1946. aastal ilmunud essees kirjutab George Orwell küll justkui kärnkonnadest (ja krookustest, hoburästastest, kägudest, jänestest jne), aga tegelikult vist ikkagi ka sellest, et iga talve (ju ka selle praeguse) järel tärkab kevad ning et kapitalistid-bürokraadid ja muidu tähtsad mehed ei saa keelata meil (tasuta!) looduse ande nautida.

Enne kui pääsuke, enne kui nartsiss ja mitte palju hiljem kui lumikelluke tervitab harilik kärnkonn kevade tulekut nii, nagu tal on kombeks, see tähendab, väljudes august mullas, kuhu kaevunult on ta eelmisest sügisest saadik pikutanud, ja roomates võimalikult kiiresti lähima sobiva veesilma suunas. Miski – võbelus maapinnas või ehk vaid mõnekraadine temperatuuri tõus – andis talle märku, et aeg on ärgata, olgugi et mõned konnad magavad nähtavasti sisse ja jätavad aeg-ajalt aasta vahele. Igatahes on mul õnnestunud neid enam kui korra ka keset suve mullast välja kaevata elusana ja silmanähtavalt hea tervise juures.

Sel ajal, pärast pikka paastumist, näeb kärnkonn välja väga spirituaalne nagu rangelt pühendunud anglokatoliiklane paastu lõpus. Ta liigutused on roiud, kuid sihikindlad, ta keha kahanenud, vastukaaluks paistavad ta silmad tavatult suured. Tänu sellele on lihtne tähele panna, kuna muul ajal ei pruugi see võimalik olla, et kärnkonnal on pea kõige kaunimad silmad kõigi elusolendite seas. Need on justkui kullast tehtud või õigemini kullakarvalise poolvääriskivi värvi, mida mõnikord võib näha pitsatsõrmuste sees ja mida minu teada kutsutakse krüsoberülliks.

Pärast pikka paastumist näeb kärnkonn välja väga spirituaalne nagu rangelt pühendunud anglokatoliiklane paastu lõpus.

Pärast vette pääsemist keskendub kärnkonn mõned päevad jõu taastamisele ja sööb väikseid putukaid. Selleks ajaks on ta taas normaalsuurusse paisunud ning alustab jõuliselt intensiivse seksikuse faasi. Ainus, mis ta mõtteid hõivab, on iha käpad kellegi ümber lüüa, ja kui pakkuda talle pulka või isegi sõrme, klammerdub ta selle külge üllatava jõuga ega saa väga tükk aega aru, et tegu ei olegi emase konnaga. Tihtipeale võib sattuda kümnest või kahekümnest kärnkonnast koosneva vormitu massi peale, mis vee sees lakkamatult pöörleb, üks konn igasuguse sugude eristuseta teise külge klammerdunud. Järk-järgult jaotuvad nad aga paaridesse, isased istumas emaste seljas nagu kord ja kohus. Nüüd on võimalik emaseid isastest eristada, kuna isane on väiksem, tumedam ja pealpool, esijalgadega kõvasti ümber emase kaela klammerdunud. Päeva või kahe möödudes heidetakse pikkade nööridena vette kudu, mis mässib ennast roo vahele ja muutub peagi nähtamatuks. Veel mõne nädala möödudes hakkab vees kobrutama tillukeste kulleste mass, kes kasvavad kärmesti suuremaks, kellele võrsuvad tagumised ja seejärel esimesed jalad, siis jäävad nad ilma sabast ja viimaks, umbkaudu suve keskpaigas roomab veest välja uus kärnkonnapõlvkond, väiksemad kui pöidlaküüs, kuid igas pisimaski üksikasjas perfektsed, et mängu otsast alata.

