Tutvume Riste Sofie Kääri ja Elo Valneriga, kel esietendus 7. märtsil Von Krahli teatris tõsieluline performance-lavastus pealkirjaga „Nälg”.

Von Krahli teatri kavva ilmus ühel hetkel värske lavastus „Nälg”, mis on „turbulentne töötlus Salme Masso ohtrast loomingust ja Koguja raamatust ehk kurbmäng kahes vaatuses”. Selle taga on Riste Sofie Käär ja Elo Valner, kes on tuttavad peamiselt pungiskeenest, kus tegutseb Riste bänd Avemaria. Ent nad löövad kaasa ka kunsti- ja kirjandusväljal ja… Ühesõnaga, nad teevad asju ja endi sõnul ükskõik mida – kõike! Sedapuhku astuvad nad Von Krahli lavale, kaasas kummagi noorem õde Dora Maria Käär ja Ida Valner, sest näitlejaid nad ei tahtnud – nii oleks kogu asi kaldunud liialt väljamõeldisse, ent nad ei tee teatrit. See kõik on päris. 

Teie lavastus Von Krahlis… Kas seda saab üldse lavastuseks nimetada?

Elo: See on nagu mäng. Me räägime asjadest, millest oskame rääkida, nii nagu oskame, sest kunsti ei saa teisiti teha. Hakkasime pihta ja vaatasime, millest oleks usutav rääkida, me ei seadnud eesmärgiks, et kirjutame komöödia või tragöödia. Seal on näiteks muusikalisi ja dokumentaalseid elemente, sest…

Riste: Elus juhtub asju. See lavastus on igas žanris külas, aga päriselt ta kuskil ei ela. Külaline teatrimaailmas.

Elo: Teatriinimesed ei taha seda lavastuseks kutsuda ja nimetavad seda performance’iks, aga see ei ole performance, kuna „Näljas” on süžee ja narratiiv.

Mis roll on legendaarsel kokakunstnikul Salme Massol teie mängus?

Elo: Salme Masso tuleb sisse dokumentaalsusega. Alustasime otsusest, et hakkaks teatrit tegema, muid asju oleme juba proovinud. Mõlgutasime mõtteid. Kunstliku alguse ja lõpu me üldse välistasime ja seetõttu leppisime kokku, et kõige parem ajaraam on ühe supi keetmiseks kuluv aeg, umbes poolteist tundi.

Masso on kahtlemata eesti retseptikirjanduse täht, mistõttu oleks patt temata suppi keeta. Rääkimata siis sellest, kui tähtis tegelane ta on olnud meie eludes. Riste tegi kunagi Masso „Õunaraamatust” Aadama ja Eeva teemalise kunstiteose. Ühtlasi olin just kolinud korterisse, millega tuli pärandusena kaasa hunnik (näitab kätega meetrist vahemaad) tema utoopilisi kokaraamatuid. Kas sina oled kunagi mõnda tema retsepti kasutanud või tead kedagi, kes on?

„Salme Masso retseptiraamatud on nagu utoopiline spekulatiivne kirjandus, mida on parem lugeda ilukirjandusena.” – Elo

Kindlasti olen.

Elo: Ma ei ole kunagi kuulnud kellestki, kes oleks neid retsepte päriselt järele teinud. Näiteks on seal selline asi nagu kurgipiim.

Riste: Miks peaks keegi need kokku panema?! Mõnes mõttes on Masso maagiline realist – miski, milles ka meid vahel süüdistatakse. Kurgi ja piima saab kokku panna… Aga kas peaks? Need retseptid on nagu anekdoodid.

Elo: Masso retseptiraamatud on nagu utoopiline spekulatiivne kirjandus, mida on parem lugeda ilukirjandusena. See sobib luuleliste formaatidega, nagu Koguja raamat, mõlemad räägivad sama palju päris toidust.

Ja kuidas te miksite Massot ja Koguja raamatut?

Riste: Salme Masso õpetussõnad aitavad lahendada probleeme, samamoodi Koguja raamat. Meil on ka teisi väga erinevaid ajaloolisi tekste ja fragmente, mis üllataval kombel kannavad edasi samu ideid ja jõuavad samade järeldusteni.

Elo: Kuna teeme teatriga koostööd, saime muinasjutu kirjutada ja paluda Anu Lambil see sisse lugeda – kas Eestis on üldse võimalik kõrgemale jõuda?

Kuidas te teatrisse jõudsite?

Riste: Aitasime sügisel Von Krahli avamist korraldada, jutud liikusid ja nad kuulsid, et meil on sahtlis salajane näidenditekst. Tundub, et nad jäid meiega rahule, ja ütlesid, et see ei jää viimaseks koostööks.

Aga mida Von Krahl teile pakub?

Riste: Meil on grupp eksperte, kes annavad nõu ja ütlevad, et „oot-oot, mõtelge, mis kehaosaga te kuulate…”, ning panevad samal ajal tupsu alla. See on turgutav kombinatsioon, hästi pädev lollitamine. Me ei tea, kuidas ilmekalt lugeda või kuidas asjad laval toimivad, seega nad aitavad.

