Laupäeval, 1. märtsil näeb plaadifirma Degenerate Underground alt ilmavalgust Tallinna depressiivrokigrupi Nova Lux debüütalbum „New Jersey”. Bänd, kuhu kuuluvad mitmetest teistest Ülase 12 pungiskeene bändidest tuttavad Richard Jerbach, Henry Kenneth Uibo, Ragnar Kütt ja Kristofer Volf, esitleb oma esikalbumit samal õhtul koos Avemariaga klubis Uus Laine. Nova Luxi nägu ja tegu avas Müürilehele solist ja kitarrist Richard Jerbach.

Nova Luxi avalik elukaar on pigem olnud lühike – EP ilmus oktoobris, mil andsite ka esimese live’i – aga nii esimene esinemine kui ka juba EP jätsid väga küpse mulje ja tunde, et bändi suund on selge. Millest see räägib – hea koostöö, sissekulunud töömetoodikad, kollektiivne lavakogemus?

Noh, me otseselt pole väga muusikakauged inimesed, kõigil meil oli või on mingisugune varajasem bändikogemus. Eks muidugi on üpris palju piinamist, uued lood iga proov jne, kuid sellise surve lõpptulemus on niivõrd mõnus, et ma usun, et meile kõigile see ka sobib. Ehk ongi siis surve ja eelnev kogemus peamised tegurid… aga ei tohiks unustada ka n-ö mittenähtavat peamist – liikmete kokkusobivust.

Nova Luxi muusika kõlab tuttavlikult kõigile, kellele tähendavad midagi Allan Vainola, Mait Vaik, seda nii luule- ja laulutekstide, proosa kui ka nendega seotud bändide mõttes. Kui kaudsed või hoopis otsesed on need eeskujud, tolle põlvkonna saund-meelelaad Nova Luxi muusikas?

Kohati vägagi otsesed, kohati meelega proovime eemale hoida. Me ei soovi pelgalt „vanale” muusikale uut tuld alla kütta, vaid teha sellest lähtudes ka midagi uut – sealt tuleneb ka bändi nimi Nova Lux – uus valgus. Keda huvitab lähemalt meie muusikamaitse, siis soovitame jääda 1. märtsil pärast kontserti meie DJ-setti kuulama.

Bändidünaamikaid esineb erinevaid. Mõnes annab solist laulukirjutana suuna, teises on protsess kollektiivsem. Kuidas teil sellega on?

Tavaliselt tulen ma proovi ja kõik ootavad vaikides mitu uut lugu seekord tuleb… tegelt tihtipeale tulen ma alusega ja annan teistele vabaduse teha sellest omamoodi kunsti. Teised vast ütleksid ikka, et ka see vabadus on piiratud, haha. Lähtume ikka sellest, et kuidas KOOS luua parimat mussi, mida me teha suudame.

Sa oled ka üks Eesti Kirjanike Liidu noortest ja vähemalt minu tunnetus ütleb, et Nova Luxi loomingus on tekstil mängida poeetilisem roll kui teistel sinu bändidel – juba bändi kirjeldus annab sellise võtme kätte. Et see on muusika, millega tuleb kaasa suurem kirjanduslik tasand. Kuivõrd seda Nova puhul ise tajud?

Üldiselt muusikas, mida ma kirjutanud olen, on tugevam poeetilisem roll sees. Ei teagi, kust see tuleb, aga mulle on alati sellised bändid väga meeldinud, mis kasutavad poeetilisi sõnu. Nova puhul on tihti nii, et ma kirjutan luuletuse ja sobitan seda lugudega. Albumil on ka kaks lugu, millele polnud vokaali üldse kirjutanud, aga stuudiosse olin võtnud rohkelt luuletusi kaasa ja sealt kuidagi arenesid ka neile sõnad ja vokaaliosa. Aga kirjanduse ja muusika segamine lisab mõlemale mingisuguse lisatasandi ja mingi hetk näib ülejäänud muusika ilma selle tasandita pisut tühjana. Mingis mõttes on see ka lihtsalt minu harjumus ja naturaalne loometöö protsessi osa.

Just ilmus ka C.C. album „Siin olema peab”, kuhu samuti mõlemad Henry Kenneth Uiboga (Henry mängib C.C.-s bassi, Nova Luxis kitarri) kuulute ja mis muusikaliselt paikneb veidi teises registris. Lisaks teed kaasa veel Skoones. Liikmete kattumine ei ole Ülase 12 bändide puhul midagi erilist, aga siiski – kuidas lähenemised, stiil jne eri bändide puhul üksteisest lahus hoida?

Eks bändid ole meelega teistsugused. Sama muusikat teise koosseisuga teha tundub mõttetu ja teiste bändide reetmine. Ma ütleks, et mingite žanriliste piiride tekitamine on hea viis, kuidas eristada end oma teistest bändidest. Eks muidugi loeb ka liikmete muusikamaitse kombinatsioon. Tihtipeale asub see kattuvuste pinge mingis alateadlikus sfääris. Endaga tuleb olla aus ja läbi mõelda, miks üldse teha siis uus bänd, kui saund jääb samaks, mis teiste bändidega.

2024. aastal kasvas tuntavalt ka nn skeeneväliste inimeste huvi selle vastu, mis Ülase noored teevad. Rohkem meediahuvi, Saundi erilava, Von Krahli uue maja avamise show, bändide toomine ka Ülasest väljapoole on mõned märksõnad. Mis sa arvad, kui palju on see nüüdseks mõjutanud kogukonna endi lähenemist muusika tegemisele?

Mõju on tunda pigem „ilusa” muusika bändidele. Aga isegi, kui see muusika, mida tehakse, pole punkžanri sisse kõlaliselt sobiv, jääb see eetos külge ikkagi. Eks inimesed on muutunud oma muusikamaitse suhtes vabamaks. Nii maa-alune kui ka pinnapealne on leidnud ühise keele ning muusika on ka seeläbi minu silmis vabam. Anyways on lahe näha, et hea muusika, mis võib-olla viis aastat tagasi oleks jäänud väikse kuulajaskonna asjaks, on saanud võimaluse olla ka suuremas pildis. Samamoodi on ka selline „väikebändide” jaoks tekitatud ruum vast võtnud ka „koljatbändidelt” tähelepanu vähemaks ja Eesti muusikamaailm on aina võrdsem koht.

Esilehe foto: Lotte Lindau