Veebruari alguses taasavas Pärnu Rannakino ruumides oma uksed kultuuriklubi Tempel. Templi juht Andres Tölp räägib kolmeaastasest teekonnast uue majani ja sellest, mida seekord teisiti tehakse.

Templi taaselustamine on olnud sul töös juba mitu aastat. Milline on see teekond olnud?

Kui tagasi vaatan, on see olnud ikka üles-alla, hambad ristis, läbi vasktorude. Kõik sai alguse 2021. aastal, kui tuli Pärnu linna kaasava eelarve võit. Umbes 900 inimest hääletas selle idee poolt ja mõtlesin, et ei saa neid alt vedada. Otsisin õiget kohta igalt poolt, olin vahepeal Pärnu kinnisvaraekspert, teades kõiki suuremaid ruume. Esialgne plaan oli teha uus Tempel jõe äärde Batuudikeskusesse. Krundi omanik lubas, siis jälle ei lubanud, siis arvas, et võiksin astuda Keskerakonda või olla linnavalitsuses tema ettur. Ta tahtis peale rendilepingu asju, mis olid ebaeetilised. Enne päris lõppu ütles, et teeme ära. Projekt oli juba valmis ja siis ta teatas ühel päeval, et me ikkagi ei tee. See lõi rivist välja. Otsisin veel, rääkisime linnavalitsusega, et äkki 

saame teha endisesse Päästeameti majja, aga ka see libises käest. Ühel hetkel eelmise aasta sügisel ma loobusin, sest olin väsinud ja jooksin kogu aeg vastu seina. Kõik variandid olid läbi kaalutud. Siis tuli aga teade, et Rannakino ruumid on saadaval. Enne see polnud variant, sest see oli olnud paarkümmend aastat kütteta. Iseenesest ilus saal, aga kõik klubid, mis olid üritanud seal aastaringselt midagi teha, olid põhja käinud, kuna pidid ise gaasiga kütma. Ja siis tuli teade, et maja läheb rekonstrueerimisele ja sinna pannakse küte sisse. Alustasin kiiresti läbirääkimisi, mis oli ka muidugi üles-alla sõit, kuid 31. detsembril, mõned tunnid enne kaasava eelarve tähtaja kukkumist, ma lõpuks rendilepingu allkirjastasin. Kokkuvõtvalt on see olnud lihtsalt piin, piin, räme piin.

Vähemalt saate nüüd selle piina vilju maitsta.

Jaa, see on nii äge. Tegime ju kõik ringi, sest see on vana maja. Saali jätsime paika, aga kogu teise tiiva, kus olid varem WCd ja kontorid, tõmbasime täiesti nulli ja ehitasime sinna ise uue lahenduse. Uued WCd, uue inva-WC, backstage’i tegime suitsuruumi arvelt kaks korda suuremaks, nii et suitsetajatel on seal nüüd paraku üsna kitsas. Aga see kõik oli vajalik, sest need ruumid olid nii kehvas seisus – sealt käis kunagi üle jaanuaritorm ehk maja oli vee all ja kui seinu maha võtsime, siis kõik pudenes. Olen selle koha pealt veidi punkar, et tegime kõik asjad ise. Baarid, WCde uksed, isegi kapid. Meil on väga hea ehitusmeeskond selle jaoks, aga väga kulukas ka muidugi.

Loodan, et Templi tulekuga saabub rahu maa peale. Kuna ongi sellised mustad ajad, siis saame inimestele rõõmu pakkuda.

Kui arvestada, et vahepealsesse aega on mahtunud koroona, inflatsioon, sõja algus ja energiakriis, siis kas oled ka mõelnud, et jätaks selle koha ikkagi avamata ja ootaks paremaid aegu?

Jaa, mõtlesin küll. Kui Batuudikeskus oleks käiku läinud, oleks see langenud täpselt sellesse aega, kui oli energiakriis, nii et selle koha pealt on mul väga hea meel, et see läbi ei läinud. Aga maailm on üldiselt muutunud. Muusikaturul on läinud asjad samamoodi kallimaks, aga ka professionaalsemaks. Ja maailmakord on muutunud. Loodan, et Templi tulekuga saabub rahu maa peale (naerab). Kuna ongi sellised mustad ajad, siis saame inimestele rõõmu pakkuda.

Kirjutasid meie lehes 2021. aastal sellest, kuidas Pärnu vajab oma subkultuurikoda. Mis eesmärki Tempel teenima hakkab? Üheks Templi fookuseks olete märkinud hariduse. Milles see väljendub?

