Kuidas kõnelda kriisist, mis mõjutab aegamisi, kuid pikaajaliselt kõiki inimesi ja elualasid, kui samal ajal nõuavad leheveergudel tähelepanu tänane kõrge elektrihind või lähiriigis toimuv sõda?

Paljud meist on kasvanud üles ettekujutusega, et meid ümbritsev keskkond jääb enam-vähem selliseks, nagu oleme seda seni kogenud. Eestis näeb metsas ja põlluveerel erisuguseid taimi, loomi ja linde ning suvel on õhk paksult putukaid täis. Vahel on loodus meile tüliks – vihmavesi vallutab keldri või aiamaa kuivab mitmendat kuud –, kuid tegu pole sagedase ega järjest süveneva ohuga. On igati loomulik mõelda, et ühiskonda ohustavad tulevikus sarnased nähtused nagu varemgi. Esimesena tulevad ilmselt pähe majanduskriisid, sõjad ja autoritaarsed valitsejad, sest oleme neid elus (kas või meedia vahendusel kõrvaltvaatajana) kogenud.

Kliimamuutused pööravad aga selle loogika pea peale. Globaalne keskmine temperatuur on tõusnud enneolematu kiirusega, muutes seni harva esinenud äärmuslikud ilmaolud aina igapäevasemaks ning tõugates tagant teisi tõsiseid kriise, nagu elurikkuse kadu. Maailm võib tundmatuseni muutuda, eriti kui ületame kliimasüsteemi kriitilised piirid ehk murdepunktid. 

Puuduvad süüdlased ja kangelased

Kui väljasurevatest liikidest, põudadest ja üleujutustest rääkimine ei anna tulemust, on võimalik siduda kliimamuutused poliitiliselt prioriteetsemate teemadega, nagu majandus või julgeolek. See pole ka vale, sest kui jätkame kliimamuutuste soodustamist, kallinevad tõepoolest toiduhinnad, väheneb globaalne SKT ja suurenevad kahjud elutähtsale taristule. Sajad miljonid inimesed on sunnitud kliimamuutuste tõttu oma kodukohast lahkuma ning riigid ja terved regioonid seisavad silmitsi suureneva ebastabiilsusega.

Tuleb aga pöörata tähelepanu sellele, kuidas me seda juttu raamistame. Kui kujutada kliimakriisi julgeolekuohuna, tuleb teha olulisi valikuid: kelle julgeolek on kaalul, mis ohte arvesse võtta ja mis vahenditega reageerida? Kuigi keskkonnamuutustest tingitud ohud on reaalsed, on kriisid poliitiliselt konstrueeritud. Vaatamata teadlaste püüdlustele ei pälvi kõik potentsiaalsed ohud poliitikute ja avalikkuse tähelepanu – seda ilmestab tõik, et Maa üheksast taluvuspiirist oleme teadlaste sõnul ületanud juba kuus, kuid poliitiliselt tegeletakse neist heal juhul ainult paariga (kliimamuutused, elurikkuse kadu).[1]

Kui väljasurevatest liikidest, põudadest ja üleujutustest rääkimine ei anna tulemust, on võimalik siduda kliimamuutused poliitiliselt prioriteetsemate teemadega, nagu majandus või julgeolek.

Kliimakriis on eriti nurjatu probleem[2], mida julgeoleku kontekstis edasi anda. Julgeoleku vallas oleme harjunud avalikkuses rääkima käegakatsutavatest ohtudest ja süüdlastest, nagu piiri taga varitsev vaenlane. Keda aga „võtta vahele” kliimakriisi põhjustamise eest? Fossiilkütuseid tootvaid ettevõtteid? Meid ennast ja meie ületarbimiskeskset eluviisi? Tööstusrevolutsioonist alates rikastes riikides kujunenud, nüüdseks üle maailma kanda kinnitanud sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi süsteeme?

Puudub ka otsene kangelane, kellele kriisi lahendamisel loota. Ukrainas toimuva sõja puhul hoiame pöialt Ukraina sõduritele, kodanikele ja vahest ka riigijuhtidele, kes moraalset selgroogu näitavad. Terrorismiakti puhul lahendavad olukorda selleks valmistunud korrakaitsjad ja eriüksuslased. Kuid need, kellesse kliimakriisi tõsidus sisendab ebakindlust, tunnevad end abituna olukorras, kust ei paista selget väljapääsu. Kompleksses polükriisis pole üht päästvat õlekõrt, vaid rusuv lahenduste paljusus, mis nõuab tegutsemist justkui kõigilt, aga samas mitte kelleltki konkreetselt.

