Mida tähendab poliitika? Mis tuleb sulle pähe seda sõna lugedes? Oletan, et esimene seos pole rõõm ega nauding.

Lugesin möödunud suvel palju Herbert Marcuset ja Hannah Arendti. Need kaks mõtlejat – kusjuures üksteist nad eriti ei armastanud – on aidanud mul sõna „poliitika” ümber mõtestada. Ette kujutada, et poliitika kui praktika võiks olla hoopis midagi muud.

Juulis koostasime kolleegiga Tartu Ülikooli juhtkonnale avaliku pöördumise seoses seksuaalse ahistamise käsitlemisega. Kui allkirju kogusin, ütlesid paljud, et kuigi nad on algatusega nõus, ei taha nad osaleda, sest asi on „liiga poliitiline”. Ometi meenub feminismi klassikaline tunnuslause „the personal is political”. Isiklik on poliitiline. 

Kellel on luksus loobuda „poliitikast”? See on suurel määral normatiivsuse küsimus. Kui inimese eksistents peegeldab dominantset normatiivset süsteemi, pole „poliitiline” ebaõiglus tema jaoks nii isiklik. Samal ajal peaksime küsima, kellel on võimalus „poliitikas” osaleda. See on suuresti seotud privileegiga. Sest osalemine nõuab aega, energiat, teadlikkust ning tihti konkreetseid oskusi ja teadmisi. Organiseerimis- ja ajajuhtimisoskust. Oskust kasutada standardiseeritud keelt, et sõnastada probleem neile, kellel on võim, arusaadavalt. Kõrgharidus ei tee samuti paha, sest silt „teaduslik” on alati veenev. Noh, ja lisaks eeldab poliitikas osalemine üldse luksust ennast harida. Mitu vaesustsüklisse sattunud üksikema on lugenud Silvia Federici teost „Caliban ja nõid”? Audre Lorde’i esseed „Vanus, rass, klass ja sugu”? Sara Ahmedi „Elades feministi elu”? Milline on nende ligipääs ressurssidele, mis aitavad mõista, mis struktuuridega naisi alistatuna hoitakse?

Mõtlesin normatiivsuse ja privileegi küsimustele iga kord, kui kuulsin, et ülikooli juhtkonnalt turvalise ja läbipaistva süsteemi nõudmine on „liiga poliitiline” tegevus.

„Mu mental health on perses”

Suvel üürisin tuba majas, kus elas üks kolmeteistaastane, kes kippus ütlema: „Mu mental health on perses.” Kogesin seda isegi, kui tegin suvel „poliitilisi” asju. Hirm, vaikimine ja passiivsus on ülikooli sisekultuuris laialt levinud. Ehk isegi olemuslikud? Kuulen corridor talk’ina nurinaid: „miks on nii”; „jälle selline jabur olukord”; „see pole õige”. Koridorides ollakse julged, aga vähesed on valmis avalikult rääkima, jagama kriitilisi seisukohti ülikooli juhtkonnaga. Suuresti põhjusel, et ülikooli hierarhiline süsteem pole loodud selleks, et kuulda oleksid erinevad hääled. Petitsiooniga tegeledes kogesin omajagu stressi ja pinget.

Kas ma päriselt usun, et väike mina ja minu kamraadid oleme võimelised hegemoonilisi struktuure, võimsaid institutsioone ja konservatiivseid mentaliteete muutma?

Kevadel oli mul sarnane kogemus Nähtamatute Loomade rongkäigul, millega nõudsime kanade puuris pidamise keelustamist. Jällegi ettevõtmine, mis on paljude sõnul „liiga poliitiline”, mistõttu loobuti osalemisest. Eesti puurikanalates on kanadel jalad lõhki, pole ruumi liikuda ja munad puutuvad kokku lagunevate laipadega. Kohutav asjaolu, mis on seaduslikult lubatud kapitalismi väärtuste nimel. Selleks et toota rohkem, kiiremini ja odavamalt. „Masendav” ei ole sõnana piisavalt kõnekas. 

Tihedalt nende asjadega tegeledes kogesin valu, viha, masendust. Mõnikord tahtsin tegutsemisest loobuda, sest kõik oli nii keeruline ja aeganõudev. Kas ma päriselt usun, et väike mina ja minu kamraadid oleme võimelised hegemoonilisi struktuure, võimsaid institutsioone ja konservatiivseid mentaliteete muutma? Oli küll hetki, kui tundus, et mu mental health ei ole okei.

Rõõm kui tööriist

Õnneks jäävad mulle aga rohkem meelde teised tajud ja emotsioonid. Mulle jääb meelde rahulolu, mida tundsin, kui tegelesin asjaga, mis oli tähenduslik. Mulle jääb meelde, kui tihti ajasime mainitud pöördumisega tegeledes kolleegiga üksteist naerma. Kui palju tekkis absurdseid olukordi, millega suutsime koomiliselt suhestuda ja mis on nüüd meie sisenaljade repertuaaris. Kui võimas on huumor tööriistana, et tulla toime hirmu ja stressiga! Kui imeline on tunne, et julgeme kasutada oma häält! Et koos suudame tegutseda vajalike muutuste saavutamise nimel.

Rongkäigult mäletan täpselt seda hetke, kui mu hinge haaras rõõm. Laulsime ja liikusime koos mööda Tallinna vanalinna. Päike õnnistas meid soojade kiirtega. Õhus oli lustlik kollektiivne energia. Kõikide nägudel olid naeratused. Kohvikuterrassidel istuvad kliendid vaatasid meid uudishimuga. Kes on need rõõmsameelsed tegelased, kes lehvitavad plakateid ja segavad meie kohvijoomist? Mida nad tahavad?

