Kui vaadata meeste ja naiste viimaste aastate valimiskäitumist, saab tõesti väita, et mehed on Marsilt ja naised Veenuselt ning et Marsil valitsevad konservatiivsed vaated ja Veenusel liberaalsed. Uurime, miks on sooline poliitiline lõhe tekkinud ning kes ja kuidas seda võimendavad.

Sotsiaalteadustes laiemalt ja politoloogias kitsamalt tuntakse universaalseid ühiskondlikke käitumismustreid. Kui äratada politoloog keset ööd õndsast unest, suudab ta vuristada üldtunnustatud põhitõed ette kui meieisapalve: noored on tihti liberaalsemad, vanemad seevastu konservatiivsemad[1], kõrgharitud on keskmisest tolerantsemad[2], naissoost valijad kipuvad eelistama vasakpoolsemaid erakondi[3] jne. Võttes arvesse kohaliku kultuuri eripära, võib seesama politoloog pelgalt paari demograafilise fakti põhjal ära aimata inimese kõige tõenäolisema valimiseelistuse.

Aristotelese väide, et inimene on loomult ühiskondlik olend, peab paika niivõrd fundamentaalselt, et poliitikauuringutes on kerkinud esile uus alasuund, mida nimetatakse „geenipolitoloogiaks” (ingl genopolitics) ning mis uurib poliitiliste eelistuste ja väärtuste päritavat komponenti. Mingil määral on geenidest tingitud nii paiknemine liberaalsuse ja konservatiivsuse teljel[4] kui ka valimisaktiivsus[5]. Seetõttu paneksid järsud muutused mõne valijagrupi käitumises meie äsja üles äratatud politoloogi mitte pelgalt kõrvu kikitama, vaid universumis kaost kuulutades lähima pommivarjendi poole jooksma.

Varjumiseks on põhjust. Viimasel ajal on politoloogide ja sotsiaalteadlaste huvi köitnud järjest süvenev lõhe naiste ja meeste poliitiliste eelistuste vahel. Erinevalt mainitud valimiskäitumuslikust pühast reeglist on noored mehed kaldumas konservatiivsete ja kohati ka paremäärmuslike erakondade poole. Eelistuste nihkumine siia-sinna ei oleks eraldiseisvalt piisav põhjus muretsemiseks, kuid taoline koondumine on hakanud ka tooma olulisi võite valimiskastide juures.

Avatult võrdõiguslikkust mittepooldava platvormiga saavutatud võidu heaks näiteks võib pidada möödunud aasta novembris toimunud Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi, kus Donald J. Trumpi toetus oli suurim eelkõige meessoost valijate seas sõltumata nende nahavärvist. Kogu meessoost valijaskonnast tõuseb aga esile Trumpi selge ülekaal just alla 30-aastaste valgete meeste hulgas. Tuftsi ülikooli andmetel toetas Trumpi 63% vanuses 18–29 valgetest meestest (võrdluseks 49% samas vanusegrupis valgetest naistest). Olukorra muudab veelgi huvitavamaks asjaolu, et haridustase ei osutunud selles valijasegmendis eriliseks maandavaks teguriks: Trumpi toetas 58% kõrghariduseta ja 52% kõrgharidusega noortest meestest sõltumata nahavärvist. Naiste seas olid vastavad näitajad 44% ja 34%.

Teisisõnu, logisema hakkasid kaks politoloogia põhitõde: 1) noored on liberaalsemad ja 2) kõrgharidusega inimesed on tolerantsemad. Mõlema puhul olid põhilisteks maailmakorra raputajateks noored, peamiselt alla 30-aastased valged mehed, kelle haridustase ei mänginud ühtäkki enam poliitilise eelistuse kujunemises rolli. Seega on igati mõistlik – isegi elutähtis – uurida, miks meessoost noorte poliitiline käitumine on niivõrd erinev harjumuspärastest mustritest ja kas taoline fenomen võib jõuda ka Eestisse.

Logisema on hakanud kaks politoloogia põhitõde: 1) noored on liberaalsemad ja 2) kõrgharidusega inimesed on tolerantsemad.

