Seisame tihti ristteel: kas ebamugavate arvamuste ees vaikida või sekkuda? Kui klassiruum muutub lahinguväljaks, kus sõnadest saavad relvad ja hoiakutest kaitsekilbid, muutub hariduse eesmärk eriti selgeks. See ei ole ainult teadmiste jagamine, vaid ka noorte väärtuste kasvatamine ning empaatia ja solidaarsuse arendamine. 

„On olemas ainult mehed ja naised, kõik muu on hullumeelne luulu ja mõttetu ajupesu,” kõlab valjult ja ootamatult 11. klassi õpilase arvamus tunni alguses, mille teemaks on sooline võrdõiguslikkus ja seksuaalvähemuste õigused. Kas ja kuidas reageeriksid õpetajana? Kas peaksid seda kommentaari vägivallaks?

Vaatame järgmist juhtumit. 

11. klassi maailmahariduse külalistunnis keskendutakse mitmekesisusele ja identiteedile. Õpilaste ülesanne on valida seinale kuvatavast ligi 20 märksõnast kolm, mis on neile olulised või millega nad iseennast seostavad. Valikus on näiteks demokraatia, keskkonnakaitse, sõnavabadus, LGBT+ õigused. Noormees tagareast hõikab valjult: „Jaa, see LGB-misiganes teema on mulle oluline! Ma olen selle vastane!” Aga kas reageeriksid sellele sõnavõtule ja kas siin on tegemist vägivallaga?

Need on päris olukorrad ja kogemused möödunud aastast. Ilmselt vähesed meist nimetaksid neid juhtumeid vägivallaks. Tõenäoliselt on need kommentaarid meie jaoks pigem solvavad, ebaviisakad ja kohatud, lihtsalt naljad. Võib-olla ei peakski reageerima. Äkki on nii parem. Keegi ei saanud vähemalt haiget, eks?

Noormees tagareast hõikab valjult: „Jaa, see LGB-misiganes teema on mulle oluline! Ma olen selle vastane!”

Aga see juhtum?

Õhtune aeg. Nii 10. klassi õpilased kui ka õpetaja on väsinud. Vesteldakse inimõigustest ja mitmekultuurilisusest. Tutvume näidetega ajaloost, mille keskmes on rängad inimsusvastased kuriteod, ka holokaust. Üks õpilastest avaldab valjult arvamust: „Juute tulebki tappa, II maailmasõja ajal käituti juutidega õigesti.” Kas nüüd ütleksime, et see arvamus on vägivaldne? 

Viimase kommentaari puhul on ehk juba rohkem nõustujaid, et see ületas piiri. Tundub, et tegemist on vägivallaga – täpsemalt vaenukõnega. Võib-olla kutsub nende väljaütlemiste lugemine esile vastikust, pettumust, kurbust või isegi abitust. Tahaks õpilasele selgitada, et sellised karmid kommentaarid ei ole inimlikud, turvalised ja seega aktsepteeritavad. Tekivad kohe mõtted, et kuidas tunneks end selles klassiruumis juudi juurtega õpilane? Millist valu ja kahju see talle põhjustaks? Kust tuleb peaaegu täisealise noore arusaam, et üks inimrühm ei vääri õigust elule? Olenemata sellest, kui tõsiselt ta seda mõtles, millest tulenes vajadus see arvamus kõva häälega välja öelda? Ning miks ta ise seda vägivallana ei taju?

Kust tuleb peaaegu täisealise noore arusaam, et üks inimrühm ei vääri õigust elule?

Nähtav ja nähtamatu vägivald

Vägivalda mõistetaksegi tavaliselt kui midagi silmaga nähtavat või selgelt tajutavat ja otsest. Norra sotsioloog Johan Galtung, keda kutsutakse ka rahu-uuringute isaks, arendas juba 1960ndatel välja nüansirikkama arusaama nii vägivalla kui ka rahu kontseptsioonist, mis on olnud aluseks rahuhariduse valdkonna kujunemisele. Rahuhariduse kontekstis peame eristama otsest ja kaudset vägivalda. Otsese vägivalla alla kuuluvad füüsilised või psühholoogilised rünnakud, mis on suunatud mõne üksikisiku või rühma vastu, nt (küber)kiusamine, mõnitamine, ähvardamine või vaenukõne. Otsese vägivalla puudumisel valitseks justkui rahu. Õpetaja võiks öelda: „Meil ei ole klassis õpilasi, kes agressiivseid kommentaare ütleksid, nii et kõik on hästi.” Valikus ongi vägivald või rahu, must või valge, mündi kaks poolt. Rahuhariduse raamistiku järgi räägime aga sellises kontekstis – otsese vägivalla puudumise korral – nn negatiivsest rahust, näilisest rahumeelsusest.

Galtung (1962) tõi negatiivse rahu kõrvale positiivse rahu kontseptsiooni. Kui meil ka õnnestub konfliktne olukord maandada ja kõigi emotsionaalne turvalisus oskuslike võtetega taastada, ei pruugi see tähendada, et saame rääkida rahust või rahumeelsest klassiruumist. Noorte hoiakutesse võivad jääda püsima kahjulikud üldistused, stereotüübid ja eelarvamused, „meie-nemad” hoiak, s.t kuskil eksisteerib grupp inimesi, keda me tajume endast erineva või eraldatuna, „teistena”, kes ei suhestu „meie” identiteediga. Ja võib-olla on need teised kas alaväärsed või hullemal juhul väärtusetud. 