Läbikukkunud julgeolekustamine?

Kui miski tehakse riikliku julgeoleku küsimuseks, siis – vähemalt ideaalis – see pälvib avalikkuse tähelepanu ja vaba ligipääsu riigi ressurssidele. Seni aga paistab, et kliimakriisi julgeolekustamine on läbi kukkunud. Kopenhaageni koolkonna[3] järgi tähendab edukas julgeolekustamine, et miski määratletakse eksistentsiaalse ohuna, see ohutunnetus leiab sihtauditooriumi seas kinnitust ning kasutusele võetakse erakorralised meetmed. Kuigi kliimamuutuste tagajärjed on üha laialdasemalt teada ja mitmed riigid on defineerinud need eksistentsiaalse ohuna, on puudu valemi teine pool ehk erakorralised meetmed. Kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine kipub suubuma harilikku poliitmasinasse, millest väljuvad arengukavad ja strateegiad – retoorikas suurejoonelised, kuid praktikas tihti tühised.

Hooti on kliimaalane julgeolekuoht siiski poliitilise agenda tippu jõudnud.[4] 1990ndatel pruugiti Saksamaa ja Suurbritannia valitsustasandil juba „kliimamuutuste kui eksistentsiaalse ohu” keelt. Eksistentsiaalse ohu häirekella lõi USA asepresidendina ka Al Gore, kes lisas riiklikusse julgeolekustrateegiasse keskkonnajulgeoleku osa. Järgnenud Bushi valitsus püüdis muidugi sellealaseid arenguid nullida. Siiski on Al Gore olnud üks vähestest tipp-poliitikutest, kes on näinud vajadust erakorralisteks meetmeteks ning toonud paralleele sõjaolukorraga. Hiljem levinud suhtumine „arutame seda ÜRO kliimakonverentsil” ei kujuta olukorda kuigi pakilisena.

Kompleksses polükriisis pole üht päästvat õlekõrt, vaid rusuv lahenduste paljusus, mis nõuab tegutsemist justkui kõigilt, aga samas mitte kelleltki konkreetselt.

Kliimakriisi akuutsuse kadumine suurest poliitikast oli selgelt näha juba 2007. aasta finantskriisi ajal, kui ÜRO kliimakonverentside ebamugavaid otsuseid hakati tulevatesse aastatesse edasi lükkama. Samal kümnendil võeti teiste julgeolekuohtude, nt terrorirünnakute vastu kasutusele erakorralisi ja inimeste õigusi piiravaid meetmeid. Kliimakriis pole kunagi taolist prioriteetsust nautinud.

Kui aga vaatame mööda „erakorraliste meetmete” nõudest, näeme, et kliimamuutuste julgeolekustamisel on siiski muid positiivseid mõjusid. Ilmselt võlgnevad mitmed riiklikud kliimaseadused ja ka Euroopa Liidu kliimapoliitika oma edu osaliselt julgeolekustamisele. Samas, kui vaadata, kuidas kliimamuutused on pildil paljudes ELi poliitika eri suundades, eriti dekarboniseerimise sildi all, oleks ehk õigem nimetada ELis toimuvat hoopis teiste valdkondade „klimatiseerimiseks”. Kliimakriisist räägitakse julgeolekus (nt on see integreeritud ELi ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse), toidutootmises, tervishoius, tööstuspoliitikas, transpordis jne. EL on põiminud edukalt REPowerEU kavaga julgeolekukaalutlustel Venemaa fossiilkütustest loobumise ja taastuvenergia kiirema kasutuselevõtu, justkui need oleksid ühe mündi kaks poolt. Vahest on vedanud, et kliimameetmete jõustamisel on piirdutud demokraatlike viisidega ning pole mindud erakorraliste (sund)meetmete teed? Avalik vastumeelsus kliimapoliitikale oleks veelgi suurem, kui see tingiks koroonapandeemia stiilis eriolukorra.

Kitsa julgeolekuvaate ohud

Tasub ka küsida, kas kliimakriisi julgeolekuaspektide rõhutamine viib soovitud tulemuse ehk kliimakriisi juurpõhjuste leevendamiseni? Kui kliimapõgenike „oht” seostub arenenud riikides eelkõige repressiivsete ja põgenikke karistavate meetmetega, ei saa üllatuda, kui süsinikumaksu asemel seisame silmitsi taradega riigipiiridel. Riiklik julgeolek seatakse alati kõrgemale inimeste, kogukondade ja keskkonna julgeolekust. Lisaks ei vasta jutt kohe meie piiri taha jõudvatest kliimapõgenike hordidest tegelikkusele, sest enamik looduskatastroofide eest põgenejaid leiab peavarju lähiriikides ega jõua kaugele Euroopasse või Põhja-Ameerikasse. Kõige rohkem vajavad tuge hoopis kliimarände esmased sihtriigid Aafrikas ja Aasias.