Teistmoodi ühiskondlik polariseerumine

Sydney ülikooli sotsiaalteaduste ja politoloogia doktorant Kate Scott on tabavalt märkinud, et just „kadunud poiste” grupp sillutas tee Trumpi võiduni. Vabariiklaste esinumber suurendas oma toetust selles valijasegmendis võrreldes eelmiste valimistega 15% võrra. „Kadunud poiste” grupp koosneb eelkõige töölisklassi esindajatest, kes on kimpus töötusega (noorte meeste seas on töötuse määr USAs 25%), kohati ka sõltuvuste ja vaimse tervise muredega.

Kuigi nende probleemid on tingitud suuresti üleilmsest majanduslangusest ning toksilisel kapitalismil ja liigsel tarbimisel rajanevast ühiskonnakorraldusest, on vabariiklased sarnaselt paljude Euroopa paremäärmuslike parteidega suutnud pakkuda neile mugavat „süüdlast”: migrandid, kes töökohti üle võtavad, feministid, kes nõuavad sookvoote, ja – laenates Elon Muski väljendit – „woke mõistuseviirus”, mis on röövinud meestelt nende mehelikkuse.

Uurisin Kate Scottilt, mis võiks olla Z-põlvkonna soolise poliitilise lõhe tekkepõhjus. „Noorte meeste kaldumine konservatiivsete väärtuste poole tuleneb pettumusest ja lootusetusest ümbritseva poliitilise kliima suhtes,” selgitab Scott. Kuigi tegu ei ole millegagi, mis mõjutab ainuüksi noori mehi – vaesus on soopime –, avaldavad Scotti sõnul poliitiliste vaadete muutumisele tugevat mõju majandusraskused, elukalliduse tõus, piiratud tööhõive võimalused, vaimse tervise toe puudumine ja ka üldine küünilisus seoses romantiliste suhete loomise dünaamikaga. Üheks selgeks noorte meeste „kadumise” häirekellaks võib pidada NEET-staatuses noorte[6] arvu kasvu lääneriikides, kus hariduse omandamisele ja karjäärile eelistatakse alternatiivseid toimetulekuviise. Scott mainib siinkohal näiteks krüptovaluutasse investeerimist või osalemist manosisuloojate (manfluencer) pakutavates koolitusskeemides. Noored naised jätkavad seevastu aktiivselt haridusteed ülikoolis.

Poliitiliste vaadete muutumisele avaldavad mõju majandusraskused, elukalliduse tõus, piiratud tööhõive võimalused, vaimse tervise toe puudumine ja ka üldine küünilisus seoses romantiliste suhete loomise dünaamikaga.

Sarnase järelduseni jõuab ka John Burn-Murdoch, kes vaatles lisaks USA andmetele ka Lõuna-Korea, Suurbritannia ja Saksamaa hääletamismustreid. Vanusegrupis 18–29 eluaastat, nooruse helgusaastatel, eristub selgelt kaks trendi: naised muutuvad liberaalsemaks, mehed aga konservatiivsemaks. Seda kõigis neljas riigis. Ameerika Ühendriikides ja Saksamaal on naised umbes 30 protsendipunkti liberaalsemad kui nende meessoost eakaaslased, Suurbritannias on vahe 25 protsendipunkti. Lõuna-Koreas on see lõhe kasvanud lausa hiiglaslikuks, ulatudes 50 protsendipunktini.

Kas võib järeldada, et majandusraskused ja pettumine konventsionaalsetes ühiskondlikes elumustrites on lükanud Z-põlvkonna mehed paremäärmuslaste ja konservatiivsete jõudude embusesse, kes lubavad tuua tagasi vanad head ajad, kus keskkoolitunnistusega mees suutis pidada ülal tervet leibkonda? Jah, kuid see oleks poolik vastus. Scott toob meie vestluses välja ka mündi teise poole: „On märgatav ka teatav kõhklus vasakpoolsete poliitiliste jõudude seas, kes ei taha tunnistada, et noored mehed on hädas. See on mõistetav, kuna nad soovivad säilitada feministliku liikumise saavutatud võite.” Taoline eemaldumine noorte meeste muredest võib olla lõppkokkuvõttes veelgi kahjulikum. Scott toonitab, et noorte meeste raskuste tunnistamine ei võrdu naiste raskuste mahasalgamisega. Kui olukord ei parane, siis tulevikus ootab meid ees ühiskondlik polariseerumine mitte põlvkondlikku, vaid soolist liini pidi.