Hariduslikus mõttes tahan teha praktikabaasi Pärnu Kunstide Koolile. Soov on koolitada noori hakkajaid tehnikuid, helimehi, valgustajaid, videokunstnikke. Pärnu Muusikakooliga teeks ka kindlasti koostööd, kui on vaja suuremat ruumi kontsertide jaoks või proovide tegemiseks. Ka Pärnu kolledži tudengipere on broneerinud endale juba kõik neljapäevad. Ma ei tea, kui hariduslik see on, et tudengid pidu panevad, aga selles suhtes oleme ennast ka tudengkonnaga sidunud. Kui varem olime teadlikult underground, kuna kõik muu oli Pärnus sada protsenti klassikaline ööklubi, siis nüüdseks on turg muutunud. Väga head tööd on teinud Wunderbaar ning juurde on tulnud punk- ja metal-muusikat pakkuv kultuuribaar Garaaž. Wunderbaar võtab bände sisse ja teeb ka tantsumuusikat, selles suhtes on Tempel olnud kunagi võib-olla suunanäitajaks. Mis puudutab edasist, siis mul on kaks saali. Suurem saal, mille ristisin Mere saaliks, mahutab ca 400 inimest ja hakkab võõrustama ainult väljakujunenud artiste, kes suudavad kindlalt vajaliku hulga publikut kohale tuua. Vanas Templis käis hästi palju ka nii-öelda püünele pürgivaid ansambleid Soomest, Lätist, Leedust ja mõned ka Rootsist, kes sõitsid Pärnust läbi ja tegid siin esinemispeatuse, mis oli alati hästi südantsoojendav ning võimaldas kontakti luua ja vaadata, milline on lätlaste-leedukate pillimängutase. Kahjuks Templi Mere saal neid artiste vastu võtta ei saa. Põhjus on puhtalt majanduslik, sest saali nii-öelda nupust käima vajutamine kogu personali, kütmise ja kõige muuga on lihtsalt nii kulukas, et tundmatut välis- või eesti artisti paraku ei tule Pärnusse kuulama kriitiline mass inimesi, et see oleks rentaabel. Teise saali, mille olen ristinud Jõe saaliks, programmi hakkab vedama Kevin Park ja see on peamiselt trummi ja bassi, hiphopi ja üldiselt bassimuusika saal, kuid sinna kannatab mahutada ka väga väikese koosseisuga live-esinejaid, võib-olla trio või kvarteti.

Kui suveformaadil peatuda, siis suvel on Tempel kõige paremas mõttes higine ööklubi rannas.

Aga kuhu alustavad artistid või väiksemad bändid pöörduma peaksid?

Esimesed katsetused me kindlasti teeme, aga arvan, et alustavad bändid, kes annavad välja debüütalbumeid või teevad alles oma esimesi kokkumänge, on vägagi oodatud soojendusesinejateks mõnele suuremale artistile, et pakkuda püünele pürgivatele bändidele väljundit. 

Nimetasid ka Wunderbaari ja Garaaži. Kuidas kolm sellist kultuuriasutust Pärnusse ära mahuvad?

Seda saame teada umbes aasta pärast – kahtlemata läheb supp lahjemaks. Minu suur saal ei ole neile eriliseks konkurendiks, sest need on koosseisud, mille publik ei mahu ära ei Wunderisse ega ka veel väiksemasse Garaaži. Minu turusegmendiks on ikkagi ansambel, mis toob rohkem inimesi, kui mahub ära nii-öelda konkurentidele. Mul on ka väga hea meel rääkida, et Wunderbaar võttis minuga ise ühendust ja küsis, mis mu kevadprogrammis on. Ja siis jagasime omavahel kavasid. See on ka väga hea alus samas žanris tegutsevate ööeluasutuste koostööle. 

Ehk kergitaksid natuke saladuskatet Templi edasiselt programmilt?

Kui kiirelt suveformaadil peatuda, siis suvel on Tempel kõige paremas mõttes higine ööklubi rannas ja siis teeme suures saalis ka pidusid, mitte ainult live’e. Meil on naabriks ju Beach Grind, kellel on väga rahvusvaheline line-up, nii et me ei taha sellele alla jääda ja soovime ka enda programmis rahvusvahelist mõõdet näha. Kui on võimalik, kasutame ka sisehoovi, kuhu mahutab ehk tuhat inimest.

Järgmine kontsert toimub Templis 21. veebruaril, üles astub Sõpruse Puiestee, kellele järgneb 23. veebruaril, kui Pärnus tähistatakse iseseisvuspäeva, Anett. Sealt edasi tulevad The Boondocks, nublu maria kallastu ja ansambliga, sest ma seisan ikkagi ansamblimuusikute ja pillimeeste heaolu eest. Siis on Ans. Andur, Winny Puhh ja enne jaanipäeva Smilers.

Mis soovidega sa Templi uuele tulemisele vastu lähed?

Asjad liiguvad teinekord iseenesest õiges suunas ja seda on kogukonna pealt tunda – kui küsin kellegi käest abi, siis tullakse ja tehakse ning raha ei tahetagi. Tuleb uus ajajärk. Jääme kindlasti vee peale ja pürgime linna toetuse poole. 

Anna Templile hoogu siin