Kui võimas on huumor tööriistana, et tulla toime hirmu ja stressiga! Kui imeline on tunne, et julgeme kasutada oma häält!

Keset rongkäiku tekkis minus järsku tugev usk, et muutusi on päriselt võimalik saavutada. Jah, võib öelda, et see on naiivne, idealistlik usk. Aga äkki natuke naiivsust ja idealismi ei tee paha? Teistsuguse reaalsuse loomist võimaldavad just need naiivsed hetked. Need hetked, kui ületame kriisides süsteemse lootusetuse ja hirmu. Kui tunneme, et praegune kahetsusväärne asjaolu pole igavene. Kui meid haarab „lapsik” usk, et meie valikud ja tegevused on olulised.

Samal ajal toonitan ka seda, et viha on samuti tähtis tööriist. Sara Ahmedi „The Feminist Killjoy Handbook” läheneb näiteks rõõmu „tapmisele” kui maailma loomise projektile. Aga läbipõlemisoht – eriti vastuvoolu ujudes – on tohutu ja viha ei ole jätkusuutlik energiaallikas. Muretsen, et kui me ei loo teadlikult ruumi rõõmu kogemiseks, siis me kaugele ei jõua.

Poliitika ümbermõtestamine

Dialoogis Arendti ja Marcusega pakun välja, et võiksime „poliitikast” rääkides neid nauditavaid hetki julgelt esile tõsta. Arendt leiab, et poliitika on performatiivne avalik tegutsemine (performative public action), ja vaatleb poliitikat kui olemuslikult loomingulist tegevust. Kui katset luua midagi uut. Koos. Marcuse aga väidab, et poliitiline tegevus on püüd muuta meie läbipõimunud elusid kirevamaks, mitmemõõtmeliseks ja vastutustundlikumaks. Mõlema jaoks on esiplaanil spontaansus, loovus, originaalsus ja sensuaalsus.

Kuulsin Nähtamatute Loomade rongkäigus mitmeid keeli, aktsente. Osalejad erinesid välimuse, riietusstiili poolest. On erinevad seisukohad seoses sellega, mis aspektid loomade heaks tegutsemisel väärivad rohkem või vähem tähelepanu. Aga Arendti ja Marcuse järgi need erinevused ongi poliitika tuum. Kriitiline – ja nauditav! – dialoog, mille eesmärk on saavutada muutusi kõigi jaoks.

Nii Arendti kui ka Marcuse mõttemaailmas on oluline mitteidentitaarne printsiip. Eesmärk ei ole kategoriseerida või sildistada inimesi ega oodata, et kõik oleksid samasugused. Poliitika eesmärk on, vastupidi, osata erinevustega suhestuda. Osata laiendada enda arusaamu teistega suhestumise kaudu. Mitte binaarsus „meie” vs. „nemad”, vaid enese küsitlemine. Miks mina usun nii? Mille ja kellega ma arvestan – või ei arvesta –, kui ma valin, kuidas ma kasutan – või ei kasuta – oma häält? Kas ma julgen mugavustsoonist välja tulla ja võtan aega, et suhelda inimesega, kellel on teine vaatenurk, elus teine trajektoor, teised mured? Kas võib juhtuda, et pärast vestlust on meie mõlema seisukohad natuke teistsugused? Poliitika on nimelt see puutepunkt. See pingutus, et suhestuda.

Poliitika eesmärk on osata erinevustega suhestuda. Osata laiendada enda arusaamu teistega suhestumise kaudu.

Kas päästame maailma? 

Suve lõpus rääkisin sõbranna Maarjale augu pähe, et oleks äge teha koos Audre Lorde’i mõttemaailma sissejuhatav zine „Erootika võimalused: Erootika kui vägi”:

Erootika on sisemine rahulolutunne, kord seda kogenuna teame, et võime selle poole püüelda. Sest kui me oleme kogenud tunnet kogu selle sügavuses ning märganud selle jõudu, ei saa me endalt täie enesest lugupidamise ja eneseaustuse juures nõuda midagi vähemat.[1]

Zine’i tegemine oli väga lõbus. Mängisime habemeajamiskreemiga. Joonistasime. Rebisime punklikult pabereid. Ajasime vaeseid raamatukogutöötajaid hulluks oma oskamatusega skannerit kasutada. Proovisime müüa zine’e Genklubis, aga rahvas oli vist liiga ebakaine, et meie rabavat teost hinnata.

– Maarja, kas päästame meie zine’iga väikestviisi maailma? Kas inspireerime tartlasi eluga tähendusrikkamalt suhestuma? Kutsume neid üles revolutsioonile?!

– Ma usun, et mingi mõju on küll! Aga isegi kui keegi ei liitu revolutsiooniga, oli protsess nauditav ja võimestav, seega niikuinii oli see seda väärt.

Suvel õppisin poliitikat nautima. Mõtestama seda ümber kollektiivse loomingulise praktikana. Ja kui selline ootamatu nihe on toimunud – et „poliitika” ja „nauding” on järsku sünonüümid –, siis mulle tundub (naiivselt) küll, et kõik on võimalik.

Christiana Sammal on tartlane, kes loeb, kirjutab ja tegeleb spordiga.

[1] Lorde, A. 1978. Uses of the Erotic: The Erotic as Power. Tõlkis Maarja Veisson.