Suunamudijad poliitikat mudimas

Selleks et Juhan hääletaks paremäärmuslike erakondade poolt, peab Juku võtma kõigepealt omaks misogüüniast ja seksismist nõretavad ideed, mis on sotsiaalmeedias varnast võtta. Manosisuloojate ja woke’i-vastaste suunamudijate ning paremäärmuslike „traditsiooniliste väärtuste” kandjate vahel eksisteerib teatav ühisala: homo- ja transfoobia, patriarhaalne ettekujutus soorollidest, tugev allergia feminismi ja igasuguste vähemuste õiguste vastu. Selle ühise nägemuse mõju ei tasu alahinnata.

Kui endine-tulevane USA president Donald J. Trump pidas 6. novembril oma võidukõnet, tänas vabariiklaste kampaania suurtoetaja ja sportliku vabavõitluse ettevõtte UFC tegevjuht Dana White võidule kaasa aidanud internetistaare, nagu NELK Boys, Adin Ross, Theo Von ja Joe Rogan. Nendel oli tähtis roll noorte meessoost valijate mobiliseerimisel ja vabariiklaste tulevikunägemuse tutvustamisel, kuna Trumpi valimisplatvorm kattus suuresti nende endi toodetava sisuga.

Ameerika Ühendriikides ja Saksamaal on naised umbes 30 protsendipunkti liberaalsemad kui nende meessoost eakaaslased, Suurbritannias on vahe 25 protsendipunkti.

Tegu ei ole isoleeritud juhtumiga, vaid see toob Scotti sõnutsi esile suurema probleemi poliitilisel väljal, demonstreerides paremäärmuslaste võimekust domineerida online-keskkondades. „Paremäärmuslikud suunamudijad saavad kasu digitaalsest arhitektuurist – sh alternatiivsed platvormid, botid, süvavõltsingud, meemid –, mis võimaldab neil levitada oma sõnumit progressiivsetest liikumistest palju tõhusamalt,” selgitab Scott. Ta kirjeldab, kuidas paremäärmuslikud suunamudijad on õppinud viraalset sisu meisterlikult ära kasutama, et kõnetada noort auditooriumi, ning huumor ja šokifaktor on tööriistad, mis aitavad neil traditsioonilisest meediast mööda minna.

Seksism ja misogüünia pole internetis midagi olemuslikult uut. Nüüd on need saanud lihtsalt peavooluks ja professionaliseerunud. Tartu Ülikooli digimeediauuringute nooremteadur Kaarel Lott selgitab: „Meil on tekkinud sellised sisuloojad, kes üritavad toota kindla audiovisuaalse esteetikaga sisu, milles käsitletakse kas otsesemalt või kaudsemalt maskuliinsusega seotud teemasid (nt finantsid, treening, suhted, üldine elunõu jne) väga piiratud ja problemaatilistes raamides.” Kuna taolistel suunamudijatel on tuntav poliitiline kapital, saab seda kasutada vajaduse korral valimistulemuste mõjutamiseks.

Miks konservatiivsus naisi ei kõneta?

