Mirjam Puumeister luuletab, kuidas inimesest võib saada mets ja seejärel puuhalg riidas.

kirsi pitsiks näritud kroon kannab vilju
ja ma küsin kas
ellujäämisvõitluse kõrvalt
jääb sul aega ka mõelda

ah et teed seda talvel
kui mutukate heegeldustöö
on maha raput
keha härmas ja rahulik

jään ka vaiki väiksemast väiksem
ja kuulen kuidas
kukkusid siia selgest taevast
nüüd tuksud aias kasvada

mõlemas suunas ja rütmis
üles-alla-üles-alla-üles-alla
vaatan üles
pääseb valla

siit saan oma uued ilmutused
ah et sina oledki tagasitulnu
aga okkaid su kroonis ei ole
ei ole ka näha et seest
on putukad su juba õõnsaks uuristanud

**

kihutan oma reite vahelt
kurvist välja otse metsa
masin rullub üle katuse
võsa taga on lageraie
rullub ja jääbki rulluma
hea hetk hakata meenutama
pole sittagi veel teha jõudnud
näpud surisevad kramplikust
rooli hoidmisest
hetked jäävadki mööduma

esmalt hakkab alaseljast juuri
siis oksi latvadeks ajama
terve võpsik varsti mets
mida kannan endaga kaasas
laiad lagedad põllud
metsatukkade ja ärganud karu
jälgede vahel
naabri aida juures pöörab loom tagasi metsa
pöördun isegi sisse
siin on palju tormimurdu
mis tuleb enne
maa täielikku sulamist
koju vedada
tugevad käpad haaravadki ja nätaki
olen pikali kistud
lohistatud üle põllu sae ette kuuri alla
riita laotud oma aega ootama

**

nii või teisiti oled lõpuks
naabrite kasvuhoone karkass
ilma kaitsva membraanita
mis hoiaks koos
looks sisemise kosmose
oled luitund skelett

nii või teisiti õhkub sinust
imal iiveldav kleepuv hais
seod endaga aeglaselt
rakud ja koed
kasvatad valgeid roose
oled väekas mass

**

Mirjam Puumeister kirjutab akadeemiliselt praegu haridusest, aga poeetilised mõtted on ikka metsast ja puudest.