama oma albumit. Tagantjärele vaadates mõistsin, et iga kord, kui see muster esines, kandis see endas arengut – ajapikku oli muutunud see millekski muuks, kui see kunagi alguses oli. 

Oled õppinud audiovisuaalset loomingut, produtseerimist ja miksimist. Kuidas sa neid oskuseid sellele plaadil rakendasid? 

Olin just alustanud õpinguid EMTA audiovisuaalse loomingu erialal, kui ma oma albumit tegema hakkasin. Kuigi olin ennegi popmuusikat teinud ning oskasin erinevate programmidega ümber käia, puudus mul kindel stiil ja sügavam arusaamine helist ja visuaalist. Mu eriala andis mulle julguse eksperimenteerida ja mõelda väljapoole popmuusika raame, kuid ka keskkonna ja tingimused, et oma tehnilisi oskusi arendada. Muusikaprodutseerimise ja laulukirjutamise tunnis pidime iganädalaselt ühe laulu esitama, mis oli paras pinge, kuid sellest sündis albumile kolm lugu – „Stars Align”, „Forgive” ja „Leaving”. „Stars Align” loo jaoks oli ülesandeks kellegagi loengurühmast koostööd teha. Tõmbasime loosi ning minu partneriks osutus mu kursavend Uku Õunapuu. Tulemus oli see, et tegime koos mõnusa laulu, mis sobis ka ilusti albumile. Stuudio miksimise tund oli väga vajalik sobiva saundi saavutamiseks. Tänu sellele ainele suutsin oma albumi lisaks produtseerimisele ka ise miksida. Samuti sain veel oma õppejõult José Diogo Neveselt oma mikside kohta tagasisidet, mis suunas mind õigele rajale. 

Su plaat ilmus plaadifirma Glitch Please alt. Milline on su suhe glitch-muusikaga ning milline muusika sind üldiselt mõjutab? 

Glitch-muusikaga mul enne akadeemiaõpinguid otsest suhet ei olnudki, kuid seal tutvusin taas Karliga (Korts – toim.), Glitch Please’i omanikuga, keda ma naljakal kombel oma lapsepõlvest ära ei tundnud (see on pikem jutt mõneks teiseks korraks). Jäime ühel päeval rääkima ning tekkis idee avaldada album tema leibeli alt. Enda meelest olid mu muusikas mõned glitch’i elemendid sees, aga albumit kuulates leidis Karl, et mu muusika on nii glitch, pop, indie, electronica kui ka muud žanrid kõik ühes. Talle selline teema meeldis ning peagi hakkasimegi koostööd tegema. Lisaks aitas ta mul muusikasse tuua veelgi rohkem glitch-elemente, mis sobisid hästi albumi eksperimentaalse loomuga. Mind ennast on aga palju mõjutanud erinevad indie pop’i, elektropopi ja alternatiivse muusika artistid, üks mõjukaim neist on EDEN.