Enne peavoolustumist pesitsesid naistepõlglikud ja paremäärmuslikud vaated kinnistes – ja üsna marginaliseeritud – foorumites, kust kasvasid välja veidi erinevad, kuid võrdselt misogüünsed nähtused, näiteks rühmitus Men Going Their Own Way, pickup artist’id, incel’id. Samas on incel’ite ja praegu populaarsete manosisuloojate lähenemistes teatavaid erinevusi. „Kuigi mõlemad ideoloogiad on misogüünsed, on tegemist erineval moel naisi vihkava diskursusega. Incel’id tõesti usuvad, et nende seksuaalses ebaedus on süüdi naised, kes neid sihilikult seksist ja romantilistest suhetest ilma jätavad. Sellest tulenevalt on neil ka äärmuslikud ja vägivaldsed ideed naiste karistamiseks. Manfluencer’ite sõnumid on misogüünsed selle poolest, et need tegelevad väga aktiivselt naiste korralekutsumise ja distsiplineerimisega, kui eksitakse traditsiooniliste soonormide vastu. Erinevalt incel’itest on neil endiselt lootust naistega romantilisi suhteid luua, et seejärel naisi kontrollida,” täpsustab Lott.

Noorte meeste raskuste tunnistamine ei võrdu naiste raskuste mahasalgamisega.

Mõlemad grupid on võtnud omaks teatava ohvripositsiooni, mis avab omakorda uksi poliitilise narratiivi loomiseks, et pakkuda süüdlast (naised/sisserändajad/feministid) ja lahendust (valimisõiguse kaotus / deporteerimine / keelustamine). Kate Scott omakorda toonitab poliitilise sõnumi mõju sõltumata sellest, kas tegu on manosisulooja või incel’iga: „Tänapäeval on samad [misogüünsed] ideed pakendatud ja turundatud laiemale, tihtilugu ka nooremale auditooriumile suunamudijate kaudu, kes kasutavad meisterlikult ära algoritme, et nende sõnumite pealt tulu teenida.”

Seega mõjutavad soolise poliitilise lõhe olemasolu nii majandusraskused kui ka noortele meestele suunatud radikaliseeruv sisu sotsiaalmeedias. Samas tekib küsimus, kas noored naised on taolistest sõnumitest puutumatud. Vastus on taas jah ja ei. Manosisuloojad ei tooda otseselt videoid või postitusi, mis oleksid suunatud naistele, kuid seda suuresti seetõttu, et naissoost isikuid ei nähta ei sihtgrupi ega ka inimestena. Teisalt on aga kogumas populaarsust tradwife’idest[7] suunamudijad, kes edendavad samuti patriarhaalseid, perekonnakeskseid ja paremäärmuslikke vaateid, kuid teise fookusega. „Sarnaselt manfluencer’ite sisuga on ka tradwife’ide esindajate videotel kindel audiovisuaalne esteetika. Väga oluline erinevus nende kahe vahel tuleb aga välja vägivaldsusele rõhumise kontekstis. Kuna mõlemad liikumised väärtustavad traditsioonilisi soorolle, siis manfluencer’id nõuavad meestelt sageli vägivaldsust, võitlusvalmidust, teiste ühiskonnagruppide üle domineerimist. Tradwife’id nõuavad naistelt aga pigem just hoolivust, alandlikkust ja emalikkust,” selgitab Lott.

Üllataval kombel ei ole tradwife’i trend avaldunud poliitilisel tasandil. Kate Scotti sõnul näitab statistika endiselt, et noorte naiste valimiseelistused muutuvad järjest progressiivsemaks, rääkimata nende suuremast osakaalust kõrghariduses. Iroonilisel kombel on tradwife’i-teemaline sisu kahjulik noortele meestele, kuna see loob Scotti arvates neis ebarealistliku ootuse tulevastele suhetele ja naissoost partneritele.

Selleks et Juhan hääletaks paremäärmuslike erakondade poolt, peab Juku võtma kõigepealt omaks misogüüniast ja seksismist nõretavad ideed, mis on sotsiaalmeedias varnast võtta.

Veidi spekuleerides võib öelda, et noorte naiste tugevam immuunsus taoliste sõnumite suhtes on tingitud asjaolust, et majapidamisele ja traditsioonilistele soorollidele keskenduv sisu ei haaku naiste sisemiste ootuste ja nägemusega nende rollist ühiskonnas. Noored mehed on seevastu haavatavamad, kuna paremäärmuslikud sõnumid lubavad taastada vana korra koos kunagiste privileegidega ehk leevendada nende majanduslikke, sotsiaalseid ja romantilisi muresid.

Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi õppejõud ja Mõttekoja Praxis analüütik Maarja Tinn selgitab meievahelises vestluses taolist reaktiivset lähenemist: „Iga edusamm naiste õigustes võib tekitada „tagasilöögi”, kus konservatiivsed jõud püüavad taastada traditsioonilist soolist hierarhiat, näidates naiste edu meeste õiguste piiramise või nende positsiooni ohustamisena. Seejuures kasutatakse lihtsustavaid narratiive, et leevendada ontoloogilist ebakindlust: konservatiivne maailmapilt pakub selgeid rolle ja vastandlikku „meie-nemad” struktuuri, mis võib olla atraktiivne neile, kes tunnevad, et nende senised privileegid on ohus.”

Eesti sooline lõhe Vene garneeringus

Võtame juba öeldu kokku. Soolist poliitilist lõhestatust, mis muutub tulevikus üha teravamaks, põhjustavad sotsiaalmajanduslikud tegurid (elukallidus, töötus, majanduslangus) ning paremäärmuslike ja misogüünsete sõnumite levimine veebikeskkonnas, mis omakorda nii radikaliseerib kui ka mobiliseerib teatavaid valijarühmi. Pettumuse väljendumiseks poliitilisel tasandil on vaja meediumit ehk ideoloogiliselt sobivat kandidaati, kelle poolt hääletada. Vaatleme nende kolme komponendi olemasolu Eestis.

Eesti majanduslik seis pole kiita. Eesti Panga prognooside kohaselt pöördub majandus 2025. aastal kõigest tagasihoidlikule kasvule. Elanikkonna majanduslikku rahulolematust on juba ära kasutamas konservatiivsed erakonnad Isamaa ja EKRE, kelle lubaduste hulka kuulub maksuralli lõpetamine.

Manosisuloojad ei tooda otseselt videoid või postitusi, mis oleksid suunatud naistele, kuid seda suuresti seetõttu, et naissoost isikuid ei nähta ei sihtgrupi ega ka inimestena.

Sotsiaalsete tegurite vaatepunktist on NEET-staatuses 15–29-aastaste noorte arv püsinud Eestis võrdlemisi stabiilne, näidates vahemikus 2021–2023 isegi väikest langust. Statistikaameti andmetel oli Eestis 2023. aastal 19 500 NEET-staatuses noort, kellest 53,4% olid mehed ja 46,6% naised. Vähemusrahvusse kuulumine on NEET-staatusega aga pöördvõrdelises seoses: 66,2% „kadunud” noortest on eestlased ning 33,8% muust rahvusest. Kuigi NEET-staatuses noorte seas on mehi ja naisi pea võrdselt, tuleb tugev sooline erinevus välja kõrghariduse omandamise statistikas. Aastatel 2021–2023 naistudengite osakaal üldjuhul tõusis ja neid on olnud juba mõnda aega üle poole üliõpilaskonnast. 2023. aastal oli ülikoolides naissoost lõpetajaid bakalaureuseõppes 61,6%, magistriõppes 67,3% ja doktoriõppes 51,1%. Kõrgharidus toetab omakorda suurema sissetuleku teenimist tulevikus. Noorte meeste mahajäämine taolisest sotsiaalsest liftist võib tekitada raskusi nii tasuva töökoha kui ka romantilise partneri leidmisel.

Seega on sotsiaalmajanduslik pinnas mõneti viljakas. Kuidas on aga lood seksistliku veebisisuga? Catlyn Kirna on kirjutanud, et poliitiline radikaliseerumine on jõudnud ka Eesti koolidesse – ei tasu loota, et Andrew Tate’i nimi ei ole õpilastele tuttav, pigem vastupidi. Seda toetas ka möödunud aasta maikuus Eesti Ekspressis ilmunud põhjalik artikkel, milles haridustöötajad väljendasid muret naisi ründavate ja üldiselt põlglikult misogüünsete väljaütlemiste rohkuse pärast õpilaste seas.

