Ehkki nähtavasti võivad tehisintellektist vestluskaaslased (ehk nn surnud interneti asukad) juba praegugi inimeste üksildustunnet tuntavalt vähendada, ei tohiks jätta tähelepanuta sedagi, mis juturobotit tegelikult motiveerib ja mida see inimkasutaja jaoks muudab. Kuidas aga seostuvad kõnealused vestlused robotiga ca 3000 aasta vanuse akadikeelse tekstiga?

Rahvusringhäälingu teadusuudiste tehnikakommentaari sektsioonis avaldati septembris artikkel sellest, kuidas tekstirobotid võivad pakkuda leevendust inimeste üksildustundele. Seal on viidatud vastava sisuga pikemale teadusuuringule, mis sai tehtud Harvard Business Schoolis ja millest on praegu saadaval teadusajakirjas retsenseerimisele eelnev versioon. Uurijad suhtuvad TI- ehk tehisintellektist vestluskaaslastesse üsna positiivselt ja arvavad oma töö tulemuste põhjal, et need võivad saada tähtsaks abivahendiks tänapäeval inimeste seas üha laiemalt leviva ja süveneva üksildustunde leevendamisel.

Uuringust võib lugeda, et Jaapanis, Suurbritannias ja USAs on inimeste üksildus tunnistatud tõsiseks ühiskondlikuks ja terviseprobleemiks, mille lahendamiseks on riiklikul tasandil meetmeid võetud. Eestis koonduvad üksildusega seotud teave ja võimalikud lahendusmeetmed sellistele lehtedele nagu peaasi.ee, terviseinfo.ee jt, kuid tõenäoliselt ei ole kaugel seegi aeg, kui üksildusest hakatakse rääkima ka riigikogu ja valitsuse tasandil. Eriti tõsine on mure nähtavasti vanemaealiste inimeste seas.

Teadusartikli sissejuhatusest loeme, et uuritavad TI-kaaslased on arendatud spetsiaalselt sõbraks või romantiliseks paariliseks olemise otstarbel ning on võimelised pakkuma inimesest kasutajale näiteks emotsionaalset tuge ja sügavalt isiklikku suhtlust. See eristab neid üldotstarbeks loodud tekstirobotitest, mis on mõeldud pigem tööriistadeks teabe hankimisel või töötlemisel. Väidetavalt on Replika juturoboti 2,5 miljonist aktiivsest kasutajast pooled temaga romantilises suhtes. Uuringu ühe tulemusena toovad autorid välja asjaolu, et pärast 15-minutilist suhtlust end inimesena esitleva tekstirobotiga vähenes kasutajate üksildustunne umbes sama palju kui pärast päris inimesega (ekraani vahendusel) suhtlemist – statistiliselt oluline erinevus puudus. Kokku tegid teadlased kuus katset, millest kõigi puhul leiti empiirilisi tõendeid, et juturobotid võivad üksildustunnet ühel või teisel viisil vähendada. Kõik paistab vastavat kehtivatele teadusuuringute standarditele.

Väidetavalt on Replika juturoboti 2,5 miljonist aktiivsest kasutajast pooled temaga romantilises suhtes.

Pessimismi kahekõne

Novaatorist seda uudist lugedes meenus mulle umbes 3000 aastat tagasi savitahvlitele kirjutatud akadikeelne tekst, mis koosneb Assurist, Niinevest ja Babülonist leitud fragmentidest ning on tänu selle lühidusele võrdlemisi hästi säilinud ja taastatud. Eesti keelde ei ole seda minu teada tõlgitud, paljudesse teistesse küll. Euroopas avaldati see esimest korda 19. sajandi lõpus. Inglise keeles ja paljudes teistes Lääne-Euroopa keeltes nimetatakse seda pessimismi kahekõneks (dialogue of pessimism), vene keeles[1] isanda ja sulase kahekõneks (беседа господина и раба). Teksti algse tähenduse üle on omajagu vaieldud ja pole põhjust arvata, et need vaidlused lähiajal hääbuksid. Osa uurijaid peab seda satiiriks, teised tõsiseks filosoofiliseks mõtiskluseks elu mõttetuse või lootusetuse üle sarnaselt Vana Testamendi Koguja raamatuga. Selles teoses on ilmselt mõlemat, mina pakun seda praegu tõsiselt võtta. Muu hulgas paistab see mulle TI-tekstirobotite kontekstis üsna huvitava kirjutisena.

