UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse kuuluv ühepuupaat võeti Eesti aladel kasutusse ilmselt juba neoliitikumis. Vahepeal Lääne-Eestis unustusehõlma vajunud tehnoloogia tegi möödunud aastal võimsa tagasituleku.

Palju sajandeid sõitsid Lääne-Eesti jõgedel omapärased ussilaevad ehk ühest puust valmistatud vened, kadudes eelmise sajandi esimeses pooles täielikult. Eelmisel aastal, ligi sajand hiljem, ehitati taas kaks Lääne-Eestile tüüpilist ühepuupaati ehk Matsalu venet, mida on kutsutud ka haabjateks ja lootsikuteks.

„Kõik käib ringi nagu ime,” on tabavalt sõnadesse seadnud luuletaja Lehte Hainsalu. Nii võib kultuur aastatuhandete vältel välja kujuneda, hääbudes unustusse vajuda ning ka sajandeid hiljem ootamatult varjusurmast naasta. Ajast aega on taassündinud ajaloo areenile möödunud tsivilisatsioonide ning kultuuride aineline ja vaimne pärand, hakates põimuma kaasaja vajaduste, ambitsioonide ja ootustega.

Maailma vanim liiklusvahend

Üle terve maailma võib leida kultuure, kus valmistatakse veel tänini seda arhailist veesõidukit – paati, mis raiutakse või põletatakse seest õõnsaks ühest suurest puutüvest. Tegu on ühe vanima liiklusvahendiga maailmas ja on alust arvata, et seda ka Eestis. Allveearheoloog Vello Mäss on pakkunud, et meie aladel võeti ühepuupaat kasutusele arvatavasti neoliitikumis, ligikaudu 6000 aastat tagasi.[1] Olgugi et arheoloogiliste allikate puudumisel on võimatu ühepuupaatide kasutuselevõttu dateerida, iseloomustab Eesti aladel asustuse arengut koondumine rannikule ja just jõgede äärde, tõendades paadikeskset eluviisi. Ratta ja vankri sünnini oli veel tuhandeid aastaid. Kui jätta spekulatsioonid kõrvale, oli veel 19. sajandil ühepuupaatide levik üle-eestiline, neid esines pea kõikjal, kus leidus jõgesid ja järvesid.

Tuhandete aastate vanune tarbekultuur hääbus inimtegevuse ja tehnoloogia arengute tõmbetuules.

Kui soome etnograaf Ilmari Manninen avaldas 1927. aastal oma põhjapaneva artikli „Zur Ethnologie des Einbaumes”, leidus laialipainutatud ühepuupaate veel kolmes piirkonnas: Lääne-Eestis Kasari jõe alamjooksul ja Matsalu lahe ümber, Kesk-Eestis Pärnu jõgikonnas ning vähesel määral ka Ida-Eestis Emajõe alamjooksul ja selle lisajõel Ahjal. Need olid piirkonnad, kus ühepuupaatide otstarbekus oli säilinud tänu traditsioonilisele eluviisile ja eelkõige keskkonnatingimustele (üleujutusalad, luhad, sood ja muul viisil läbimatud alad). Ent ühepuupaatide valmistamist varjutasid juba tollal saatuslikud probleemid. Nii Lääne- kui ka Ida-Eestis oli peamiseks neist paadiehituseks sobiva jämeda haavapuu leidmine (metsamaa osakaal Eesti kogupindalast oli sõdadevahelisel ajal vaid 20%) ning materjalipuuduse tõttu hakati valmistama ja kasutama laudadest paate.[2] Guido Schneider kirjutas 1929. aastal, et ühepuupaatide kadumisele on aidanud kaasa mootorpaatide levik, aga ka tuletikutööstus, mis ostab üle Eesti kokku suurtes kogustes haavapalki.[3] Tuhandete aastate vanune tarbekultuur hääbus inimtegevuse ja tehnoloogia arengute tõmbetuules.

Ainus piirkond, kus ühepuupaatide valmistamise traditsioon elujõuliseks jäi, oli Pärnu jõgikonnas asuv soisem ja ligipääsetavam ala, praegune Soomaa rahvuspark. Seal on see säilinud tänapäevani. Ühepuulootsiku ehitamine ja kasutamine Soomaal kanti 2021. aastal UNESCO kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimistusse. Seevastu Lääne- ja Ida-Eestis on alles jäänud vaid mälestused ning visandlikud kirjeldused arhiivides. 2022. aastal sündis kohalike inimeste algatusel grupp Matsalu Puupaat, mille eesmärk oli koondada ja jagada teadmisi Matsalu lahel ja Kasari jõel liikunud vanade paatide kohta. Tilkadest saab meri ja seni kildudena laiali pillutud kirjeldused hakkasid moodustama suuremat kollaaži. Üsna pea algas ka koostöö Ühepuulootsiku Ühinguga ja 2023. aasta lõpuks sai valmis esmane ajaloolis-tehniline ülevaade Matsalu ühepuuvenest, kuhu olid koondatud kõik etnograafilistes kogudes ja muudes allikates leiduvad kirjeldused eri töövõtetest, ühepuuvene kasutamisest ning üldisest ajaloolisest kontekstist. See ülevaade ja muuseumide kogudes olevate säilinud ühepuupaatide uurimine panid aluse mullustele paadiehitustele.