Naistepõlgliku sisu mõju on ka teaduslikult mõõdetav. Tallinna Ülikoolis tehtud kodanikuhariduse uuringust ilmneb, et võrreldes 2016. aastaga on poiste hoiakud muutunud „hüppeliselt tagurlikumaks” (lk 145), eriti aspektides, mis puudutavad naiste rolli poliitikas. Pea pooled (49%) neist uskusid, et mehed sobivad paremini ühiskonnaelu juhtima. Seda järeldust toetas vaid 10% tüdrukutest. 24% poiste arvates ei ole naistel poliitikasse asja, millega nõustus ainult 4% tüdrukutest. 2016. aastal oli olukord märksa parem: meeste pühalikku õigust hõimu juhtida toetas 37% poistest ning soovi hoida naissoo maniküüritud käsi poliitilisest elust eemal väljendas 13% (lk 55–59). Ka ahjusoe Praxise uuring tõdeb, et misogüünsete sõnumite levik ja mõju noortele on märkimisväärne.

Kui needsamad poisid jõuavad kord valimiskastide ette, võivad taolised hoiakud ohustada demokraatiat, kuna need toovad endaga kaasa naiste osaluse vähenemise avalikus elus. „Poliitiliste otsuste mitmekesisus kahaneb, esindatus muutub ühekülgseks ja polariseerumine süveneb. See omakorda nõrgestab demokraatiat,” selgitab Maarja Tinn.

Noored mehe on haavatavad, kuna paremäärmuslikud sõnumid lubavad taastada vana korra koos kunagiste privileegidega ehk leevendada nende majanduslikke, sotsiaalseid ja romantilisi muresid.

Siin tasub arvestada ka Eesti ohustatud positsiooni Venemaa hübriidrünnakute sihtmärgina. Tinn toonitab, et soolistatud desinformatsiooni osa hübriidsõjas tuleb märgata. „Venemaa on põhjendanud oma agressiivset poliitikat ja propagandat väidetava võitlusega totalitaarse feminismi vastu, soolisi stereotüüpe kasutatakse ühiskonna lõhestamiseks,” toob ta näite. Seega meie juba identifitseeritud poliitilise (ahju)lõhe põhiretseptile, mille koostisosadeks on majanduslangus, töötus, vaimse tervise probleemid, privileegi kaotus ja sotsiaalmeedia vahendatud seksism, lisandub ka agressorriigi teadlik sabotaaž.

[1] Vt Cook, Z. 2024. Is the Youth Vote Liberal? Analyzing Attitudes Toward Business And Regulation. Lexington Books.
[2] Kozloski, M. J. 2010. Homosexual Moral Acceptance and Social Tolerance: Are the Effects of Education Changing? – Journal of Homosexuality, nr 57 (10), lk 1370–1383.
[3] Campbell, R.; Erzeel, S. 2018. Exploring Gender Differences in Support for Rightist Parties: The Role of Party and Gender Ideology. – Politics and Gender, nr 14 (1), lk 80–105.
[4] Settle, J. E.; Dawes, C. T.; Fowler, J. H. 2009. The Heritability of Partisan Attachment. – Political Research Quarterly, nr 62 (3), lk 601–613.
[5] Fowler, J. H.; Dawes, C. T. 2008. Two Genes Predict Voter Turnout. – Journal of Politics, nr 70 (3), lk 579–594.
[6] Inglise keeles „Not in Education, Employment, or Training”. „NEET-staatuses noor” on kokkuleppeliselt 15–29-aastane noor, kes ei õpi, tööta ega osale ka koolitustel.
[7] Ingliskeelne lühend mõistest „traditional wife” ehk „traditsiooniline abikaasa”.

Katarina Budrikul on kaks magistrikraadi: üks politoloogias ja teine Euroopa õpingutes. Päeval kantseliiti mässitud riigiametnik, öösel viisaka käitumise ja feministliku lugemusega sotsiaalkriitiline esseist.