Elo: Ja toovad meile kassipiltidega komme. Kui käisime nende „Jussikese 7 sõpra” vaatamas, siis mõtlesime, et see on täpselt miski, mida meie oleks teinud. Nad on mõttekaaslased.

Riste: Kogu aeg on tunne, et tean kõiki häid inimesi, palju neid ikka Tallinnas on, ja siis tuleb välja, et on majatäis rahvast, kes mõtlevad täpselt nagu mina ja kes on kõiki mu lemmikraamatuid lugenud; neil on sarnane töötamisviis. Ja ma ei teadnud, et nad olemas on.

Ja kui palju pilet maksab?

Elo: 15 eurot. Ütlesime teatrile, et pange nii vähe kui võimalik.

Ma küsisin seda, kuna rääkisite hiljuti Värskes Rõhus ilmunud vestluses, kuidas te müüte oma luuletusi ja ostate selle eest teistele suppi.

Elo: Kui suppi ei oleks, siis mis õigusega me üldse piletiraha küsiks?

Riste: Ma tahaksin teatris käia, aga mul on pidevalt ainult neli eurot. Ma võiks muidugi Elo kukile võtta, mantli selga panna ja kahe peale ühe pileti osta… Tahan, et inimestel oleks võimalik endale meie etenduse piletit lubada.

Elo: Tavalise teatripileti hind on ühe nädala söögiraha, tihti rohkemgi. Muidugi peab näitlejatele õiglast palka maksma, aga… Teater on asi, mida saad endale võib-olla ainult sünnipäeval lubada…

Riste: Saate ühe pileti, kui kogu suguvõsa paneb seljad kokku. Mulle võiks odavaid pileteid müüa, istuksin meeleldi trepil, võiksin laest rippuda – mingites kohtades arvatakse liiga palju heast tavast. Minu jaoks on oluline, et võimalikult paljud saaksid kultuurist osa.

Mis saama hakkab, kui noored inimesed, kes tahavad asju näha ja teha, seda ei saa?

Riste: Kihistumine jätkub. Võimaluste erinevus sikutab lõhe väga suureks. Ka regionaalne erinevus on suur – ma olen pärit Hiiumaalt ja põhikoolis käisime umbes üht teatrietendust vaatamas, juhuslikult andis mingi perifeeria kaitseorganisatsioon meile tasuta pileteid „Shrekile”. Kui kõrgkultuur jääb füüsiliselt kaugele, siis see võib jääda kergesti ka vaimses mõttes kaugele, igaveseks. Aga see on linnas samamoodi, kui ei ole raha.

Värskes Rõhus ütlete, et te vastutate oma publiku eest ja teate, kui tühjad on nende taskud ja kõhud. Kui tühjad need on?

Riste: Taskud ja kõhud on nii tühjad, et kui neid paari kuu pärast uuesti näed, on nad teist nägu läinud. Kui kätt surud, siis tunned, et see on numbri võrra väiksemaks jäänud. 

Elo: Mis etendustest me räägime, kui ei ole ühistranspordipiletit ja kui kartuli hind… Kartuli hind on nüüd kusjuures langenud! Rimis on 29 senti.

Riste: Mis teatrist me räägime, kui mingid inimesed on aasta aega ainult praekartulit söönud? Mis teatrist me räägime, kui mõtlen, mida ma tulumaksutagastusega teen? Aa, ELAN!

Elo: Ostad ühe õuna riisi kõrvale.  

„Meie publiku taskud ja kõhud on nii tühjad, et kui neid paari kuu pärast uuesti näed, on nad teist nägu läinud.” – Riste

Millest te ise ja teie lähikondlased mõtlete? Kui palju on ruumi mõelda, kui kõht on tühi?

Elo: Kõigil on kõht tühi, sõna otseses mõttes nälg. Isegi kui tahad leiva lauale tuua, siis ei ole tihti tööd saada. Töö käib liiga sageli ümbrikupalgaga ja haigekassata või ollakse kuskil, kust normaalsel ajal lahkuksid kahe nädalaga, aga rahaline olukord sunnib olema seal kauem. Kellel on raha, ostab oma sõpradele süüa. Ega seepärast kultuur tegemata jää, aga näen väsimust ja muret oma sõprade silmis ja see kurvastab mind.

Riste: Selle kõrval on, jah, vastupanu ja tekib küünarnukitunne – meil on ühine vaenlane, see olukord. Paljudel on muidugi standardid, mis pole jätkusuutlikud: öeldakse, et neil pole üldse raha, ja siis selgub, et neil on nädala toidu tarbeks sama palju raha kui mul kuuks. Heaoluriikides ollakse harjunud asjadega ja neid peetakse inimõiguseks, ilma et need tegelikult seda oleks, näiteks uued tossud. Aga tegelikult on ju hästi! Katus on ju pea kohal… veel.