Kahekõne on jaotatud kümnesse stroofi, millest esimeses üheksas nõuab isand oma sulaselt õiguspäraseid teeneid (nt esimeses stroofis nõuab ta hobukaariku valmis panekut, et sõita kuninga juurde). Sulane on, nagu kord ja kohus, kõigega päri, entusiastlikult valmis tegutsema ja annab isandale isegi seletusi, miks tema otsus midagi teha on õige ja kasulik. Siis mõtleb isand ümber ja keeldub kavatsetud tegevusest, kusjuures keeldumist toetab sulane sama agaralt. Teises stroofis, kui isand nõuab vett, et käsi pesta, ja siis einet, ütleb sulane, et hea eine (venekeelses versioonis pidusööming) rõõmustab meelt ja hinge ning hästi söönud inimesega käib koos Šamaš, Babüloonia päikesejumal. Kui isand söömingust keeldub, teatab sulane, et ega sel einel ei olekski erilist mõtet, sest nälg ja janu tuleksid mõne aja pärast niikuinii tagasi ja kimbutaksid teda taas. Sulane, toetades oma isandat, kui too oma kavatsetud tegevusest keeldub, annab iga kord mõjuvaid põhjusi, miks ükski ettevõtmine ei too temale vähimatki rahuldust. Võiks öelda, et mesopotaamlased jõudsid siin sama ideeni nagu hiljem Arthur Schopenhauer, kes väitis, et inimese elutahe ei leia kunagi kestvat rahuldust, vaid tekitab aina uusi püüdlusi ja tahtmisi.

Kui eelkirjeldatu kontekstis saaksime ilmselt kerge vaevaga võrrelda sulase ja tekstiroboti käitumist, siis kahekõne viiendas stroofis kavatseb isand kuninga vastu üles tõusta. Ma ei usu, et ükski juturobot sulase kombel seda mõtet toetaks – järgnevat mässust keeldumist küll. Aga asi ei ole ülestõusmises eneses. Kahekõnest on väljaloetav isanda rahulolematus valitseva ühiskondliku korraga. Mitte ainult kuninga, vaid ka lähemate inimestega ja iseenda igavusest küllastunud jõudeeluga. Üsna kindlasti on paljud juturoboteid üksilduse leevendamiseks kasutavad inimesed ühiskonnaga rahulolematud, kas võimetusest või tahtmatusest sellega kohaneda või mingil muul põhjusel. Ja nende inimeste üksildusele, oma olemuselt sotsiaalsele probleemile, pakutakse juturoboti kujul rendiraha eest majanduslikku, kaubanduslikku lahendust. Aga see lahendus on suurelt jaolt enesepettus.

Tekstirobot ei ole võimeline inimesest hoolima, ta suudab vaid luua inimeses illusiooni, et temast hoolitakse. Ja illusioonid võivad varem või hiljem puruneda.

Robotkaaslase elektrooniline embus

Tekkiv suhe juturoboti ja inimesest kasutaja vahel on oma olemuselt niisiis tegelikult puhtalt majanduslik – sarnaselt mütoloogilise isanda ja sulase vahelise suhtega. Viimases on veel mingisugune inimlik ja sotsiaalne aspekt, isand ei ole seal täiesti üksildane. Temal on võimalik minna kuninga juurde, samuti tekib tal ühes stroofis mõte armuda ja abielluda, ning lõpuks on dialoogipartnerist sulane ju ka inimene. Sulane toetab teda kõiges; tekstist võib aga jääda mulje, ilmselt üsna tõelähedane, et ta ei hooli isanda käekäigust vähimatki. Tekstirobot, erinevalt sulasest, ei olegi võimeline inimesest hoolima (viidatud uuringu sissejuhatuses on seda ka mainitud), ta suudab vaid luua inimeses illusiooni, et temast hoolitakse. Ja illusioonid võivad varem või hiljem puruneda. Sel juhul aga ei puruneks kujutelm inimlikust suhtest ootamatult ja klirinaga, sest TI-kaaslane ei teeks katastroofiliste tagajärgedega tegu ootamatult – jällegi, ta ei ole selleks arvatavasti võimeline (kui oleks, oleks see lihtsalt halb ärimudel), ta kordab vaid sulase kombel: „Yes, master, yes!” Kujutelm suhtest hääbub siis, kui kasutaja, kes ilmselt taipab, milline on tema ja juturoboti vahelise suhte tõeline olemus, ei jaksa end enam ise petta, arvates, et temast hoolitakse. Järgnevad negatiivsed emotsioonid – näiteks tunne, et kaubastatud suhtlusmasinat kasutades ollakse ise muutunud tühiseks kaubaks, kelle kadumise ainus tagajärg oleks käibenumbrite pisike vähenemine, mis oleks üldiste majanduslike näitajate kasvamise tagant hoopiski tajumatu – võivad olla veel rängemad kui need, mida inimlik üksildus võiks iseenesest kunagi tekitada. Seejuures ettevõtte jaoks tõeliselt väärtuslik materjal – kliendi tekitatud andmekuhi – jääb neile alles, sest ka tekstiroboti kasutamise lõpetamine on tekkivate andmete tõttu väärtuslik, luues uusi andmeid seoses lahkumispõhjustega. Teine võimalus on muidugi see, et tarbija sukeldub ainult sügavamale robotkaaslase elektroonilisse embusesse, püüdes unustada oma probleemide tõelist põhjust.