Kuigi kliimamuutuste tagajärjed on üha laialdasemalt teada ja mitmed riigid on defineerinud need eksistentsiaalse ohuna, on puudu valemi teine pool ehk erakorralised meetmed.

Paraku muutub vaesemates riikides elavate haavatavate kogukondade julgeolek rahvusvaheliselt tähtsaks vaid siis, kui selle tagamine aitab kaasa rikaste riikide sisejulgeoleku tagamisele. Kui me ei soovi taasluua kolonialistlikke mõttemustreid, on eriti oluline, kuidas me looduskatastroofidest ja haavatavatest kogukondadest räägime. Sellised nähtused nagu nälg ja loodusvarade nappus ei ole paratamatud ega pelgalt loodusjõudude tulem, vaid vägagi inimeste kujundada. Nälg ei ole isepäi tegutsev sõltumatu muutuja, mis arenguriikides konflikte põhjustab, nagu võib vahel uudislugudest paista. Selline kõneviis võtab vastutuse neilt, kelle otsuste tulemusena on terved rahvad ja riigid nii kriitilisse olukorda sattunud. Kliimamuutuste põhjustatud põud või üleujutus võib olla viimane piisk karikasse, mille on täitnud ääreni varasemate aastate ja aastasadade poliitiline marginaliseerimine ja kolonialism.

Usun, et julgeolekuvaldkonda uute perspektiivide lisamine saab meie julgeolekut ainult tugevdada. Teadmised kliimamuutuste mõjudest, ökosüsteemide toimimisest ja kestlikust arengust, aga ka sellest, mis on süsteemne rõhumine ja kuidas vältida dehumaniseerimist, aitavad näha ühiskondi komplekssemana ja kriisidele paremini vastata. Aeg on liikuda edasi mõtteviisist, et „keskkonnaküsimustega saame tegeleda pärast seda, kui tõeliselt olulised küsimused (nagu julgeolek või majandus) on lahendatud”, mida on väljendanud korduvalt ka praegune valitsuskoalitsioon.[5] Ilma looduskeskkonnata poleks ei meid, majandust ega ka julgeolekut.

[1] Maa taluvuspiirid ehk planetaarsed piirid on kontseptsioon, mille pakkus 2009. aastal välja J. Rockström koos kolleegidega. Piiride ületamine võib tuua kaasa järsud ja pöördumatud muutused keskkonnas. Planetaarsete piiride hulka kuuluvad kliimamuutus, stratosfääri osooni kahjustamine, loodusliku mitmekesisuse kadu, keemiline saastus, ookeanide hapestumine, magevee tarbimise kasv, maakasutuse muutus, lämmastiku- ja fosforisaaste (ülekoormus), atmosfääri aerosoolide koormus. Rohkem infot leiab SEI raportist.
[2] Nurjatud probleemid (wicked problems) on keerulised ja mitmetahulised sotsiaalsed väljakutsed, millel puudub selge lahendus. Neid on raske täpselt defineerida ning nende lahendamise katsed võivad tekitada sageli uusi probleeme. Mõiste võtsid 1973. aastal disainivaldkonnas kasutusele Horst Rittel ja Melvin Webber ning sealt hakkas see laiemalt levima.
[3] 1980ndatel Kopenhaageni Rahu-Uuringute Instituudist (COPRI) välja kasvanud lähenemine, mis tähtsustab mittesõjalisi julgeolekutahke. Sellest on arenenud välja „julgeolekustamise” kontseptsioon.
[4] Järgmised näited on suuresti pärit raamatust „Climate Change, Human Security and Violent Conflict: Challenges for Societal Stability” (toim. Scheffran, J. et al.), 2012.
[5] Hiljuti kommenteeris peaminister Kristen Michal valitsuse tegevusprogrammi puudumist sooviga, et „valitsus ei oleks nagu postkast, kõik väiksed asjad ei oleks valitsuse igapäevalaual, vaid valitsus keskenduks olulisele, nagu näiteks julgeolekule ja majandusküsimustele”.

Laura Vilbiks on Eestimaa Looduse Fondi kliimapoliitika ekspert.