Matsalu vene rekonstrueerimine

Kuigi kõikjal tehti ühepuupaate peamiselt haavapuust, erinesid need Eesti eri piirkondades nii kuju kui ka ehitusvõtete poolest. Matsalu vened olid teistest Eestis kasutatud ühepuupaatidest suuremate mõõtmetega (5–7 meetrit). Ehituslikuks tunnuseks on erikujulised otsad (kolmnurkse otsakiiluga ahter ja vöör) ja laotamistehnika. Laotamine on protsess, millega puutüvest välja raiutud küllaltki kitsaid pardaid üksteisest eemale painutatakse, nii et vene saaks võimalikult lai. Selleks et puit muutuks elastseks ega murduks, vajab paaditoorik kuumust ja niiskust. Kui Soomaa haabjat laotati tule ja vee abiga, siis Matsalu vene pardad aeti valdavalt laiali kuuma tõrvaga rehetoa partel. Laotamine on ühepuupaadi ehitamise kõige riskantsem osa.

2024. aasta septembris alustati kahe Kasari ehk Matsalu tüüpi ühepuuvene ehitamisega. Kuna tegemist oli esialgsete rekonstrueerimiskatsetega, ei toimunud need veel Läänemaal. Esimene paadiehitus sai alguse Soomaal, kus seltskond rahvapärase puutöönduse entusiaste kogunes kokku Priit-Kalev Partsi juhendamisel. Teise ühepuuvene ehitusega alustas Tsirguliinas Jaan Keerdo. Mõlemad meistrid on ehitanud seni Soomaa malli järgi mitukümmend haabjat ning oma teadmised on nad saanud sealsetelt lootsikumeistritelt Jaan Rahumaalt ja Jüri Lükilt.

Mõlemal paadiehitusel järgiti Matsalu ühepuupaatidele omaseid proportsioone ja töövõtteid. Kui Keerdo kasutas laotamisel lõkketuld ja vett (nagu on omane Soomaale), siis Parts otsustas eksperimenteerida kuuma tõrva ja „rehetoaga”. Kuna rehetuba ei olnud käepärast, sai kasutatud selle tänapäevast vastet – viljakuivatit. Paraku ei suutnud aga viljakuivatist tulev soojus piisavalt puitu pehmendada ja lisakuuma andmiseks oli vaja gaasipõletit. Pardad laiali painutatud, pannakse kokkutõmbumise takistamiseks süvendi sisse ribisarnased kaared. Tuleval kevadel lähevad mõlemad vened tõrvamisele ja üks neist jõuab ka oma ajaloolisse sünnipaika, Matsalu rahvusparki. Selle sajandi esimesed kaks Matsalu tüüpi ühepuupaati tegid sügava kummarduse Vana-Läänemaa unustatud paadikultuurile.

Ühepuupaat kui ajaloo vahendaja

Aga milleks meile need ühest puust valmistatud paadid? Milles seisneb nende tähendus ja väärtus tänapäeval? Ajamahuka käsitööna pole kindlasti tegemist just majanduslikult kõige tulusama valdkonnaga. Ka funktsionaalsus on materjaliülene ja pole suurt vahet, kas valmistada paat puidust, klaasfiibrist või plastist. On ju peamine, et alus vee peal ulbiks ja kummuli ei käiks, lubaks mugavalt ja takistusteta liikuda. Ümarapõhjaline ja kiiluta ühepuupaat läheb näiteks palju kergemini ümber kui lameda põhjaga laudpaat, nõudes seetõttu sõitjalt suuremat vilumust. Sõiduomadustelt on ühepuupaat aga kindlasti võrdväärne tänapäevaste kanuude ja kajakkidega.

Sõiduomadustelt on ühepuupaat võrdväärne tänapäevaste kanuude ja kajakkidega.

Kui jätta kõrvale füüsilised omadused, jääb kõlama miski muu, pilgu eest peidus olev. Ühepuupaadi kui vaimse kultuuripärandi kandja valmistamine annab edasi mitmekülgseid käelisi oskusi ning aitab jutustada inimese ja looduse kooseksisteerimise pikast ajaloost ja suhetest meid ümbritsenud keskkonnaga. Vesi on olnud inimeste liitjaks ja lahutajaks, meri pillutanud neid üle ilma, jõed sidunud kokku muistseid kaubateid ja lubanud liikuda suuremate takistusteta pikki vahemaid. Äkki jõudsid ka soomeugrilased 3000 aasta eest Eesti aladele just ühepuupaatides?

[1] Mäss, V. 1996. Muistsed laevad, iidsed paadid. Horisont.
[2] Manninen, I. 1927. Zur Ethnologie des Einbaumes. – Eurasia septentrionalis antiqua, nr 1, lk 4–17.
[3] Schneider, G. 1929. Das Schlangenschiff der Matzalwiek und andere Einbäume. – Terra: Geografiska sällskapets i Finland tidskrift, nr 41, lk 36–51.

Allan Jürgens on Tallinna Ülikooli ajaloo magistrant ja käsitööline. Ta on lõpetanud ka Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli rahvapärase puutöönduse erialal, on tegelenud aktiivselt pärandoskuste ja kultuuripärandi uurimisega.