Ma mainin kärnkonnade kudemist, kuna see on üks kevade ilminguist, mis mulle kõige sügavamalt korda läheb, ja kuna erinevalt põldlõokesest ja priimulast pole poeedid kärnkonna kunagi liigselt ülistanud. Ma küll tean, et paljudele inimestele ei meeldi ei roomajad ega ka kahepaiksed, ja ma ei püüa sugugi väita, et kevade nautimiseks tuleb just kärnkonnade vastu huvi tunda. Lisaks neile on ju veel olemas krookused, hoburästad, käod, laukapuud ja nii edasi. Mõte on selles, et kevadnaudingud on kõigile kättesaadavad ega maksa mitte midagi. Kevade tulek annab nii või teisiti endast märku isegi kõige närusemal tänaval, olgu siis vaid keraamiliste korstnatorude vahelt paistva veidi erksama sinaga või säravrohelise leedritaimega, mis tärkab kesk puruks pommitatud ala. On tõesti imetlusväärne, kuidas loodus nii-öelda mitteametlikult sügaval Londoni südameski edasi eksisteerib. Ma olen näinud tuuletallajat lendamas üle Deptfordi gaasivabriku ja kuulnud musträsta esmaklassilist etteastet Euston Roadil. Nelja miili raadiuses elab tõenäoliselt mõnisada tuhat lindu, kui mitte miljoneid, ja mõte, et mitte ükski neist ei maksa punast pennigi üüri, on suurt rahuldust pakkuv.

Kevade tulek annab nii või teisiti endast märku isegi kõige närusemal tänaval, olgu siis vaid keraamiliste korstnatorude vahelt paistva veidi erksama sinaga või säravrohelise leedritaimega, mis tärkab kesk puruks pommitatud ala.

Mis puutub kevadesse, ei suuda isegi kitsad ja sünged tänavad Inglise riigipanga hoone ümbruses seda päriselt eemal hoida. See immitseb sisse kõikjale nagu mõni neist uutest mürkgaasidest, mis kõigist filtritest läbi tulevad. Kevadele viidatakse tavapäraselt kui imele ning viimased viis või kuus aastat on sellele kulunud kõnekujundile uue hingamise andnud. Pärast taolisi talvi, nagu meil on hiljaaegu tulnud taluda, näib kevad tõepoolest imetabasena, sest üha raskem on uskuda, et see tõepoolest saabub. Igas veebruarikuus alates 1940. aastast olen tabanud end mõtlemast, et seekordne talv jääbki igavesti kestma. Kuid Persephone, nagu ka kärnkonnad, tõuseb alati peaaegu samal ajal surnuist üles. Märtsi lõpupoole see ime ootamatult sünnibki ja määnduv slumm, kus ma elan, muutub tundmatuseni. Tahmased ligustrid all väljakul muutuvad erkroheliseks, kastanipuude lehed kosuvad, nartsissid on väljas, kuldlakkadel pungad küljes, politseiniku vormijakk paistab suisa meeldivat tooni sinine, kalamüüja tervitab ostjaid naeratusega ning isegi varblased on hoopis teist värvi, olles mahedast õhust julgust saanud ja söandanud esimest korda pärast septembrit vanni võtta.

Kas on nurjatu nautida kevadet ja teisi aastaaegade vaheldumisi? Õigemini tuleks küsida, kas sellal, kui me kõik ägame või vähemalt peaksime ägama kapitalistliku süsteemi ikkes, on poliitiliselt laiduväärne juhtida tähelepanu sellele, et elu on tihtipeale elamisväärsem tänu musträsta laulule, oktoobrikuiselt kollasele jalakapuule või mõnele teisele loodusnähtusele, mis ei maksa raha ja millel puudub see, mida vasakpoolsete väljaannete toimetajad kutsuvad „klassivaatenurgaks”. Pole kahtlustki, et paljud inimesed seda arvavad. Tean omast kogemusest, et soosiv viide „loodusele” mõnes artiklis võib kaasa tuua sõimukirjad, ja olgugi kirjades tavapäraselt võtmesõnaks „sentimentaalne”, näib neis olevat segi läinud kaks eri ideed. Üks neist on see, et mistahes nauding, mida saadakse elamise protsessist kui sellisest, edendab teatavat poliitilist leigust. Mõttekäik näeb ette, et inimesed peavad olema rahulolematud ja meie ülesandeks on oma tahtmisi mitmekordistada, mitte üksnes suurendada naudingut neist asjadest, mis meil juba olemas on. Teise idee järgi on käimas masinate ajastu ja masinat mitte sallida või isegi soovida selle valitsust piirata on tagurlik, reaktsiooniline ja veidike totter. Tihtipeale toetab seda väide, et loodusearmastuse pahet propageerivad linnainimesed, kellel pole aimugi, milline loodus tegelikult on. Väidetakse, et need, kes päriselt mullaga tegelema peavad, seda ei armasta ega pööra vähimatki tähelepanu lindudele või lilledele, välja arvatud rangelt utilitaarsest vaatepunktist. Selleks et maad armastada, tuleb elada linnas ja mõnikord, soojematel aastaaegadel, nädalalõpujalutuskäikudel käia.