Rahuhariduses kirjeldame neid ilminguid kui sotsiokultuurilist vägivalda – problemaatilisi kuvandeid, mis on juurdunud meie kultuuris, väärtustes, narratiivides. Sinna alla kuuluvad eelarvamused ja stereotüübid, aga ka peaaegu märkamatud mikroagressioonid. Need nõmedad naljad, mis justkui ei tee kellelegi haiget, kuni me ise pihta saanud gruppi kuulume. Kultuurilise vägivalla kõrval võib eristada ka teist nn kaudse vägivalla vormi – struktuurset vägivalda, mis viitab ebavõrdsetele ühiskondlikele institutsioonidele ja süsteemidele, nagu struktuurne diskrimineerimine või segregatsioon. 

Rahuhariduse raamistiku järgi räägime otsese vägivalla puudumise korral nn negatiivsest rahust, näilisest rahumeelsusest.

Kuidas võiks positiivne rahu päriselus välja näha? 

Ühes Eesti koolis otsustas 12. klassi õpilane tulla terve klassi ees n-ö kapist välja transpoisina. Klassikaaslased kuulasid hoolega ta lugu ja esitasid küsimusi, näiteks mis vanuses ta aru sai ja kuidas täpsemalt otsuseni jõudis. Klassi ühine arvamus on, et nad võtavad ta vastu sellisena, nagu ta on, nende jaoks ei ole midagi muutunud. Seda ütlesid nad otse oma klassikaaslasele siiralt ja toetavalt. Ka kooli õppenõustaja kommenteeris, et koolis peab olema igaühel võimalik end turvaliselt tunda.

See juhtum peegeldab positiivset rahu, mille all mõtleme harmoonilisi suhteid, sotsiaalset õiglust, võrdsust ja inimõiguste austamist. Positiivne rahu soodustab ja säilitab tingimusi püsiva rahu saavutamiseks. Kui negatiivne rahu tähendab otsese vägivalla puudumist, siis positiivne rahu taotleb, et tegeletakse ka kaudse vägivalla vähendamise ja ennetamisega. Pingeid püütakse ära hoida nende tekkimise algstaadiumis. Kusjuures positiivne rahu saavutatakse ainult rahumeelsete vahenditega.

Julgeolekust räägitakse tavaliselt vägivalla või selle puudumise kaudu. Siin on aga ülioluline küsida, kuidas tegeleda just nähtamatu vägivallaga meie ühiskonnas, sest selle pinnalt tekib nähtav vägivald. Kuidas tagada negatiivse rahu kõrval ka positiivne rahu, s.t jõuda rahumeelse mõtteviisi ja vägivalla ennetamiseni? Kuidas märgata ja vähendada alandavat suhtumist, ebavõrdsust, diskrimineerimist ning arendada solidaarsust, võrdsust, hoolivust ja koostöisust? Kas selleni jõudmine oma kogukonnas, ühiskonnas või kogu maailmas on naiivne unistus või saavutatav eesmärk?

Kuidas tagada negatiivse rahu kõrval ka positiivne rahu, s.t jõuda rahumeelse mõtteviisi ja vägivalla ennetamiseni?

Rahuharidus pakub lahendusi

Kutsume kõiki haridusasutusi ja noortekeskuseid sellesse panustama ning rohkem ja sihipärasemalt rahuharidusega tegelema, s.t mitte ainult konfliktide lahendamise, vaid ka nende ennetamise ja noorte jaoks teadlikult turvalise ruumi loomisega. Selleks on mitmeid vahendeid. Üks kasulik ja lihtne raamistik, mida rahuhariduses kasutame, on näiteks vihapüramiid. See on õppevahend, mille töötas välja USAs tegutsev juudi-ameerika inimõiguste organisatsioon Anti-Defamation League (Laimuvastane Liiga) holokaustist saadud õppetundide põhjal. Püramiid näitab, kuidas kahjulikest hoiakutest ja eelarvamustest võib kasvada välja vaenulik vägivald, kui neile ei pöörata tähelepanu ja neid ei lahendata; kui neid normaliseeritakse või isegi soodustatakse. See ei tähenda, et eelarvamused viivad alati vägivallani, ent vägivalla juured kipuvad olema sageli eelarvamustes. Ühesõnaga, ka keerulises julgeoleku kontekstis peame pöörama jätkuvalt tähelepanu problemaatilistele hoiakutele, sellele silmaga nähtamatule. Pealtnäha süütutest väljaütlemistest võime jõuda vägivaldsete tegude ja nende õigustamiseni.

Kuivõrd eelarvamused ja stereotüübid tekivad tihtipeale „teistega” kokkupuute puudumisest, on meil haridustöötajatena vaja aeg-ajalt neid võimalusi ise luua. Näiteks saab korraldada nn elava raamatukogu ja kutsuda külla kas LGBT+ kogukonna või teiste kultuuride esindajaid. Psühholoog Gordon Allporti sõnastatud kontaktihüpoteesi kohaselt kaovad sotsiaalsete rühmade vahel eelarvamused just siis, kui tekivad otsesed sotsiaalsed kontaktid. Samas ühekordsest kohtumisest ei piisa ja kokkupuude peaks olema sisuline ja korduv. Ja samuti mõjutab hoiakute kujunemist üldine ühiskondliku suhtumise foon. Rahuhariduse ja laiemalt maailmaharidusega on seega oluline tegeleda järjepidevalt ja kannatlikult – nii loome muutust. 

Rahuhariduse kohta leiad rohkem infot Maailmakooli kodulehelt maailmakool.ee, maailmakool.ee/peaceedu/et.

Mikhail Mogutov ja Maria Sakarias tegelevad Mondo Maailmakoolis rahuharidusega. Mikhail on Narva Eesti Gümnaasiumi õpetajate nõustaja ning Maria Mondo maailmaharidus- ja teavitusprogrammi juht.

Liisa-Lota Jõeleht on õues jalutaja ja toas joonistaja.