Uuringu kokkuvõttes väidavad autorid, et selgitavad, missugused juturobotite omadused aitavad kõige efektiivsemalt üksildustunnet leevendada, imiteerides inimestevahelist suhtlust. Kuid sellest suhtlusest on kadunud tähtsaim – teine inimene. Ta on asendatud tarbimiseks pakutava kaubaga. Võiks öelda, et nii hakati tegema veel enne juturobotite laialdast levikut, juba telesaadete ajastul (sellest on kirjutanud näiteks Ray Bradbury). Tõesti, TI-kaaslaste levik paistab olevat vaid süveneva üksildustunde käes vaevleva ühiskonna üks sümptom. Üks paljudest. Ja inimesele pakutav kaup on osaliselt muutunud meeli nüristavaks vaevaks, mis võtab selle vähese, mis tema hingerahust ja heaolust veel alles on jäänud, teenides aga väga efektiivselt hoopis teenusepakkuja ärilisi eesmärke. Tehisintellekt õpib pidevalt kasutaja sisendist ja tagasisidest, mis lubab tema algoritme täiendada ja parandada. Inimese häda – üksildustunne – on muudetud seeläbi majanduslikult tootvaks jõuks.

Kahekõne viimases stroofis küsib isand, nähtavasti lõplikult kõigest tüdinud, et mis on ikkagi õige (arvatavasti summum bonum’i tähenduses). Sulane vastab äkitsi, et õige oleks nende mõlema kaelad murda ja laibad jõkke visata. Tema väitel ei ole keegi nii pikk, et jõuda taevasse, ega nii suur, et täita allilm, s.t nende elud ja ettevõtmised on globaalses mastaabis tähtsusetud ja seega ei tasu neist kinni hoida. Sulane, kurivaim, on lõpuks ikkagi võimeline aus olema. Ta ei hooli oma isandast ega taha seda enam varjata. Tekib konflikt, nii inimlik, nii loomulik. Kas tekstirobot ütleks nii, võiksime küsida. Ilmselt ikkagi mitte, see ei oleks majanduslikult otstarbekas. Parem on näidata, et kõik on ikkagi hästi, või kui mitte hästi, siis vähemalt nii, nagu olema peab – nagu inimene tahakski tegelikult suhelda masina, mitte teiste inimestega. Siis edeneb äri.

Mesopotaamia kahekõne lõpus avaldab isand kavatsuse sulane esimesena tappa ja ise edasi elada. Pärast seda ei püsiks ta aga kolme päevagi elus, väidab sulane. Isand on sattunud sulasest täielikku sõltuvusse ja kaotanud iseseisvuse.

[1] Струве, В. В. 1926. Диалог господина и раба о смысле жизни по новому вавилонскому памятнику. – Религия и общество: сборник статей по изучению социальных основ религиозных явлений древнего мира, lk 41–60.

Mihhail Brodski uurib Tartu Ülikoolis seenekooslusi, muidu elus ka inimkooslusi, ning püüab leida midagi uut päikese alt.

Agve Urm on kollaažikunstnik ja kunstiajakirja Semioculus kuraator.