Kui inimene ei suuda nautida kevade naasmist, miks peaks ta olema õnnelik utoopias, kus töö pole põhiline väärtus? Mida ta teeb kogu selle vaba ajaga, mille masin talle annab?

See viimane mõte on ilmselgelt väär. Näiteks keskaegne kirjandus, sealhulgas rahvaballaadid, on täis peaaegu valgustuslikku entusiasmi looduse vastu ning põllumajanduslike kultuuride, näiteks hiinlaste ja jaapanlaste kunst keskendub alati puudele, lindudele, lilledele, jõgedele, mägedele. Esimene idee näib mulle aga väärana veidi kaudsemalt. Me peaksime kindlasti olema rahulolematud, me ei peaks pelgalt leidma viise, kuidas halvast olukorrast parimat võtta, aga sellegipoolest, kui tapame eneses kogu elamise protsessist saadava naudingu, siis millist tulevikku me enese jaoks valmistame? Kui inimene ei suuda nautida kevade naasmist, miks peaks ta olema õnnelik utoopias, kus töö pole põhiline väärtus? Mida ta teeb kogu selle vaba ajaga, mille masin talle annab? Ma olen alati kahtlustanud, et kui meie majanduslikud ja poliitilised probleemid kunagi lahenduse leiavad, muutub elu lihtsamaks, mitte keerulisemaks, ja nauding, mida on võimalik saada esimese priimula leidmisest, hakkab täitma palju suuremat rolli kui sedasorti nauding, mida saadakse elektrioreli heli saatel jäätise söömisest. Ma usun, et hoides alal lapsepõlvearmastust taoliste asjade vastu nagu puud, kalad, liblikad ja – pöördudes tagasi algse näite juurde – kärnkonnad, muudame rahumeelset ja kena tulevikku veidi tõenäolisemaks, samas kui jutlustades doktriini, mille kohaselt imetleda ei tuleks muud kui terast ja tsementi, muudame vaid tõenäolisemaks, et inimolenditel ei ole oma üleliigse energia jaoks muid väljundeid kui viha ja isikukultus.

Igatahes on kevad kohal, isegi siin, Londoni kesklinnas, ja mitte keegi ei saa keelata mul seda nautida. See on rahuldust pakkuv mõte. Kui mitu korda olen ma seisnud ja vaadanud kärnkonnasid paaritumas või kaht jänest maisiorase vahel poksimatši pidamas ning mõelnud kõikide nende tähtsate isikute peale, kes mul seda nautida takistaksid, kui vaid saaksid. Aga õnneks nad ei saa. Nii kaua, kui ma ei ole otseselt haige, näljas, hirmul, vanglasse või puhkuselaagrisse kinni müüritud, on kevad ikka veel kevad. Vabrikutes kuhjuvad aatomipommid, politsei luurab linnades, valjuhäälditest voolavad valed, kuid maailm käib ikka veel ümber päikese ning ei diktaatorid ega ka bürokraadid, kuitahes sügavalt nad seda ka ei tauniks, saa seda takistada.

Essee „Some Thoughts on the Common Toad” ilmus originaalis 12. aprillil 1946 Briti sotsiaaldemokraatlikus ajalehes Tribune.

George Orwell (Eric Arthur Blair, 1903–1950) oli teatavasti inglise romaanikirjanik, luuletaja, esseist ja kriitik, keda tunti aga ka ta loodusearmastuse ja sellekohaste teadmiste poolest ning kes on mh öelnud, et väljaspool oma kirjanduslikku tegevust hindas ta enim aiatöid, eriti köögiviljaaiandust.

Kaisa Ling on tõlkija, kes leiab uusi tõlgitavaid tekste eelmistest tõlgitud raamatutest, mis viib omakorda järgmiste tõlgitud tekstide ja uute raamatute ja kirjutisteni… Kõige nauditavam tsükkel, millesse kukkuda.